Investorvajaduste hierarhia sarja eelmises postituses arutlesin investorkäitumise teemadel. See on tõenäoliselt kõige rohkem alahinnatud, kuid uurimuste kohaselt kõige enam tootlust mõjutav aspekt pikaajalise investeerimise juures. Investorkäitumise järel mõjutab investeerimisportfelli tootlust kõige enam portfelli varade jaotus ehk allokatsioon. Meeldetuletuseks olgu siinkohal ära toodud kogu investorvajaduste hierarhia koondpilt.
Varade jaotuse olulisust on lihtne põhjendada näiteks järgmise lihtsa mõtteharjutusega. Sa võid avada konto maailma kõige odavama säästumaakleri juures, kus tehinguid saab teha kasvõi poolmuidu ja hoida seeläbi kulud minimaalsetena, aga kui sa paigutad oma säästudest aktsiatesse vaid 10%, on selle kõige mõju su kogu investeerimisportfellile üpris väike. Samuti võid sa olla kõige nutikam maksuspetsialist kogu Eestis, aga kui su varadest on vaid 10% investeeritud maksuoptimeeritud instrumentidesse/strateegiatesse ning ülejäänud 90% seisab pangakontol, pole sellest suurepärasest maksundusalasest oskusest tegelikult kuigi palju tolku. Sarnane on lugu ka siis kui oled erakordne turu-ajastaja või oskad hästi valida ettevõtteid, mille aktsiatesse investeerida. Jällegi, kui neisse aktsiatesse on investeeritud vaid pisku su kogu varadest, on selle kõige mõju kogutootlusele kaduvväike.
Seega järgmine samm on paika panna enda jaoks sobiv varade jaotus. Mõnele meeldib sel puhul vaadata ainult finantsturgude poole kaasates aktsiatele lisaks veel näiteks võlakirjad ja toorained, teine eelistab paigutada osa raha füüsilistesse varadesse nagu näiteks kinnisvara, hõbemündid või kunst. Kõik on subjektiivne, siin seda üht ja ainsamat õiget vastust ei olegi.
Ajalugu ei kordu, aga riimub ikka
Alustava investori jaoks on ehk kõige rohkem abiks ajalugu. Kuna USA finantsturud on mitmes mõttes kõige paremini arenenud ja nende kohta on kõige enam detailset statistikat, vaatame alustuseks USA poole. Järgnev tabel on numbreid risti-põiki täis ja seepärast olen lihtsuse huvides esile tõstnud perioodi, millele võiks alustuseks keskenduda – viimased 100 aastat.
Allikas: Deutsche Bank: “Long Term Asset Return Study”
Selle ajaperioodi puhul on olemas tootlusandmed USA aktsiaturgude (Equity), ettevõtete võlakirjade (Corp Bond), 10-aastase tähtajaga riigivõlakirjade (Treasury 10yr), 30-aastase tähtajaga riigivõlakirjade (Treasury 30yr), lühikese tähtajaga riigivekslite (Treasury Bill), USA eramute (House Prices), kulla (Gold), vase (Copper), toornafta (Oil) ja nisu (Wheat) kohta. Tegu on keskmiste aastaste tootlusnumbritega.
Kõrgeim ajalooline tootlus on aktsiatel
Esimese asjana jääb silma, et kõige kõrgem ajalooline keskmine tootlusnumber on olnud aktsiatel, mille puhul on viimase 100 aasta jooksul keskmiseks tootluseks kujunenud +9,80% aastas. Järgmisena märkan mina seda, et toorainete tootlused on olnud märkimisväärselt madalamad, isegi kordi madalamad kui riigivõlakirjadel. Ka kulla hinnatõus viimase 100 aasta jooksul on riigivõlakirjade poolt pakutud tootlusele alla jäänud.
Märkuse korras lisan, et need, kelle arvates 100 aastat on liiga pikk aeg (näiteks seepärast, et maailma majanduse ja finantsturgude olemus on tehnoloogia arengust tingituna oluliselt muutunud) ja soovivad keskenduda ehk viimase 25 aasta andmetele, peaksid meeles pidama, et võlakirjade tootlusnumbrid ei näita sel puhul täit tõde. Majandus, me teame, on tsükliline. Nii ka finantsturud. Kui tavapärane majandustsükkel kestab keskeltläbi 6-7 aastat, siis intressimäärade tsüklid on oluliselt pikemad ja ulatuvad sinna 60 aasta piirimaile. See tähendab, et ajalooliselt on intressimäärad langenud järjepanu 25-35 aastat ja siis seejärel tõusnud 25-35 aastat. Viimane intressimäärade langustsükkel (võlakirjahindade tõusutsükkel) algas 1982. aastal. Teisisõnu on võlakirjade tootlustele puhunud pärituul juba viimased 32-33 aastat. Seega tasub aktsiate ja võlakirjade tootlusi võrreldes tervikpildi saamiseks vaadata vähemalt viimase 60-70 aasta statistikat. Veelgi nutikamad ja ettevaatavad investorid keskenduvad hoopis perioodile 1950-1980, sest just siis leidis aset intressimäärade tsükli viimane tõusufaas.
Kuldsed kuuekümnendad? Pigem siiski mitte
Järgmisena juhiksin tähelepanu ülaltoodud tabeli sektsioonile „Returns by Decade“ ehk keskmised aastased tootlusnumbrid dekaadide kaupa. Siit on hästi näha, et varieeruvus tootlusnumbrites aastakümnete lõikes on üpris märkimisväärne. Veelgi enam, nii mõnegi varaklassi puhul esineb perioode, mil isegi terve dekaadi kohta jäi keskmine tootlus miinuspoolele.
Pikaajaline investor vaatab reaaltootlusi
Investeerimise, eelkõige pikaajalise investeerimise, puhul ei tohi unustada inflatsiooni mõju investeerimisportfelli väärtusele. Pole ju väga põhjust rõõmustada 10% tootluse üle kui näed, et inflatsioonimäär kipub pidevalt 12% piirimaile ning seega on investeerimisportfell aastatega reaalset ostujõudu hoopis kaotanud. Seepärast lisan ka reaaltootluseid kajastava tabeli, kus taaskord on esile tõstetud keskmised aastased tootlused üle viimase 100 aasta võttes seekord arvesse ka juba inflatsiooni.
Allikas: Deutsche Bank: “Long Term Asset Return Study”
Minu pilku tõmbab esimese asjana fakt, et toorained on kehv kaitse inflatsiooni vastu, rääkimata inflatsiooni ületava tootluse pakkumisest. Samuti on huvitav kinnisvara hinnatõusu kajastav number, eriti kui arvestada asjaolu, et tegu on vaid hinnaindeksiga ehk igasugu kinnisvara omamise ja korrashoiuga kaasnevad kulud on sellest tootlusnumbrist veel maha arvamata. Mõni kinnisvaraspets ehk oskab paremini kommenteerida ja lisada ka teiste riikide ajaloolisi tootlusnumbreid.
Riskid – volatiilsus ehk hinnakõikumise ulatus
Tootlusnumbrid on vaid mündi üks külg. Investeerimisega käib teadupärast kaasas ka risk. Kuigi mulle eriti ei meeldi finantsmaailmas laialt kasutatav riski definitsioon, risk kui investeeringu turuhinna kõikumine (ise lähtun pigem definitsioonist risk kui investeeritud kapitali kaotamise tõenäosus), ei saa hinnakõikumistest ehk volatiilsusest üle ega ümber. Nagu ülaltoodud tabeleid uurides juba aru võis saada, kõiguvad võlakirjade hinnad, ja seeläbi ka tootlusnumbrid, oluliselt vähem kui aktsiatel. Võttes aluseks viimase 100 aasta andmed USA võlakirja- ja aktsiaturgude kohta, on leitud
Mineviku varjupool
Alustava investori jaoks ehk praktilisemgi on hoopis kontseptsioon, mille inglise keelne nimetus on drawdown. Tegu on protsentuaalselt mõõdetud langusega viimasest hinnatipust kuni madalaima saavutatud hinnatasemeni. Tihtilugu on tegu, eriti alustava investori jaoks, kainestavate numbritega. Nii näiteks on viimase 100 aasta kestel toimunud hinnalanguse episoodides kaotanud USA võlakirjad järjepanu langedes korraga kõige rohkem 59% oma algsest investeeringust ja USA aktsiad ligi 79%. Need numbrid tulenevad siis sellest kõige-kõige kehvemast võimalikust stsenaariumist üldse, mil ost sooritatakse buumi tipus ja investeering realiseeritakse täpselt sel päeval, kui hinnad teevad põhja. Kohati olulisemakski tähelepanekuks kui nende langusnumbrite väärtused, pean ma ise drawdown perioodide kestust. Nagu alltoodud jooniselt näha, võivad langusepisoodid kesta omajagu ning buumi tipus tehtud investeeringu uuesti nulli jõudmiseks tuleb oodata aastaid. Võlakirjade puhul isegi aastakümneid ehk eelpool kirjeldatud intressimäärade tõusu-/võlakirjahindade ligi 30-aastane langusfaas on graafikult kenasti näha.
Allikas: Mebane Faber: “Global Asset Allocation: A Survey of the World’s Top Asset Allocation Strategies”
Tükkidest valmib tervik
Selles leiavad käsitlemist nii viimase paarikümne aasta kõige populaarsemad portfellistrateegiad nagu 60/40, niinimetatud igavene portfell (permanent portfolio), Warren Buffet’i ja Marc Faber’i kui ka üle 1500 aasta tagasi juudi rabide (Talmud tekstid) poolt kirja pandud varade jaotuse strateegiad[1]. Tähele tasub siiski panna, et kõiki käsitletud varade allokatsioone ehk investeerimisportfelle simuleeritakse üle ajavahemiku 1973-2013 ehk valdavalt hõlmab valimiperiood langevate intressimäärade/tõusvate võlakirjahindade ajastut.
Läbipaistvuse huvides olgu ka öeldud, et raamatu lingi näol on tegu affiliate lingiga ehk kui keegi tõesti peaks ostu sooritama läbi selle lingi, võib Amazon mind premeerida mõne sendiga. 🙂
Lõpetuseks lisan finantsnohikutele näpuga järje ajamiseks ka teiste riikide aktsia- ja võlakirjaturu nii nominaal kui ka reaaltootluste koondtabelid.
Allikas: Deutsche Bank: “Long Term Asset Return Study”
[1] Viidatud portfellistrateegiate lühikirjeldused:
1) 60/40 portfell: 60% aktsiad + 40% riigivõlakirjad
2) Permanent portfolio: 25% aktsiad + 25% lühiajalised riigivõlakirjad + 25% pikaajalised riigivõlakirjad + 25% kuld
3) Buffet’i portfell: 90% aktsiad + 10% lühikese tähtajaga riigivõlakirjad
4) Faber’i portfell: 25% aktsiad + 25% riigivõlakirjad + 25% kuld + 25% kinnisvara/kinnisvarafondid
5) Talmud’i portfell: 33,3% aktsiad + 33,3% riigivõlakirjad + 33,3% kinnisvara
Tarkust tais lugemine taaskord. Tanud
Päris hirmus 😀 jube asi see inflatsioon ikka 🙁
Jah, nii ta on. Teisalt alati on parem inflatsiooni mõju teada ja kogu kontseptsiooniga sina peal olla kui 10-15 aasta pärast avastada, et omast arust hästi investeeritud varanatuke on hoopis reaalväärtuses kahanenud.