Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Korporatiivsündmused portfelli ettevõtetega
Minu aktsiaportfellis on täna pisut enam kui 40 erinevat dividendiaktsiat. Mõnes mõttes on see ju üpris suur number. Näiteks juhul kui oleks soov aktiivselt ja igapäevaselt kõigi ettevõtete kohta uudisvoogu jälgida. Teisalt kui võtta arvesse kui palju üldse on maailmas börsil noteeritud ettevõtteid (üle 11 000 kui seada turukapitalisatsiooni miinimumpiir sinna vähemalt 100 miljoni dollari juurde), siis tundub see 40 ikka äärmiselt väike number. Mis omakorda tekitab vähemalt minus tunde, et teatud olukordade esinemise tõenäosus nende ettevõtetega, mis on minu portfellis, võiks olla kogu aktsiate universumit arvestades suhteliselt tagasihoidlik.
Muidugi on selline mõttekäik ekslik ja tegelikult sõltumatu valimis ehk portfellis olevate ettevõtete arvust. Pigem on see sõltuv konkreetsete ettevõtete strateegiast ja juhtkonnast. Igatahes käib jutt sellistest korporatiivsetest sündmustest nagu ühinemised ja ülevõtmised (mergers and acquisitions ehk M&A).
Suuremahulised ühinemised ja ülevõtmised
Ajalugu on näidanud, et igal kalendriaastal toimub minu portfellis olevate ettevõtetega vähemalt 2-3 sellist suuremahulist ühinemiste või ülevõtmiste tehingut. Suuremahuliste tehingute all pean silmas järgmisi stsenaariume:
1) kui minu portfellis olev ettevõte ostetakse täielikult konkurendi poolt üles ja kaob selle ettevõtte iseseisvus, tema aktsiad vahetatakse ülevõtva ettevõtte aktsiate vastu või ostetakse kokkulepitud hinnaga tagasi;
2) portfellis sisalduv ettevõte ostab ise ära mõne konkurendi, mille tulemusena kasvab ettevõtte käive või ärikasum vähemalt 20% võrra;
3) portfelli kuuluv ettevõte müüb olulise osa või segmendi oma ärist või jaguneb (spin-off), mille tulemusena ettevõtte käive või ärikasum väheneb vähemalt 20% võrra;
4) portfellis olev ettevõte ühineb mõne suuruselt suhteliselt samaväärse konkurendiga, mille tulemusena luuakse uus ettevõte ja vanad aktsiad vahetatakse uue loodava ettevõtte aktsiate vastu.
Miks on sellised sündmused olulised?
Lähtudes tavapärasest investeerimisloogikast hinnatakse selliseid suuremahulisi ühinemiste ja ülevõtmiste tehinguid ikka selle baasilt, kas tehing loob kulusäästu, mastaabisäästu, võimaldab kiiremat kasvu, parandab konkurentsipositsiooni, avab lihtsamalt uusi turge/tootesegmente või toob ettevõttesse sisse uut kasulikku oskusteavet. Oma aktsiavalikul dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiat rakendades lisandub siia veel üks oluline mõõde – mõju ja muutus dividendipoliitikale. Ja seda ei tasu kaugeltki alahinnata päris mitmel põhjusel.
Võttes alustuseks jutuks olukorra, kus portfelli ettevõte teostab suuremahulise ülevõtmise, kerkib üpris sageli ikka ja jälle päevakorda üks ja sama teema – laenukoormus. Nimelt finantseeritakse väga paljusid konkurentide ülesostmisi suures osas laenukapitaliga. See tähendab, et juhul kui ülevõtva ettevõtte jaoks on tegu suuremahulise tehinguga, siis suur saab olema ka selle tehingu teostamiseks vajaminev võõrkapitali maht. See küll ei pruugi nii olla, sest eksisteerib rohkelt selliseid ettevõtteid, mis mingil põhjusel omavad väga suurt osa varadest rahas/finantsinstrumentides, kuid valdavalt siiski laenukapitali võimalust kasutatakse, kasvõi lühiajaliselt.
Igatahes vähendavad sellised suured tehingud võlausaldajate silmis koheselt ettevõtte maksevõimekust ehk teisisõnu suureneb krediidirisk. Kuigi see võib viia kõrgemate makstavate laenuintressideni, siis iga kord seda siiski väita ei saa. Laenuintress sõltub siiski üpris palju ka makromajanduslikest teguritest (üldine intressimäärade ja krediidimarginaalide tase). Tavaliselt kipub suurenenud krediisiriski ülekandemehhanism ja mõju olema veidi teistsugune ning varjatum. Selle saab kokku võtta märksõnaga covenants, mida võib tõlgendada kui võlausaldajate poolt ette antud kriteeriumite raames toimetamise kohustust.
Ohjad laenuandja käes
Jah, sageli keskenduvad need piirangud ennekõike laenukoormusele endale, intressimaksete kattekordajale ja muule laenu teenindamise või maksevõimega otseselt seotud olevatele aspektidele. Kuid tihtipeale seatakse rohke laenukapitaliga ellu viidud suuremahuliste ülevõtmiste käigus ka teisi piiranguid. Näiteks neid, mis puudutavad väljamakseid omanikele ehk aktsionäridele.
Teisisõnu pea alati on selliste suuremahuliste tehingute finantseerimise juures ohjad võlausaldajate käes. Mida rohkem laenuraha tehingusse kaastakse ehk mida kõrgem on finantsvõimendus, seda rohkem pingul neid ohje hoitakse. Võlausaldajate huvi on siinkohal selge – laenu tagasimaksed olgu prioriteetsed. Juhul kui rahavoog ettevõtte põhitegevusest on piisav katmaks laenu tagasimakseid, alles siis võib ettevõte mõelda dividendimaksetele. Tegelikult vahepeal minnakse isegi kaugemale. Pangad või muud võlausaldajad võivad üldise majanduskeskkonna muutudes mõnikord ettevõtteid survestada maksma laenu tagasi esialgu ette nähtust kiiremini. See tähendab, et näiteks esialgu dividendimakseteks prognoositud rahavoog kuivab kokku.
Näide isiklikust portfellist
Esimesena meenub mulle kohe üks veidi rohkem kui aastatagune juhtum, kus sektori suuruselt teine tegija võttis üle suuruselt viienda tootja. Ülevõtutehing oli ülevõtja jaoks suhteliselt märkimisväärse suurusega, sest ülevõtuobjekti turukapitalisatsioon oli ligikaudu 25% ettevõtte enda turukapitalisatsioonist. Kui enne tehingut oli ettevõtte bilansimaht ligikaudu 7 miljardit dollarit, millest netvõlgnevus moodustas kõigest 1 miljardi (14%), siis pärast ülevõtutehingut oli pilt totaalselt teine. Bilansimahuks sai ühtäkki ligi 20 miljardit, millest netovõlgnevus moodustas rohkem kui 11 miljardit dollarit (55%).
Sellistes olukordades on võlausaldajate ja ettevõtte prioriteedid paigas suhteliselt üheselt – esmajärjes tuleb võimalikult palju põhitegevusest teenitud rahavoost suunata laenu tagasimakseteks ehk laenukoormuse vähendamiseks. Vähem kui aasta pärast ülevõtutehingut on seis juba selline, et laenust on tagasi makstud juba 1 miljard ja alles jäänud ligi 10 miljardi suurune netovõlgnevus.
Kuidas mõjutas see dividendimakseid? Väga oluliselt. Kui hea mitu aastat enne ülevõtutehingut oli ettevõte igal aastal oma dividendimakseid kasvatanud vahemikus +10% kuni +20% aastas, siis nüüd dividendikasv pidurdus. Pärast tehingu toimumist kommunikeeris ettevõtte juhtkond selgelt, et esmajärjes soovitakse võlakoormust vähendada ja sel perioodil püütakse dividendimakse säilitada samal tasemel (tegelikkuses siiski dividendimakset isegi veidi enam kui +1% jagu tõsteti).
Pean ausalt tunnistama, et minu kui investori jaoks oli see toona päris suur pettumus. Olin ju antud ettevõtte suuresti välja valinud just tema kiire kasumite ja dividendimaksete kasvu (ja ka madala võlakoormuse) baasilt. Lisaks veel üpris kaua oodanud sobivat sisenemishetke. Kuid siis hakkasin süüvima minevikku. Mitte ainult selle konkreetse ettevõtte, aga ka teiste sarnase profiiliga ettevõtete minevikku. Nõnda ettevõtete kujunemislugusid ja finantse uurides panin tähele, et mõnes tööstusharus ja/või mõningate juhtimisstiilide puhul nii ongi – kiired kasvuperioodid vahelduvad pealtnäha stagnatsiooniperioodidega (olgu siis mõõdetuna dividendimaksete või EPS-i kasvus). Selliste mustrite taga peitus hoopis rohkem kui esmapilgul paistis. Selle kõige taga oli strateegia. Teisisõnu selline ehk alul veidi omapärasena tunduv kasvustrateegia, mille puhul teatud regulaarsusega teeb ettevõte suuremahulisi ülevõtmisi, mis siis tehingujärgselt aasta-kahe jooksul laovad vundamendi kiireks kasvuks järgmise 3-5 aasta horisondis.
Näide number kaks ehk portfelli ettevõte kui ülevõtuobjekt
Mõnikord võib minna ka teistpidi ehk portfellis juba eksisteerivale ettevõttele tehakse ülevõtupakkumine. Nõnda juhtus näiteks 2015. aastal minu portfellis olnud Suurbritannia kindlustusfirmaga Amlin Plc. Siis tegi Jaapani suurkontsern Mitsui Sumitomo Insurance Briti kindlustusfirmale ülevõtupakkumise. Esialgu oli ülevõtmise vorm veel ebaselge. Teisisõnu laual oli nii see võimalus, mille kohaselt Amlini aktsionärid saavad ettemääratud hinna eest oma aktsiad lihtsalt maha müüa (cash offer) kui ka variant, et Amlini aktsiad vahetatakse ettemääratud vahetuskursi alusel Jaapani kindlustusfirmade aktsiate vastu (stock offer).
Dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiat rakendava investori jaoks tähendanuks teine variant koheselt küsimust, milline on olnud Jaapani kindlustusfirma dividendipoliitika. Toona uurides seda kõike koos minevikuliste dividendimaksetega, otsustasin, et tegu ei oleks enam minu kriteeriumitele vastava investeeringuga ning kasutades ära rohkem kui 30% hinnahüpet, müüsin oma Amlini aktsiad turgu.
Veelgi olulisemaks tõuseb teema siis kui dividende maksnud ettevõte võetakse üle mõne firma poolt, mis dividende üldse ei maksa. Mida siis teha? Kas hoida uue ettevõtte aktsiaid vaatamata sellele, et tegu on investeerimisstrateegiaga enam mitte kooskõlas oleva positsiooniga? Ühest vastust siin ei ole. Eks tuleb iga olukorda hinnata eraldiseisvalt. Heaks näiteks sellisest stsenaariumist on Whole Foods Markets’i nimelise jaeketi ülevõtmine möödunud aastal Amazoni poolt. Whole Foods oli dividende maksev ettevõte, Amazon ei ole dividende oma senise tegutsemise ajaloo jooksul maksnud.
Kokkuvõtteks
Kuigi dividende maksvatesse üksikaktsiatesse raha paigutades ellu rakendatud dividendiinvesteerimise strateegia võib mõnes mõttes tunduda kui selline osta-hoia või “käed vaba” lahendus, siis tegelikus elus tuleb päris regulaarselt ette sündmusi, mis nõuavad otsustamist. Kas jätkata oma valitud dividendistrateegia teel või aktsepteerida oma portfellis ka näiteks ühinemiste ja ülevõtmiste teel saadud dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiaid? Samuti vajab vastust küsimus, kuidas käituda selliste ettevõtetega, mis esialgsetele valikukriteeriumitele enam ei vasta. Olgu selleks siis dividendipoliitika, laenukoormus, muutunud residentsus ja dividendimakse valuuta ning maksumäär või mingi muu tegur.
Jaanuari dividenditulu
Jaanuaris laekus omanikutulu kokku 11 erinevalt väärtpaberilt. Dividende maksid 5 üksikaktsiat ja 6 ETFi kokku ligikaudu 308 euro väärtuses. Seekord laekus kontole omanikutulu nii eurodes, USA dollarites kui ka Austraalia dollarites.
Möödunud aasta jaanuariga võrreldes näib graafikult, et dividenditulu on justkui oluliselt kukkunud. Tegelikult sattus eelmise aasta jaanuarisse kahe Balti aktsia erakorraline dividendimakse. Kui need laekumised maha arvata, oli 2017. aasta dividenditulu 289 eurot. Teisisõnu nii-öelda võrreldavaid numbreid kõrvutades dividenditulu veidi siiski kasvas.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Võttes aluseks olemasoleva portfelli ja täiendavalt planeeritavad investeeringud kogu aasta jooksul, kujunes käesoleva aasta dividenditulu prognoosiks 7500 eurot. Kuna rohkem kui pool dividenditulust on laekumas mõnes muus valuutas kui euro, on selge, et valuutakursside muutused mõjutavad realiseeruvat dividenditulu suurust päris oluliselt. Näiteks juhul kui USA dollar peaks euro suhtes nõrgenema tasemele 1,40 dollarit euro kohta, kärbib see koheselt oodatava dividenditulu numbri sinna umbes 7000 euro piirimaile.
Üks graafik, millele ise aeg-ajalt ikka pilku peale heidan on dividenditulu jagunemine instrumentide lõikes. Praeguste prognooside kohaselt paistab käesoleva aasta dividenditulu jagunevat järgmiselt.
Speak Your Mind