Minu lugu ehk huvilisest investoriks

Minu esimene kokkupuude väärtpaberite ja finantsturgudega oli millalgi 1990-ndate keskpaigas. Olin siis teismeeas ja mäletan selgelt kaht konkreetset episoodi. Esimene puudutas valuutaturge. Nimelt saatis mu vanaisa vend, kes oli sõja ajal Kanadasse pagenud, vanaisale regulaarselt sünnipäevakaardi ja kirjade vahel 2-dollarilise rahatähe. Iga kord ümbrikust rahatähte leides oli mu esimene tegevus ajalehest Postimees valuutakursside tabeli välja otsimine ning Eesti krooni vs. Kanada dollari kursi uurimine. Mingiks hetkeks olin seda vist teinud juba aastaid ja nõnda hakkas vaikselt tekkima aimdus, et valuutakursid kõiguvad ikka üpris palju. Aastast aastasse nõnda kursse võrreldes ilmnes, et 20-30% kursi kõikumised olid normaalsus.

Teine episood puudutab taas kursside/hindade uurimist ja nii-öelda virtuaalkauplemist ehk paper trading‘ut. Sedakorda oli alusvaraks EVP ehk erastamisväärtpaber. Sarnaselt valuutakurssidele avalikustati ka EVP kursid üleriigilistes päevalehtedes iga päev. Kuna vist pea iga perekond sai teatud portsu EVP-sid, siis tõenäoliselt oli EVP vahetuskurss teemaks enamuses kodudes. Meie perekonnas oli see teema jutuks ennekõike selles valguses, et millal oleks mõistlik EVP-sid kroonidesse vahetada ja siis saadud raha eest mõned suuremad väljaminekud teha (remont, mõne kodumasina ost jmt). Seega tegelesid toona turu ajastamisega sisuliselt nii minu ema, tädi kui ka vanaisa. Nõudlus EVP-de järele, ja seeläbi EVP hind, sõltus paljuski erastamisele tulevate riigiettevõtete arvust ja turukapitalisatsioonist. Seepärast olid kursikõikumised ikka väga suured – mäletan hinnavahemikku 11 senti kuni 95 senti ühe EVP krooni eest. Seega potentsiaalsed võidud ja kaotused (saamata jäänud tulu näol) olid ikka üüratud ja mõõdetavad kordades.

Esimesed tehingud

Igatahes ise ma toona väärtpaberitega kaubeldes veel kätt valgeks ei saanud, vanust oli liialt vähe. Esimesed tehingud sai tehtud siiski vaid mõned aastad hiljem ehk juba 1997. aastal. Värske I kursuse majandustudengina tundus millegi pärast igati hea mõte õppelaenu kätte saades suunata ligi pool sellest kohe Hansapanga ja Ühispanga aktsiatesse. Nagu arvata võib, siis ega seal mingit suurt analüüsi nende tehinguotsuste taga ei olnud. Ega andmete kättesaadavuski polnud toona kuigi hea. Igatahes pärast mõningast arutelu paari kursusekaaslasega otsustasime, et väljavalituteks saavad pankade aktsiad – üldine majanduskasv tundus olevat kiire ja pangandus kui majanduse vereringe kindlasti sellest kasu lõikamas (1997. aasta majanduskasvu numbriks kujunes muideks +11,8%).

Tehingute teostamine oli toona muidugi ka omaette seiklus. Tegevus, mis võttis lõppkokkuvõttes aega ehk isegi kuni tunni. Esmalt seisime Tartu Ülikooli raamatukogus avaliku arvutiklassi teiste kasutajatega ootesabas. Kui keegi meist arvuti taha sai, siis püüdsime kiiresti koguda võimalikult palju infot, et siis jooksuga Vabaduse puiesteel olevasse Eesti Ühispanga kontorisse spurtida, paberlipikul oma aktsiaostu tehingukorraldused ära täita, pangakontori sabas oma järjekorda oodata ning lõpuks tellerile oma ostukorraldused edastada. Limiithinna seadmisest võis vaid unistada (või vähemasti ei olnud ma sellest toona teadlik) ja tehingu hind sai selgeks alles hiljem kui tehing oma internetipangas nähtavaks muutus.

Igatahes õnnega pooleks (ja paljuski ka ahnusest ning rahavajadusest tingituna) sai oma sissepandud raha kuu-pooleteise jooksul pea kahekordistatud ning oktoobris müügikorraldused sisse antud. Seega pääsesin toona suhteliselt napilt oktoobri lõpus alanud börsilangusest. Eesti oma esimene must neljapäev saabus Tallinna börsile 23. oktoobril 1997, mil Talse indeks langes päevaga ligi -15%. Järgnevate kuude jooksul kujunes languseks kokku ligi -40%. See ehmatas ikka ära. Lisaks veel jutud inimestest, kes toona hoogsalt laenurahaga börsil mängisid ja nüüdseks kõik kaotanud olid. Nende tegurite koosmõjul ei teinud ma finantsturgudele asja hea mitu aastat. Eks paljuski ka seetõttu, et üliõpilasaastatel puudusid selleks suuresti ka ju omavahendid (säästud).

Aktiivse kauplemise periood

Järgmised isikliku investeerimisportfelli tehingud sai tehtud juba siis kui ülikooliõpinguid Eestis ja piiri taga olid läbi ning olin end sisse seadnud finantsturgudega otseselt seotud ametipostil. Kontoväljavõtete ajalugu ja oma tehingustatistikat uurides näen, et olen ikka päris aktiivselt sahminud 🙂 Alustuseks sai 2005. aastal osaletud ühel kodumaisel IPO-l (Tallink). Kuna oodatud IPO-järgset hinnatõusu ei saabunud, siis väikse kahjumiga aktsiad maha müüdud. Mnjah, pikaajaline investor missugune!

2006. aastal alustasin tööd Danske pensionifondide varade haldamisega. Finantssektorikaugetele inimestele teadmiseks, et sellistel ametikohtadel töötamisega kaasneb üldiselt üpris palju piiranguid ja protseduure isikliku rahaga toimetamisel. Eks sisekorrad ja nende piirav mõju on pankade lõikes erinev, kuid mida aeg edasi, seda ebamugavamaks need protseduurid ja piirangud läinud on. Teatud ajaperioodil oli olukord sisuliselt selline, et fondijuhina oli võimalik (või siis piisavalt mugav) oma raha paigutada vaid Danske grupi poolt hallatavatesse investeerimisfondidesse. Muude väärtpaberi liikide ostmisel olid sisekorrad äärmiselt piirava loomuga või oli kogu protseduur lihtsalt nõnda ebamugav, et kadus igasugune soov selle paberimajandusega tegemist teha. Üks erand siiski oli – optsioonid.

Eeltoodu valguses ei ole ime, et alates 2007. aastast oma tehingustatistikat uurides näen seal hea mitu aastat vaid tehinguid Danske grupi fondidega ja optsioonidega. Viimastega tegelesin aktiivselt perioodil 2008-2010. Kui 2008. aastal sai peamiselt finantssektori langusele panustades oma sissepandud raha mitmekordistatud, siis tehinguväljavõtteid uurides näen, et enamus teenitust sai järgnevate optsioonitehingutega 2009. ja 2010. aastal ära põletatud. Ehk teisisõnu ei olnud pea 3-aastase optsioonidega kauplemise perioodi lõpuks minu netoväärtuses positiivseid arenguid olnud.

Investeerimisfondidega turgu ajastamas

Investeerimisfondidega olid lood pisut teised. Tagantjärele on nüüd üpris veider mõelda, aga tegelesin toona suuresti grupi fonde kasutades turu ajastamisega. 2009. aasta teises pooles olid mälestused möödunud börsilangusest ikka veel nõnda värskelt meeles, et alustasin varaklassi ja fondidega, mida tundsin toona kõige paremini – ettevõtete võlakirjade fondid. Tegelikult oli selle otsuse taga veel üks aspekt – tsükliteooria (ja ka ajalooliste andmete) kohaselt taastuvad kriisist esmajärjes ettevõtete võlakirjade hinnad ja alles seejärel aktsiate hinnad.

2010. aasta alguseks oli julgust juba nõnda palju, et sisenesin oma rahaga ka aktsiaturgudele. Nagu turuajastajale kohane valisin varase tõusufaasi tarbeks keskmisest kõrgema riskitasemega fondid. Ehk siis tavaliselt kipuvad varases tõusufaasis kõige kiiremat hinnatõusu näitama kõige äkilisemad varaklassid – ikka need, mis kriisis kõige rohkem kannatada said. Tehingustatistikat vaadates näen, et 2010. aasta alul saatsin oma raha hinnatõusu püüdma areneva Aasia, India, Venemaa ja Ladina-Ameerika aktsiaturgudele. Lisaks panustasin ka Skandinaavia väike-ettevõtete kiirele taastumisele.

Tehingute väljavõttest selgub, et võlakirjafondid läksid müüki juba 2010. aasta märtsi, aktsiafondid aprilli lõpus. Aktsiafondide mõnekuulise investeerimisperioodi tootlused jäid vahemikku +8% kuni +21%. Pole paha! Müügi põhjuseid ma täpselt meenutada ei suuda. Tõenäoliselt oli üheks teguriks suhteliselt kiire hinnatõus, aga arvan, et midagi veel. Miks nii? Sest toonaseid hinnagraafikuid uurides näen, et järgnes väike turukorrektsioon. Ja ju ma siis seda mingil põhjusel juba pelgasin.

Nagu alltoodud Venemaa fondi (Danske Invest Russia Fund) ja areneva Aasia aktsiafondi (Danske Invest Emerging Asia Fund) hinnagraafikutest näha, siis korrektsioon ka tuli. Venemaa fondi puhul (vasakpoolne graafik) ca -10%, areneva Aasia fondi puhul ca -5%.

   

Seega tundub, et mu turuajastamine läks toona ikka päris hästi täppi. Ei tabanud küll ostu hetkel põhja, kuid suutsin kenasti enne korrektsiooni oma investeeringud realiseerida. Näib, et turu ajastamiseks vajalikud mõlemad kaks otsust said tehtud suhteliselt edukalt – nii ost, kui ka müük.

Pikem perspektiiv

Vaatame nüüd korraks olukorda täna. Ja hindame minu “edukaid” ajastamisi üle veidi pikema perioodi. Alljärgnevalt on välja toodud Danske Invest Russia fondi tootluse kujunemine alates esialgsest ostuhetkest 2010. aasta alul (helesinine joon) ja fondi võrdlusindeksi tootlus (valge joon).

Seega kui ca +20% tootluse sain toona kätte, siis tundub, et umbes teist sama palju jäi veel lauale. Pikas perspektiivis tundub müügiotsus siiski üpris mõistlik, sest perioodil 2011. aasta algusest kuni 2014. aasta lõpuni oli Venemaa turg põhimõtteliselt langustrendis.

Areneva Aasia fondi (helesinine joon) puhul on pilt pisut teine. Tõsi, hinnatõus jätkus ka selle fondi puhul veel kuni 2010. aasta lõpuni, kuid siis saabus ligi aasta pikkune korrektsiooni periood, millele järgnes omakorda uus tõus jne. Juhul kui oleksin rakendanud osta-hoia printsiipi, oleks toonase +12% tootluse asemel tänaseks tootlus ligi +50%.

Selle konkreetse fondi puhul jääb graafikult muidugi kohe silma üks aspekt – nimelt helesinise joone (fondi tootluse) ja valge joone (võrdlusindeksi tootluse) suur lahknevus. Teisisõnu kui konkreetne fond suutis üle kõnealuse perioodi genereerida +50% tootlust, siis fondi võrdlusindeks (ja tõenäoliselt mõni seda indeksit järgiv ETF) pakkus +206%.

Veel vanu tehinguid

Jätkates vanades tehingutes tuhnimist leian pärast eelkirjeldatud oste-müüke järgmise sissekandena Danske Invest Baltic Fund nimelise investeerimisfondi ostu 2010. aasta oktoobri alul. Taas olen olnud “kiire”, teisisõnu kannatamatu, ja juba 2011. aasta jaanuari lõpus oma Balti fondi osakud ligi +10% kasumiga maha müünud. Jällegi, fondi lühiajalist tootlusgraafikut vaadates tundub päris hea ajastusena, sest 2011. aasta veebruaris keerasid Balti ja Euroopa aktsiaturud Euroopa võlakriisi hirmus otsa alla poole ja järgneva poole aasta jooksul langes Balti aktsiaturg pea -20%.

Mis te arvate, kas pärast kahe eduka ajastamisotsuse (ost 2010. aasta sügisel ja müük 2011. aasta jaanuaris) tegemist, sai tehtud ka kolmas edukas ajastamisotsus? Ost 2011. aasta lõpus? Aega nii-öelda põhja tabamiseks oli ju piisavalt, pea 4 kuud. Seega ei olnud tegu kuigi keerulise ajastamise otsusega. Igatahes vastus on “ei”. Uut ostuotsust pärast kardetud ja ka realiseerunud korrektsiooni minu poolt ei tulnud. See raha (ja ka teenitud kasum) jäid aastateks lihtsalt kontole seisma.

See tähendab, et põhimõtteliselt jäin ilma kogu järgnevate aastate tootlusest. Eesmärgiga seada asju perspektiivi vaatame siis korra uuesti Danske Invest Baltic Fund’i tootlusnumbreid. Minu “head” ajastamisotsused tõid Balti aktsiad minu portfelli 4 kuuks ja kogutootluseks kujunes selle tehingu puhul ca +10%.

Osta-hoia strateegia oleks tänaseks tootnud antud fondi ja 2010. aasta sügisese sisenemishetke puhul +58%. Oodatud korrektsioonijärgne sisenemine 2011. aasta lõpus ja sealt edasi osta-hoia strateegia rakendamine oleks tänaseks toonud +71% tootluse.

Seega vaadates küll nii, küll naa, minu +10% tootlusnumber kahvatub nii +58% kui ka +71% kõrval. Eriti veel arvestades asjaoluga, et ega see raha valdava enamuse ajast mul kusagil mujal nii-öelda paremas investeerimisidees rakendust ei leidnud, vaid seisis sisuliselt kuni 2014-2015. aastani lihtsalt kontol (või tähtajalisel hoiusel).

Aus pilguheit oma finantsolukorrale

Pärast pea dekaadipikkust karjääri finantssektoris tõdesin 2013. aastal, et arvestades kõike tehtut, seda sahmimist ja sagimist, ei ole mul nii-öelda ette näidata mitte midagi. Mul ei olnud mitte ühtegi pikaajalist investeeringut, mitte mingeid finantsturgudele paigutatud sääste ega ka konkreetset plaani, kuidas ja mis alustel võiksin oma isiklikku raha üldse investeerida. Kingsepp käib ikka paljajalu – hea ütelus see meie vanarahva tarkus. Ja tõsi ka. Vaatamata sellele, et esimesed katsetused aktsiaturgudel tegin juba 1997. aastal, magistriõpingutel Taanis spetsialiseerusin suuresti finantsturgude modelleerimisele ja alates 2004. aastast töötasin finantsturgudega seotud ametikohtadel, siis 2013. aastal oli olukord finantsvarade ja investeerimisportfelli mõttes põhimõtteliselt sama nagu pea 20 aastat enne seda, mil ajalehes avaldatud EVP ja valuutakurssidega virtuaalkauplemist tegin.

Toona tõsisemalt oma rahaasjadele peale vaadates otsustasin teha esimesed sammud pikaajalise investeerimisportfelli ülesehitamisel. See ei tulnud kergelt. Juba 2013. aastal tundus, et aktsiaturud on tõusnud ikka päris palju. Lisaks olin harjunud nägema arvelduskontol juba aastatega kogunenud sääste ning mõte neid kõikuvate hindadega väärtpaberitesse paigutada tundus lihtsalt ebamugav. Kogu see oma rahaasjadega tegelemine ei pakkunud mingitki mõnu. Minevikus oli see vahest pakkunud põnevust (optsioonikauplemine), kuid suures plaanis tundus ikkagi kuidagi kohustusena stiilis “peaks end kätte võtma ja midagi ära tegema” (paljuski siis ka nende fondijuhi ametist tulenevate reeglite, piirangute ja protseduuride tõttu).

Heureka-hetk

Kuni päevani, mil saabus heureka-hetk dividendimaksete osas. Olin seni dividendimaksetest arvanud suhteliselt vähe, tulgu need siis aktsiatest või börsil kaubeldavatest fondidest. Ühtäkki tajusin aga dividendimaksete nii-öelda väge – regulaarselt minu kui investori kontole laekuv raha, mida võin kasutada just täpselt oma äranägemise järgi. Ja ilma, et peaksin kuigivõrd nüüd muretsema aktsia hindade pärast, sest rahavajaduse korral on tarvis ära oodata järgmised dividendimaksed mitte tõtata aktsiaid müüma.

Sellest hetkest alates sai regulaarselt dividende maksvatest aktsiatest ja sellistesse aktsiatesse investeerivatest ETF-idest minu pikaajalise investeerimisstrateegia alustala. Ja pusletükid asetusid justkui ise paika. Kõik tundus ühtäkki selgem, sihipärasem ja ka huvi ning motivatsiooni isiklike säästude investeerimisega tegeleda oli oluliselt rohkem.

Kokkuvõtteks

Alustasin käesoleva postituse kirjutamist eesmärgiga kokku võtta kõik olulisemad õppetunnid, mida senisel investoriks saamise ja kujunemise teel olen õppinud. Nende õppetundide ülesloetlemine jääb nüüd mõne teise postituse tarbeks varuks. Sellest kirjutisest sai hoopis ühe finantsturgudest huvitatu investoriks kujunemise lugu. Kirja pandud piisava detailsusega ja ausalt, et näidata, milline on reaalne elu, esimeste tehingute taust ja emotsioonide (ahnuse, hirmu, kannatamatuse, liigkõrge enesehinnangu, laiskuse) roll kõige selle juures.

Täna saan öelda, et sihipärase ja regulaarse säästmis- ja investeerimistegevusega alustada ei ole kunagi hilja. Kõige raskem on teha esimesi samme. Siis eesmärgipäraselt tegutsedes on progress juba paari aastaga silmnähtav. Lisaks ka lihtsalt rõõmu pakkuv ja täiendavalt motiveeriv.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Janno says:

    Hea ja inspireeriv lugemine nagu alati.

  2. Hei, Märten!

    Need “minu teekonna” lood on alati ütlemata huvitavad. Esiteks iseendale, sest meenutab kuidas kõik alguse sai, millised vead sisse tulid ja kuidas tulevikus paremini minna. Teiseks on teistel põnev lugeda, sest ilmselt paljud ei hooma kui reglementeeritud võib olla fondihalduri enda tegevus börsidel iseenda huvides või kuidas üldse kõik pihta hakkas. Mul oli omal ajal (ca 1995 paiku) väga huvitav lapsena uurida õhtuti Aktuaalsest Kaamerast näidatavat TALSE graafikut. Naljakas mõelda, et huvi oli juba väga ammune, kuid tegelikud tehingud tegin alles 2010. aastal. Võib-olla oli asi toonases eripäras: infot oli vähe ja see tundus nii pagana põnev, sest meie ümber olid inimesed ka teistsuguse profiiliga (täna on investoreid kindlasti rohkem kui 1990-datel ja investoriks olemine ei ole nii elitaarne – kui seda nii nimetada võiks). Kusjuures meenub Sinu kursijutu peale see, kuidas dollar maksis mingi aeg 11 krooni tükist ja siis mõned ajad hiljem oli hinnaks 18 krooni. Mõtlesin toona pidevalt, et vot, kus oleks raha teeninud!

    Aitäh selle postituse eest. Oli huvitav!

    • Dividend Investor says:

      Rõõm kuulda! Ja tõsi, endalgi oli huvitav otsast lõpuni kõik tehingud läbi käia, numbrid kokku lüüa ja seda kõike nüüd perspektiivis vaadata.

      Selle varase huvi osas olen täheldanud, et kui juhtumisi on nooruspõlves kuskil lähduses, suguvõsas, perekonnas keegi, kes investeerimise või ettevõtlusega kursis, siis noortesse süstib see hoopis suuremat julgust ja pealehakkamist. Nõnda saab huvilisest tegutseja hoopis varem.

      Seega suur aitäh nii sulle, Tauri, kui ka kõigile teistele, kes on südameasjaks võtnud rahaasjadest rääkimise ning kirjutamise!

Speak Your Mind