Iseseisva mõtlemise olulisusest investeerimisel

“If everyone is thinking the same, then no one is thinking.”

– Richard Russell, aktsiaanalüütik ja uudiskirja “Dow Theory Letters” autor

Seekordset kirjatükki alustasin Dow teooria looja Richard Russell’i tsitaadiga. See võtab suurepäraselt kokku investeerimistegevuses (ja tegelikult ka sotsiaal- ja majanduselus laiemalt) esineva karjakäitumise olemuse. Kipume ikka ju olema laisad ja võimaluse korral minimeerima isiklikke pingutusi. Ja kui tundub, et keegi on oma arvamuse juba kujundanud, edastab seda veenval viisil, siis oleks nagu lihtsam ju võtta see arvamus, teha endagi otsus selle pinnalt ja toimida vastavalt. Pealegi, eristumine, olgu investeerimisotsuses või mõnes muus aspektis, nõuab julgust. Ja enesekindlust. Samuti seda, et me ikkagi oleme veendunud ja teame, mida teeme. Juhul kui hüppame rongile ja oleme kaassõitjad ning kenasti kooskõlas üldise avaliku arvamusega, siis see on oluliselt lihtsam. Nõuab vähem isiklikku panustamist. Ja pingutust. Ja julgust.

Aktiivse, näiteks ise oma portfelli aktsiaid valiva investori jaoks ei ole tegu just kõige mõistlikuma viisiga oma raha hallata. Isegi kui selle päris-päris esmase niinimetatud arvamusliidri nägemus oli õige, siis kaassõitjana jõuame me rongile tõenäoliselt alles omajagu pärast seda kui rong on jaamast lahkunud. Ja tõenäoliselt jääme hiljaks ka rongilt maha astumisega.

Tihtipeale me tegelikult ei panegi tähele, kuidas nende niinimetatud arvamusliidrite ideed ja nägemused meie peas koha sisse on võtnud. Ühel hetkel näiteks kahe globaalse ulatusega karastusjoogi tootja vahel valides eelistad osta Coca Cola aktsiat ja mitte PepsiCo oma. Miks? Võib-olla ainult seetõttu, et mõni aeg tagasi sattusid käesolevas blogis lugema Coca Cola dividendikuninga postitust. Ja siis kui tuli investeerimisotsuse tegemise aeg, tundus Coca Cola kuidagi tuttavam. Keegi nagu kuskil oli kirjutanud, et tegu on hea ettevõttega. Ja nii ta läkski. Portfelli jõudis PEP-i asemel KO. Just seepärast olen läbi aja pidanud väga väga oluliseks teadlikult kontrollida, mida ma loen, millist meediat jälgin, mida kuulan/vaatan ja nii edasi.

Julgus erineda

“Is the public always wrong? No. The public is perhaps right more of the time than not. In stock market parlance, the public is right during the trends but wrong at both ends!”

– Humphrey B. Neill “The Art of Contrary Thinking” (1954)

Fondijuhina töötades ma praktiliselt loobusin niinimetatud sell side’i ehk investeerimispankade ja maaklerite poolt pakutavate analüüside lugemisest. Töötasin läbi vaid sellised, mis enamasti koondasid kokku erinevad andmed ja presenteerisid siis selle andmeanalüüsi tulemusi jättes järelduste tegemise võimaluse kenasti lugejale endale. Samu põhimõtteid olen järginud ka enda investeeringute haldamisel. Samas pean tunnistama, et täna kasutan ehk teiste analüüse mõnevõrra rohkemgi kui varem. Selle peamiseks põhjuseks on saanud kiire kontrollifunktsiooni rakendamine. Olles ära teinud oma analüüsi, püstitanud investeerimisteesi ja teostanud vajalikud arvutused, viskan pärast seda pilgu peale mõningatele sell side’i analüüsidele eesmärgiga uurida, kas mul jäi oma analüüsitöös midagi kahe silma vahele või mõni oluline detail märkamata.

Seega oma analüüsitöö tuleb meil kõigil investoritena siiski ise ära teha. Mõelgem korraks uuesti – juhul kui me investorina kasutame täpselt samu andmeid kui kõik teised, teostame oma analüüsi täpselt sama moodi ja teeme ka samad järeldused (või siis lihtsalt loeme pankade analüütikute arvamusi ja võtame need oma otsuste aluseks), siis ei ole kindlasti võimalik teenida turgu ületavat tootlust. Veelgi enam, tegelikult satub löögi alla ka šanss teenida turu keskmist tootlust. Mäletate küll, seesama rongile hüppamise ja sealt maha tulemise näide ehk siis viitajaga reageerimine nii üht- kui teistpidi. Pealegi suureneb sellise käitumise puhul tõenäosus saada kaasa kistud igasugu maaniatesse (buumidesse) ja paanikatesse (kriisidesse).

Teadlik ja valikuline meediatarbimine

Iseseisva mõtlemise tähtsustamine on ka üks peamine põhjus, miks ma ei jälgi, osale ega räägi pidevalt kaasa investeerimisportaalides, foorumites, blogides ja grupivestlustes. Soovides säilitada võimet mõelda iseseisvalt, tunnen, et tuleb kogu eelkirjeldatud meedia tarbimist oluliselt piirata. Mõnel võib nüüd tekkida küsimus, et kuidas see investeeringu analüüs siis sellisel juhul välja näeb? Väga lihtne – see baseerub algandmetel.

Olgu selleks ettevõtete majandusaruanded või riiklik makrostatistika, dividendimaksete ajalugu või aastakümnetepikkune intressimäärade aegrida. Oluline on ise andmeid koguda, sest juba selles protsessis näed ja õpid palju. Alati on andmetes lünki, ebakõlasid, vigu – siin saab igaüks ise otsustada, kuidas sellest kitsaskohast üle saada. Teiste analüüse ja järeldusi lugedes me ei teagi, mis seis tegelikult algandmetega oli ja kui loominguliselt aegridade või paneelandmete korrastamisele läheneti. Seetõttu ongi hea mõte alustada oma analüüsitööd tegelikult juba ise andmete kogumisest ja ka ise analüüs teostada. Ainult nõnda avalduvad paljude mudelite ja lähenemiste kitsaskohad, liigne sensitiivsus sisendandmete muutusele, järelduste mitmetitõlgendatavus ja nende ebastabiilsus (näiteks sõltuvus valitud ajaperioodist).

Oluline on teha ka ise omad järeldused. Ainult siis oleme me oma analüüsi tulemustest veendunud. Ja kui kõik ei lähegi nii nagu analüüs näitas, saame väärtusliku õppetunni, võimaluse kohandada oma analüüsimeetodeid või järelduste tegemise oskust. Teisalt, kui tundub, et ei oska või suuda mingit konkreetset investeerimisobjekti analüüsida, siis tuleb seda endale ka tunnistada. Praegu lihtsalt puuduvad oskused ja/või teadmised. Vajaduse ja soovi korral saab neid nüüd edaspidi arendada. Midagi sellist me ei koge mitte iialgi kui pärast 2-3 artikli/postituse läbi lugemist, näiteks kasvõi binaarsete optsioonide kohta, hüppame kohe reele ja teeme nii nagu nende kirjatükkide autor soovitas.

Lugemisest ja õppimisest

Teine küsimus, mis tõenäoliselt investeerimisega alustajatel nüüd tekib, on järgmine –  kui nii-öelda meedia tarbimist üleüldiselt piirata, siis kuidas ma üldse midagi õpin? Siinkohal saab tegelikult väga hästi eristada õppimist ja teiste investeerimisideede ning nägemuste endasse ahmimist. Piisab vaid sellest kui: 1) valid hoolega allikaid ja autoreid, keda jälgid ja loed ning 2) suunad oma fookuse lugemisel metoodikatele, protsesside kirjeldustele ja muule taolisele eesmärgiga need endale selgeks teha ning ära õppida.

Selleks ei pea lugema vaid raamatuid. Ka põhjalikult investeerimisteemasid käsitlevaid blogisid saab lugeda õppides tundma autori analüüsimetoodikaid, pannes kirja asju, mida ta tähtsustab ning kaasates need proovimiseks oma enda analüüsiprotsessi. Minu endine kolleeg koostas omal ajal ühe suurepärase A4 lehe suuruse koondtabeli (checklist’i), mis hõlmas endas kõiki neid indikaatoreid (makromajanduslikud, krediidi, fundamentaal, tehnilised, optsioonituru omad jne), mida me enne investeeringu tegemist kontrollida soovisime. Ja see tabel ajas muudkui täienes. Nii kui midagi uut õppisime või avastasime, siis täiendasime tabelit ja oma analüüsiprotsesse. Samuti leidsime indikaatoreid, mis ühel või teisel puhul nõnda hästi ei toiminud, ei olnud reaalsuses informatiivsed või lihtsalt ei pakkunud lisandväärtust – need sai siis ajapikku kõrvale heidetud. Julgustan kõiki koostama endale ka just sarnane tabel, panema kirja uued avastused ja mõtted, mis analüüsiprotsessi paremaks muuta võiksid. Ja siis hoidma seda tabelit väljaprindituna kusagil nähtaval kohal, näiteks oma töölaua lähedal seinal.

Teadlikkus ja eneseusk

Mida on selleks vaja, et mõelda iseseisvalt? Milliseid omadusi me peaksime investorina eneses arendama? Üheks peamiseks teguriks on keskmisest kõrgema enesehinnangu (self-esteem) olemasolu. Seda ei tasu nüüd segi ajada kõrge enesekindlusega (self-confidence), mis tihtipeale on väliste stiimulite ja meid ümbritsevate inimeste mõjuväljas. Enesehinnangu ja eneseusu kasvatamiseks investeerimistegevuses on tarvis olla tähelepanelik. Olla tähelepanelik meid valdavatest tunnetest ja mõtetest. Teisisõnu on vajalik teatud annus teadlikkust. Enese tunnetest ja mõtetest teadvel olekut. Nõnda saame luua kogemustepagasi, panna tähele õnnestumisi ja eksimusi ning neist siis õppida.

Kuidas arendada iseseisva mõtlemise oskust?

Kuidas siis ennast iseseisva mõtlemise suunas arendada? Kuidas kasvatada usku enesesse ja oma võimetesse, tõsta enesehinnangut? Pakun siinkohal välja neli mõtet.

Esiteks tasub pidada investeerimisideede, investeerimisteeside ja tehingute statistikat. Olgu see siis päeviku või nii-öelda logiraamatu vormis. Lisaks tuleb kasuks ka logiraamatu pidamine erinevatele majandusuudistele (olgu ettevõttespetsiifiliste või makromajanduslike) enda antud hinnangute ja tõlgenduste üle. See kõik aitab üles ehitada objektiivset enesehinnangut ja samas dokumenteerida mitte kõige paremini läinud otsused/tegevused, et nendest õppida.

Teise asjana julgen soovitada üht tõenäoliselt iga investori jaoks standardseks kujunenud mõttemalli ümberpööramist. Kas olete tähele pannud, et pea alati investeerimisest, majandusest või ka poliitikast rääkides või neil teemadel arutledes keskendume me sellele, mis on valesti? Kogu aeg kipume välja tooma puudujääke, negatiivseid arenguid või uudiseid, kitsaskohti ja riske. Teinekord võiks endalt küsida hoopis vastupidise küsimuse – mis on hästi, mis on õigesti? Kas on statistikat, uudiseid, arenguid, mis tegelikult kinnitavad näiteks positiivse trendi jätkumist? Mis on praegu hästi ja kuidas see mõjutab huvipakkuva ettevõtte/riigi/regiooni arenguväljavaateid? Proovige! Mõte hakkab liikuma hoopis teistsuguseid teid pidi.

Kolmandaks, alati tasub jääda siiski ka realistiks. Ennekõike tähendab see siis oma isiklike võimete piiride tajumist ja adekvaatset hindamist. Ühes tegevuses või asjas me lihtsalt oleme paremad kui teises. Ja kuigi alati võib toimuda areng ja progress, siis kui meie tehingustatistika või investeerimisideede päeviku sissekanded järjekindlalt vihjavad teatud kitsaskohale, tasub seda lõpuks aktsepteerida.

Mitmetasandiline mõtlemine

Viimasena, ja ehk välja toodud nelikust kõige praktilisema ning lihtsamini ellu rakendatavana, tõstan siinkohal esile niinimetatud teise taseme mõtlemise (second-level thinking). Mida see endast kujutab? Tegu on lihtsa mõttelise mudeliga, mille puhul saame eristada nii-öelda esimese taseme järeldusi ja teise taseme järeldusi. Esimese taseme järeldused on üldiselt lihtsad, pealiskaudsed ja kohe esmapilgul loogilised. Näiteks lugedes mõne ettevõtte viimase kvartali rekordhäid majandustulemusi ja juhtkonna positiivseid tulevikuprognoose, teeme järelduse, et firma väljavaated on helged ja seega peaks ettevõtte aktsia hind tõusma. Teise taseme mõtlemine on keerukam, mitmetahulisem ja komplekssem. Sama näitega edasi minnes saame öelda, et pärast suurepäraste majandustulemustega ja juhtkonna optimistlike prognoosidega tutvumist küsib teise taseme mõtlemist kasutav investor endalt järgmised küsimused: 1) milline on turu meelestatus antud ettevõtte suhtes, 2) kuidas on see viimasel ajal muutunud, 3) kui palju erinevad turuosaliste prognoosid juhtkonna prognoosidest ja minu enda hinnangutest?

Lihtsustatult – kui esimese taseme mõtlemise tulemuseks on “see on hea tugev ettevõte, ostan”, siis teise taseme mõtlemine võib välja viia järgmise otsuseni “see on hea ettevõte, aga samas seda arvavad hetkel kõik, või peavad seda isegi suurepäraseks ettevõtteks, seepärast on valuatsioon tõenäoliselt hetkel veidi kõrge, pigem ootan ostmisega või hoopis müün/võtan kasumit”.

Teistpidise näitena saab tuua järgmise arutelude rea. Esimese taseme mõtlemine – “ettevõtte kasuminumbrid kukuvad ja see tõenäoliselt jätkub veel mõnda aega, seega on väljavaade nigel ja ma müün”. Teise taseme mõtleja arutleb nõnda – “ettevõtte kasuminumbrid langevad, ma arvan, et need langevad oluliselt vähem kui hetkel kardetakse, seega oodatust väiksemad langusnumbrid võivad peagi olla kergenduseks kõigile ja aktsia hind pöördub hoopis tõusule, seega ma ostan”.

Kirjeldatud kontseptsiooni taga ei ole keegi muu kui Warren Buffetti äripartner Charlie Munger. Teemat on edasi arendanud ja üpris põhjalikult avardanud ka Oaktree Capital Management nimelise varahaldusettevõtte üks asutajaid Howard Marks. Tema selleteemalise põhjaliku essee leiab sellelt lingilt.

Kokkuvõtteks

Kõik ülalkirjutatu puudutab paljuski neid investeerimishuvilisi, kes soovivad sel alal end pidevalt täiendada, asju juurde õppida ja areneda. Ka neid, kes püüavad nii-öelda turgu lüüa. Samas kõik, kel huvi investeerimise vastu on pigem leigemapoolne, võivad rahuliku südamega jätkata regulaarselt laiapõhjalistesse ETF-idesse investeerimist ilma eelneva üle liigselt pead murdmata. 🙂

Värsked postitused otse e-mailile

Speak Your Mind