Mõtteid töötamisest ja osalisest finantsvabadusest

Meie kõigi elus tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, mil vanaviisi enam edasi minna ei saa. Olgu siis meist endist tulenevatel või välistel ehk meist sõltumatutel põhjustel. Vana saab otsa ja algab uus. Tuleb keerata uus lehekülg. Juhul kui meil on aega (ja tahtmist) veidi saabunud muutuste üle mõtiskleda, võib avaneda hoopis uus maailm. Selline, mis esmapilgul läheks nagu vastuollu kogu eelnevalt tehtu ja olnuga. Ja ka levinud standardarusaamadega. Just sellisest olukorrast ma end mõni aeg tagasi leidsin. Liigsetesse detailidesse laskumata ütlen vaid, et loomulikult puudutavad muutused tööd.

Töö – miks ja kui palju?

dividendinvestor.ee workTööd on defineeritud mitmeti. Küll kui midagi sellist, mida peab tegema, et endal elu sees hoida, aga ka midagi sellist, mis võimaldab oma egotsentrismi tahaplaanile surudes teenida teisi. Mõned majandusteadlased käsitlevad tööd hoopiski midagi sellist, mida inimene tegelikult teha ei taha ja seepärast saabki selle ebameeldiva tegevuse eest kompensatsiooniks tasu (palka). Olgu konkreetne definitsioon, mis ta on, mind hakkas mingist hetkest alates oma finantsvabaduse teekonnal sammudes huvitama hoopis veidi teistsugune küsimus.

Selge on see, et äraelamiseks peame me kõik tööd tegema. Küsimus on selles, kui palju? Kas viis päeva nädalas 8-9 tundi päevas on piisav? Või on seda hoopis vähe kui täheldada, kui sageli tehakse ületunde või omatakse mitut töökohta? Või on seda hoopistükis liiga palju? Puhkamiseks ja nii-öelda oma elu elamiseks jäävad ju ainult mõned tunnid õhtuti pluss nädalavahetused, mis tegelikult ju ka mööduvad paljuski tööpäevast/-nädalast taastumise egiidi all. Nagu ikka igasugu küsimuste tekkimisel, pööran ma pilgu ajaloo ja kirjasõna poole.

Minimaalne nõutav igapäevane töö

Ameerika antropoloog Marshall Sahlins, kes on uurinud korilaste ja küttide ajastu niinimetatud töötamisharjumusi, toob välja järgmise – mehed küttisid keskmiselt 2-2,5 päeva nädalas ehk “töötasid” keskmiselt 15 tundi nädalas samas kui korilasnaiste ühe päeva jooksul varutud andidest jagus kogu perele keskmiselt kolmeks päevaks. Läbi terve aasta oli tavaks, et nii mehed kui naised töötasid päeva või kaks, mille järel võeti paar vaba päeva sotsialiseerumiseks, rituaalideks, mängudeks, puhkuseks ja külaskäikudeks.

Saksa juurtega Ameerika filosoof Frithjof Bergmann on märkinud, et enamuse inimkonna ajaloost on inimesed töötanud keskmiselt 2-3 tundi päevas (põlluharijate tööpäevad olid küll pikemad, kuid aasta peale tasandasid seda oluliselt väheaktiivsed talvekuud). Industrialiseerimisega kaasnenud tehaste loomise ja mehhaniseerituse võidukäiguga saabus ka uus norm – sündis 40-tunnine töönädal. Töökoha kui sellise kontseptsioon ja tõekspidamine, et igal inimesel peab olema töö, saigi inimkonna ajaloos alguse just industrialiseerimisega. Alates sellest hetkest peeti töökohta mitte omavaid või ka muidu alla 40 tunni nädalas töötavaid inimesi lihtsalt laiskadeks.

dividendinvestor.ee 3 tundiKa idapoolsetes kultuurides jookseb läbi sarnane teema. India mõttetark ja visionäär Paramahansa Yogananda propageeris juba möödunud sajandi alul majanduslikult iseseisvalt hakkama saavaid ning vaimsusele keskendunud kommuune, kus “igaüks peab töötama kolm tundi päevas, et luua materiaalseks eluks hädavajalik ning samas elada täielikus luksuses, mis võimaldab pühendada enamuse oma ajast enda jaoks olulisele”.

Seega joonistub erinevate elualade, nii ajaloo kui filosoofia, vastavasisulisi tekste uurides ikka ja jälle välja üks ja sama number – keskmiselt 3 tundi päevas.

See kõik on tore, aga …

Tõsi, tänapäevane elu erineb väga palju 100 aasta tagusest. Ja veelgi rohkem pea 260 aasta tagusest industrialiseerimisele eelnenud elukorraldusest. Võtame kasvõi eluasemekulud. Olgu meie elupaigaks üürikorter, laenuga soetatud kodu või ka vanematelt saadud maja, igakuiselt küsivad nad raha kõik. Paljud eluasemega seotud kulud on ka sellised, mille osas puudub valik (ei ole võimalik keelduda) – sageli on sellisteks vesi ja kanalisatsioon, paljudel juhtudel ka küte jne. Nii see tänapäeval lihtsalt on. Ja las ta jääda. Kogu eelnevalt kirjeldatud 3-tunnise tööpäeva tõstatamise mõte oli hoopis teine.

Nimelt andis see mulle tõuke oma rahaasju veidi teisiti lahti mõtestada. Olen tänaseks säästnud rohkem või vähem regulaarselt osa oma sissetulekutest viimased 8-9 aastat. Neist viimase 3 aasta jooksul pööranud need säästud sammhaaval rahavoogu genereerivateks investeeringuteks. Eeltooduga käsikäes on pea kaks aastat käinud oma igakuiste kulude kirja panek. Seega tean juba üpris hästi, kuhu ja kui palju raha kulub. Seni on keskmiseks igakuiseks säästmismääraks kujunenud 40-45%. See tähendab, et oma sissetulekutest olen elamiskulude katteks vajanud vaid 55-60%. Võtan konservatiivsema joone ja seega järgnevate arvutuste aluseks selle, et oma tänaste sissetulekutega võrreldes vajan reaalselt elamiseks vaid 60% sellest summast (kuigi tegelikult oleks kulude kokku tõmbamise ruumi veel omajagu).

Prognooside kohaselt peaks mu investeeringute portfell genereerima järgmise 12 kuu jooksul dividenditulu laias laastus nõnda palju, et saaksin sellest katta 20-25% oma järgmise 12 kuu elamiskuludest. Kogu sissetulekutest moodustab see umbes 8-10%. Jätkates konservatiivset joont, võtkem arvutuste tarbeks siinkohal numbriks 8%.

Seega reaalselt vajaksin praeguse materiaalse heaolu (muudel skaaladel mõõdetuna heaolu täiendava vaba aja lisandudes kindlasti kasvab) säilitamiseks vaid sellist regulaarset igakuist sissetulekut, mis moodustab 52% (60% – 8%) mu senistest sissetulekutest. Ümardades selle numbri 50% peale, võiksin sisuliselt juba homsest alustada töötamist poole kohaga.

Osaline finantsvabadus – jah või ei?

dividendinvestor.ee finantsvabadus coverKogu eeltoodu on mind pannud aru pidama teemal, et ehk ei olegi tarvis püüelda 100% finantsvabaduse poole, vaid tasub nautida osalise finantsvabaduse vilju juba kohe. Olgu siis kättevõidetud 50% või kasvõi 25% ulatuses. Näiteks viimasel puhul ei ütleks 4- või 3,5-päevasest töönädalast ära meist tegelikult ju keegi. Mõelda vaid – igal nädalal tervelt päev või isegi poolteist vaba aega lisaks!

Pealegi ei kujuta ma ette, et ma praeguses vanuses, või isegi 5-10 aasta pärast, ei sooviks enam üldse tööd teha. Tänaseks on mul välja kujunenud teatud teemad/valdkonnad, milles olen rõõmuga valmis jätkuvalt toimetama. Kasvõi seesama blogi, kogu ETF-indus jmt. Kõrgetes klaashoonetes vaadataks sellise 0,5 või isegi 0,75 koormusega töötamise jutu peale kindlasti viltu – nii ei ole ju tavaks. Pole olnud tavaks juba viimased mitusada aastat. Aga ehk on see siiski võimalik. Kui mul tänaseks on põhimõtteliselt osa raha/rahavoogu finantsvabaduseks koos, siis ehk saab ka osakese sellest vabadusest kuidagi juba kätte? Ei tea. Aga hirmus isu on proovida! 🙂

 

Värsked postitused Sinu e-mailile:

Comments

  1. Joonatan says:

    Tõsi, see võimalus on olemas.

    Aga kui nüüd nii tehagi ja sinu näitel siis poole kohaga tööl käima hakata, hakkab sinu PNW (Personal Net Worth) kohapeal tammuma ehk arengut enam ei toimu.

    Samas, kui see polegi eesmärk, siis pole ehk hullu kah.

    • Dividend Investor says:

      Täpselt nii! Mingil seletamatul põhjusel pigem sooviks, et isiklik netovara ikka kasvaks, eks?! Huvitav on see inimloomus ikka. Samas teisalt võib argumenteerida, et võttes kasutusse vaid investeeringutelt teenitud dividenditulu, siis investeeringute pikaajalisest kapitalikasvust saan ikka osa ehk netovarad peaksid siiski kasvama.

      • Joonatan says:

        “investeeringute pikaajalisest kapitalikasvust saan ikka osa ehk netovarad peaksid siiski kasvama.”

        … juhul, kui sa eelnevalt jätsid kapitalikasvu oma tootlusnumbrist välja.

      • Dividend Investor says:

        Jah, arvutustes opereerisin vaid rahavoogude- ehk kassapõhiselt.

      • anti says:

        Minu arvates ei tasu küll praegu veel töökoormust vähendada. Lõppkokkuvõttes – kui mitte varem, siis hiljemalt pensionieaks – on ju niikuinii vaja saavutada olukord, kus passiivne tulu katab väljaminekutest 100%, pluss teatav puhver. Kui praegu osa tulust kasutusele võtta, siis kasvab netovara märksa aeglasemalt, samalaadne mõju on ka väiksematel sissemaksetel. Lihtne matemaatika näitab, et kui süsteemi enne eesmärgi täielikku saavutamist näppima hakata, siis muutub eesmärgile jõudmise aeg palju pikemaks, mõnikord isegi kordades. Seetõttu arvan, et kõige parem oleks ikkagi täiel tuuril edasi lasta, nagu midagi poleks juhtunud.

      • Dividend Investor says:

        Pensioniea portfelli puudutav märkus on väga asjakohane, ses osas peaks veidi täiendavaid arvutusi/simulatsioone tegema tõesti.

  2. Raivo says:

    Päris hea mõte, alustada juba täna 🙂

    • Dividend Investor says:

      Mulle endale tundub ka, kui mitte muud, siis vähemalt kaalumist väärt.

  3. 1 vaba päev nädalas juures võib sageli tähendada kulude kasvu (kui oled tööl, siis ei ole Sul aega raha kulutada, kui oled vaba, siis aga küll!)

    • Dividend Investor says:

      Eks asju saab vaadata mitut moodi. Ma ütleks hoopis, et 1 päev vähem tööl tähendab näiteks vähem väljas söömist ja väiksemat transpordikulu. Aga jah, kõik sõltub vaatepunktist ja on suhteline.

      Lisaks on tegelikult veel üks dimensioon. Mida rohkem ajada oma tööalases elus taga efektiivsust ja tempot, seda enam ajame ka töövälises elus taga emotsioone ja elamusi, mille eest oleme nõus (kohati ehk liigagi palju) maksma. Kiire elutempo puhul oskame kuidagi vähem hinnata vabalt (tasuta) kättesaadavaid elamusi nagu näiteks jalutuskäik looduses või pikad jutuajamised pere/sõprade seltsis.

  4. Sven says:

    Tere!
    Sama siin …
    … aga inimene, kui sotsiaalne loom, tahab suhelda, nagu sinu näites, iidsetest küttidest.
    Teised käivad tööl ja ei vabane sinu jaoks, üksi on oma vabadust igav 🙂 (vabandan aga võib olla minu isiklik probleem) nautida?
    Kui saan kätte oma vaba päeva, siis võtan ühendust ja ongi juba 2 vaba inimest ja sotsiaalsus. 🙂
    Aga vahest on töö asi, mis hoiab lolle lollustest eemale, kuna nad on hõivatud? 🙂
    Jne jne
    Igal juhul on su püüdlus kadedaks tegev ja soovin sulle edu selle saavutamisel!

    • Dividend Investor says:

      Jah, sotsialiseerumisvajaduse tähelepanek on hea. Eks see vajadus ole indiviiditi muidugi erinev ka.

  5. Veiko says:

    Riigis, kus hetkel elan on rohkem kolmepäevaseid nädalavahetusi (religiooseid pühi rohkem kui eestis) ja selle kogemuse pealt olen arvamusel, et kolmenädalane nädalavahetus oleks vägagi tervislik. Nädalavahetus ei lenda kiiruga mööda, teisel puhkepäeval avastad, et oh, üks päev on veel. Kui sissetulekud ja elustiil lubab, siis vägagi tervitatav. Tööandjad vist ainult väga varmad seda pakkuma, sellega leppima, ei ole, mõtlen Eestis.
    Passivse tulu kasutuselevõtu kohapealt olen ise mõelnud, et kõike ei tahaks mängu panna, pigem püüaks kokkuhoidu suurendada. See tähendab ka, et sissetulekuna saab arvestama hakata suhteliselt korralikust summast alates (minu jaoks korralikust).

    • Dividend Investor says:

      Arvan sama, et ega tööandjad kuigi varmad paindlikuse osas ei ole, vähemalt niinimetatud traditsioonilistes majandusharudes, võib-olla start-up’induses jm on lood teised.

      Ega minagi tegelikult passiivset tulu väga kohe kasutusse ei tahaks võtta, kuidagi vähe kasvada/akumuleeruda lastud teisel alles, lumepall pole õieti veel veerma läinudki. Juhul kui postituses kirjeldatud teed minna, siis mu esimesed käigud oleksid samuti pigem püüd kulusid vähendada või vajadusel näpuotsaga hädaabifondist tuge otsida. Ja mine tea, ehk pärast mõnda aega poole kohaga töötades tekib isu 1 päev veel juurde lisada. Jah, oleks vaid need asjad reaalses elus ka nõnda lihtsalt kombineeritavad nagu numbrid Exceli tabelites 🙂

  6. Siim says:

    Mina arvan samuti, et üks vaba päev lisaks juba täna tasub ära, kui seda ka tegelikult tahetakse. Liiga palju pöörataksegi finantsvabaduse poole püüdlemisel tähelepanu selle saavutamisele pensionieaks ja sinnani räägitakse ainult sellest kuidas kulusid kokku hoida ja säästlikumalt hakkama saada.
    Samas usun, et tuleks elada ikka ka olevikus ja vähemalt osa tulust (näiteks 20-30 protsenti või ka rohkem) võiks kasutusse võtta koheselt. Me keegi ei tea kui kaua me tegelikult elame või mis meid tulevikus ees ootab ning seega ei tasu tänase päeva pealt liiga palju kokku hoida.
    Elan ise täielikult finantseeringutest tekkivast tulust, kuid kulutan sellest ka enamuse ära. Kindlasti saaksin hakkama tunduvalt säästlikumalt ilma suuremate probleemideta, kuid samas ei taha ka loobuda reisimisest ja muust sellisest. Mida oleks mul siis pensionipõlves meenutada? Võibolla selleks ajaks on ka huvi reisida juba vähenenud ja ka lapsed oma elu peal, mis tähendab, et elamiseks vajalik summa on väiksem.
    Vähemalt minu arvamus on selline ja loodan, et ka teised finantsvabaduse poole püüdlejad ei unustaks elada juba täna.

  7. Minu üks idee on olnud kasvatada mingi portfell ja siis ta rahule jätta, ehk ta võiks ise intresside ja muude kasvude abil järjest kasvada.
    Samal ajal võiks ise teha osalise koormusega tööd ja sellest elada, midagi üle jääb võib portfelli kasvule kaasa aidata.

    Portfelli suurus peaks seal aga olema piisav, et minimaalsed elamiskulud ära katta.

    Teine idee on olnud lasta portfellil rahus kasvada ja ise kuskil odavas kohas maailma avastada. Nii öelda kolmanda maailma riikides elaks näiteks 150-300 eur passiivse sissetulekuga nagu kuningas.

Speak Your Mind