fbpx

Intervjuu Rahajutud.ee portaalile

Rahajutud.ee portaal palus hiljuti intervjuud. Portaali eestvedajal Siim Semiskaril oli palju häid küsimusi nii investeerimisstrateegia, igapäevase portfelli haldamise kui ka näiteks krüptovaluutade kohta. Kokku sai kirja päris pikk ja mitmetahuline jutuajamine. Head lugemist!

On Sul enda jaoks sõnastatud oma investeerimistees? Ja mis on Sinu eesmärgid investeerimisel?

Jah, on küll. Nimetan seda raamistikku enda jaoks investeerimisdeklaratsiooniks. Fondijuhi tausta tõttu olen harjunud, et iga uue varahaldusteenuse kliendiga istusime koos laua taha ja panime kirja investeerimistegevuse eesmärgi, investeerimishorisondi, varade jaotuse, sobivate investeeringute universumi ning investeerimispiirangud. Sellele dokumendile saigi edaspidi viidatud kui investeerimisdeklaratsioonile ja see oli kogu portfellihalduse alus.

Seega, kui alustasin oma isiklike varade sihipärase investeerimisega, siis käitusin täpselt samamoodi – panin kirja kogu raamistiku ehk miks, kuidas ja mis tingimustel ma oma investeerimisportfelli üles ehitama asun. Soovitan kõigil see harjutus läbi teha. Alguses tundub raske, ei oska ju alustav investor kohe kõike kirja panna, kuid see vorm pakubki hea struktuuri ning alati saab teadmiste ja kogemuste lisandudes deklaratsiooni täiendada. Kel huvi, saab juhised ja deklaratsiooni vormi kätte SIIT.

Tulles tagasi minu enda eesmärkide ja sihtide juurde, siis nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi sai selleks kirja finantsvabaduse saavutamine. Teisisõnu, olukord, kus dividenditulu üksikaktsiatest ja fondidest katab ära minu igapäevased elamiskulud. Eks see eesmärk on jätkuvalt seal, kuid üht-teist on viimase aasta-kahe jooksul ka muutunud. Kui investeerimisportfelli haldamiseks sobib see siht jätkuvalt hästi ka täna, siis oma igapäevastes tegevustes enam hambad ristis ainult raha teenimise ja portfelli kasvatamise peal väljas ei ole. Olen tänaseks jõudnud sinna, kus tunnen, et juhul kui kasvõi osake finantsilisest vabadusest on käes, siis võiks selle osakese vabadusest kasutusele võtta juba ka igapäevaelus. See tähendab, et palgatööd või üldse täiskohaga tööd täna ei tee, pigem keskendun asjadele ja projektidele, mis kõnetavad ning muuhulgas toovad üht-teist ka sisse.

Sa oled blogi aluseks võttes investor, kes tegutseb aktsiaturgudel. Kas Sul on portfellis investeeringuid ka mõnest teisest varaklassist?

Valdavalt on mu pikaajalised investeeringud tõesti üksikaktsiad ja aktsiafondid. Oman läbi börsil kaubeldavate fondide mingil määral ka väärismetalle, olen kätt proovinud ühisrahastuses ja ka krüptomaailmas. Viimase kahe puhul oligi ennekõike soov aru saada, mis selles maailmas toimub. Ja parim viis selleks on etapiviisiliselt teha väikeseid investeeringuid. Nõnda on raha mängus, eksisteerib mingigi reaalne motivatsioon minu jaoks uut varaklassi või väärtpaberiliiki uurida ja analüüsida ning nii püsin ka üldiste arengutega piisavalt kursis. Neid rahapaigutusi sihipärasteks investeeringuteks isegi ei nimetaks. Saigi need tehtud pigem teadmiste, tunnetuse ja testimise eesmärgil.

Mulle väga meeldis üks hiljuti loetud tsitaat:

You must determine which niche has the inherent characteristics that best fits your interests, investment goals and risk tolerance because that’s where you’ll discover wealth, happiness and fulfillment.

Mulle tundub, et dividendiaktsiate ja ETF-ide näol olengi mina leidnud selle omale sobiliku nišši – sellise, mille uurimine pakub põnevust ja eneseteostust ning samas sobib hästi ka mulle omase investeerimisstiiliga.

Kui palju igapäevaselt jälgid aktsiaturgudel toimuvat? Millised erinevad turud sul jälgimise all on? Kui paljudel ettevõtetel/ETF-idel aktiivselt silma peal hoiad?

Valdavalt viskan päeva jooksul ikka 2-3 korda turgudele pilgu peale. Tavaliselt hommikul Euroopa turgude avanemise ajal, siis õhtupoolikul, kui avaneb USA börs ja vahest ka hilisõhtul. Juhul, kui mingeid arenguid silma ei jäänud, mis täiendavad süüvimist nõuaksid, siis ei võta see rohkem kui 5-10 minutit. Arvestades mu nii-öelda osta-hoia stiilis pikaajalist investeerimisstrateegiat, siis ega see igapäevane turuhindade vaatamine vajalik ei ole. Samas, ma tunnen, et mulle lihtsalt meeldib kursis olla ning hoida silma peal, kas ehk mõni vaatlusnimekirja ettevõte on jõudnud hinna mõttes ostutsooni. See annab siis tõuke, et võtta selle ettevõtte põhjalikum analüüs taas päevakorda. Teisalt on möödunud ka nädalaid ilma, et kordagi turuliikumisi jälginud oleksin.

Olen koostanud nimekirja väärtpaberitest, mida oma pikaajalises portfellis näha soovin. Täna on seal ligikaudu 80-100 väärtpaberit: nii ETFe kui aktsiaid, nii Euroopast, USA-st kui ka näiteks Austraaliast. Need on kõik kenasti Google Spreadsheet’i lehel, kus vajalikud turukarakteristikud end ise automaatselt uuendavad. Nõnda saan alati soovi korral kiirelt pildi toimuvast ette.

Kas Balti turust vaatad täielikult mööda või on Sul ka siin regioonis mõni ettevõte, millel silma peal hoiad?

Balti turust päris mööda ei vaata. Arvestades minu investeerimisstrateegiat ja -spetsiifikat, siis ütlen ausalt, kohalikult turult on ikka päris keeruline leida adekvaatse dividendipoliitikaga dividendikasvu ettevõtteid. Dividendiinvestori jaoks on tagasilöögid siin kerged tulema, olgu siis veidi ette ennustatavad (Tallinna Vesi) või täiesti ootamatud (Olympic). Kuna oma investeerimisstrateegia tõttu tähtsustan paljuski laekuvate dividendimaksete jätkusuutlikkust ja kasvu, siis rangelt võttes on kohalikul turul valik päris kesine. Seega, üht-teist oman, kuid mitte märkimisväärselt. Umbes 5-8 ettevõtte käekäiguga püüan end ikka kursis hoida, lugedes siis ennekõike kvartalitulemuste raporteid või aastaaruandeid.

Millal investor peaks hakkama Balti turult kaugemale vaatama? Kas Sinu arvates võiks kohe alguses hakata kapitali arenenumatele turgudele viima või võiks Baltikumis ennast asjaga kõigepealt kurssi viia?

Eks koduturul alustamise puhul on mitmeid eeliseid. Ennekõike tooks siinkohal välja kulude poole. Balti börsil saab mõistlike kulude tasemega tehinguid teha juba 300-500 euro suuruste summadega. Kindlasti on alustaval investoril ka lihtsam valikuid teha ja ettevõtete kohta käivale infole ligi pääseda, samuti seda mõista. Samas ei saa me Tallinna börsi puhul ei üle ega ümber sellest, et näiteks kõiki majandussektoreid katvat portfelli on siiski keeruline koostada. Samuti kaasneb kohalikul turul alustamisega see risk, et lihtsalt eksitakse oma aktsiavalikul.

Seega minu standardvastus ja sügav veendumus on see, et valdav enamus investoreid saavutavad parema tulemuse siis kui investeerivad laiapõhjalistesse indeksfondidesse mitte ei püüa tegeleda aktsiavalikuga, ükskõik, kas koduturul või kaugemal. See tähendab, et ma ennekõike ärgitaks alustama indeksinvesteerimisega. Juhul kui seda teed juba käies ilmneb, et on huvi ning ajalist ressurssi rohkem süveneda, siis võib tasapisi hakata tegelema üksikaktsiate analüüsi ja valikuga.

Mida arvad ühisrahastusest kui varaklassist? Kas oled kunagi mõne investeeringu kuskil teinud või kui ei, siis mis põhjustel?

Siia sobib alustuseks väga hästi taaskord vastuseks eelpool jutuks olnud tsitaat ehk iga investor peab lõpuks ikkagi leidma lähenemise, mis töötab tema jaoks. Olles küll üpris piiratud ulatuses ühisrahastusse investeerimist proovinud tundsin, et see lihtsalt ei ole minu jaoks. Aastaid tagasi Bondoras alustades väsisin lõpuks ära sellest, kuidas iga paari kuu tagant muutusid nii süsteemid, laenude kategoriseerimine ja muu taoline. Tundsin, et minu sisse pandud rahanatukese jaoks pidin ikka liialt sageli end uuendustega taas kurssi viima ja analüüsima hakkama.

Võib-olla mängib siin veidi rolli ka professionaalne kretinism. Nimelt valdava aja oma fondijuhi karjäärist olen tegelenud just võla poolega (võlakirjadega). Seega olen harjunud hindama krediidiriski ja tegema due dilligence’i ehk taustaanalüüsi vast liialt põhjalikult ning keerukalt. 4-5 aastat tagasi ühisrahastuse poolel kätt proovides olid paljud asjad minu jaoks ikka ligadi-logadi, puudus kriisikogemus ja teadmine tsükliülestest tootlustest, puudusid minu jaoks arusaadavad ja aktsepteeritavad protseduurid ning praktika võlgnike haldamisel jne.

Lisaks, pikalt võlakirjainvesteeringute vallas tegutsenuna tajun võlakirjade ja laenude puhul üht väga olulist kontseptuaalset kitsaskohta. Laenudel on alati lõpptähtaeg, millal laen makstakse tagasi. See tähendab, et esiteks saame me kõige parema võimaliku stsenaariumi korral tagasi täpselt selle raha, mille ise investeerisime (pluss teenitud intress muidugi). Nüüd selleks, et ka edaspidi tekiks tulu, on vaja see raha kohe uuesti tööle panna. Teisisõnu eksisteerib reinvesteerimise risk – me kunagi ei tea, kas, kui kiiresti ja mis tingimustel saame selle raha uuesti investeerida. Nagu öeldud, lisaks piirdub laenude ja võlakirjade poolel nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt see kõige-kõige parem stsenaarium alati sellega, et saame kogu sisse pandud raha tagasi. Aktsiate puhul, nagu teame, teoreetilist hinnapiiri ei ole. Võime üle pika investeerimisperioodi ilma reaalse vahepealse tegevusvajaduseta oma raha kahe-, kümne- või isegi sajakordistada. Võibolla on just see minusse settinud veendumus põhjuseks, miks ma pikaajaliselt ei soovi rikkuse kasvatamise eesmärki taotledes olulist osa oma portfellist suunata ei võlakirjadesse ega laenudesse. Aga, nagu öeldud, kõik on suhteline, investeerimisstrateegiad ja lähenemised on erinevad ning edu on võimalik saavutada tõenäoliselt samahästi ainult ühisrahastuses kui ainult aktsiaturul tegutsedes.

Milline on Sinu suhtumine viimaste aegade trendi ehk krüptorahasse? Kas sellel on Sinu nägemuses tulevikku ja kas oled ise lähemalt uurinud?

Aus vastus on, et ma ei ole selle ala spetsialist ja ei oska öelda. Visiooni tasandil on tegu kindlasti tänuväärse arengu ja edasiminekuga. Kas ja kuidas sellest kõigest investorina tulusalt võimalik pikaajaliselt osa on saada, on täiesti eraldiseisev teema. Finantsturgude ajalugu uurides näeme, et uute tehnoloogiate loomine ja kasutuselevõtt ei ole üks-üheselt üle kantav investeerimiseduks. Innovatsiooni ja varase juurutamise faasis on konkurents tihe, ettevõtete kasumlikkus üldjuhul olematu, ärimudelid välja kujunemata, tulubaas ebamäärane ja nii edasi. Vähemalt ajalooliselt ei ole need kaks faasi olnud osta-hoia investeerimise seisukohast väga tulusad, sest pankrotte ja likvideerimisi on arvuliselt lihtsalt liialt palju. Investorina on olnud tulus siseneda tavaliselt siis, kui uued tehnoloogiad võetakse kasutusele masside poolt, selguvad ettevõtted, mis jäävad nii-öelda ellu, hakkavad ilmet võtma turuosad ja välja kujunema turuliidrid, kulubaas väheneb, tekib positiivne rahavoog.

See kõik kehtib tervikpilti vaadates. Alati saame tagantjärele targad olles arvutada, kui palju me oleks teeninud, kui oleks varases faasis tänasesse turuliidrisse investeerinud, kuid sealsamas varases faasis me tegelikult ju ei tea, kes on need 1-2 võitjat ja kes need 10-20 kaotajat. Juhul, kui me panustaks innovatsioonifaasis alati võrdsetes osakaaludes kõikidesse tegijatesse, näitab ajalugu, et selline rahapaigutus toodab enamasti miinust.

Paljud investorid ootavad aktsiaturgudel järjekordset krahhi ning istuvad suuresti rahas. Kuidas Sina sellesse suhtud? Kas üritad turge ajastada või investeerid kõikides turuolukordades?

Üks on selge – mida päev edasi ilma krahhita, seda tõenäolisemaks see krahh muutub. Millal ta lõpuks tuleb ja kui sügav ta seekord on, me tegelikult ei tea. Meil võib olla mingi subjektiivne arvamus või ettekujutus, aga lõpuks tuleb ikkagi tõsta käed üles ja tunnistada, et me lihtsalt ei tea. Olles juba aastaid oma tehinguid ja ka investeerimisideid kirja pannud ning teinud neile järelanalüüsi, olen õppinud, et ajastamine on keeruline. See tähendab, et olen oma isiklikest kogemustest väärtuslikud õppetunnid kätte saanud ja järeldused teinud ning enam ei arva, et suudan õigeaegselt oma aktsiapositsioonid müüa. Ja ainult selleks, et need siis, jällegi õigeaegselt, hiljem odavamalt tagasi osta.

Seega, olen püüdnud oma rahaasjad sättida nõnda, et alati oleks olemas niinimetatud hädaabifond ootamatute kulude tarbeks või puhuks, kui igasugused sissetulekud peaksid kaduma. See annab julguse olla pikaajalise aktsiainvestori positsioonis. Lisaks olen siis valinud investeerimisstrateegia, mis resoneerub minu uskumustega – valin oma portfelli arusaadavat äri ajavad ja regulaarselt dividende maksvad ettevõtted, samuti erinevad aktsiafondid. See tähendab praktilises võtmes seda, et olgu turgudel tõusu- või langusfaas, olemasolevate aktsiapositsioonide hind mind kuigivõrd ei morjenda. Oluline on, et dividenditulu laekuks.

Tõsi, ka dividenditulu turu kui terviku tasandil mõõtes kriisiaastatel väheneb, kuid ajalugu näitab, et oluliselt vähem kui aktsiate hinnad. Näiteks tehnoloogiamulli lõhkedes langes USA suurettevõtete aktsiate hindu kajastav S&P 500 turuindeks ligikaudu -50%, samas dividenditulu kukkus vaid -6%. Viimase finantskriisi ajal kukkusid aktsiate hinnad ligikaudu -57%, dividenditulu langes -25%. Need on siis USA suurettevõtete keskmised numbrid. Samas leidub maailmas sadu ettevõtteid, mis on suutnud dividenditulu kasvatada järjepanu igal aastal rohkem kui 25 aastat. See tähendab, et vähemalt 2-3 viimasest kriisist on nende ettevõtete dividendimaksed puutumata jäänud. Püüangi leida oma portfelli just selliseid ettevõtteid ja oma fookuses hoida pigem dividenditulu kui aktsiate hinnamuutusi. Juhul, kui kriis tõesti saabubki, siis saab oma säästud lihtsalt keskmisest kõrgema dividendimääraga tööle panna.

Samas, turgude ajastamisest ma siiski päris prii ei ole. Oma ostude puhul püüan ikka leida neid hetki, mil saaks siseneda soodsatelt või vähemalt õiglastelt hinnatasemetelt. See tähendab, et osaliselt ju siiski tegelen turu ajastamisega. Samas olen investeerinud ikka suhteliselt regulaarselt ehk värskeid vahendeid turule suunanud ikka igas kvartalis kui mitte igas kuus.

Kuidas soovitaksid algajal investoril oma investeerimisteekonda alustada? Mis on need asjad, mida Sinu hinnangul enne kindlasti peaks tegema, kui esimene order börsile üles panna?

Eks ikka sellest, et enne säästude suunamist börsile võiks olemas olla väike rahavaru ootamatusteks ehk hädaabifond. Olgu selleks siis paari kuu elamiskulude suurune summa või veidi enam. Selle summa suurus sõltub paljuski igapäevaste elamiskulude tasemest ehk sellest, kui palju kulusid on nö vältimatud kulud (laenu- ja liisingukohustused, kommunaalkulud jmt) ja kindlasti ka vanusest. Kahekümneaastane tudeng ja neljakümnendates lastega pereisa lihtsalt vajavad tunnetuslikult erineva suurusega turvapuhvreid, et end mugavalt tunda. Seega leian, et alustuseks ongi mõistlik endale tekitada see turvapuhver. Selliselt tegutsedes on mõju edaspidisele investeerimistegevusele oluliselt suurem, kui arvata osatakse. See aitab kergemini toime tulla turgude tsüklilisusega.

Värskelt kooli või ülikooli lõpetanud investeerimishuviliste puhul olen täheldanud, et ei omata piisavalt kannatust esmalt selle turvapuhvri kokku kogumiseks. Pigem tahetakse kõik säästud kohe investeerida. Kui räägime börsi vahendusel raha paigutamisest, siis see on ikkagi suhteliselt libe tee. Kohe alustades seatakse end olukorda, kus iga võimalik tagasilöök, olgu siis isiklikes finantsides või turuliikumistest, omab väga tugevat mõju psühholoogiale. Selliselt käitudes tõuseb oluliselt tõenäosus, et investorist võib mingil ajahetkel saada nö sunnitud müüja ehk forced seller.

Ka nende jaoks, kel kannatust vähe või säästumäär alguses nõnda tagasihoidlik, et turvapuhvri kogumine võtab tõenäoliselt aasta-paar, on olemas minu arvates päris hea lahendus. Jagada oma igakuised säästud alati pooleks – pool rahast suunata turvapuhvri üles ehitamisse ja ülejäänu võib siis juba investeerida. Isegi, kui nõnda tegutsedes jõuab sinna hädaabifondi esmalt vaid mõnisada eurot, siis ka see on piisav. Ei tasu alahinnata emotsioonide mõjuvõimu, eriti alustaval investoril.

Teine aspekt on püüda enda jaoks ikkagi läbi mõelda, miks investeeritakse, kuhu investeeritakse jne. Seega seesama eelnevalt jutuks olnud investeerimisdeklaratsiooni ehk raamistiku loomise teema. Just sellised kirja pandud põhimõtted ja protseduurid on need, mis meid kui investoreid vähem või rohkem kriitilistel hetkedel abistavad. Alati on hea tagasi pöörduda millegi juurde, mis julgustab, näitab suunda ja vaigistab ülereageerivat meelt.

Kui peaksid iseloomustama edukat börsiinvestorit, siis millistele parameetritele see inimene Sinu hinnangul peaks vastama?

Mõned märksõnad – julgus mõelda iseseisvalt, tähelepanelikkus ja teadlikkus, valmidus süveneda ja teha ise ära oma kodutöö, protseduuriline lähenemine, paindlikkus ja valmidus muutunud olukorrale reageerida. See viimane seostub tegelikult väga palju egoga. Sageli ei soovita endale tunnistada, et on tehtud viga. Siis hoitakse vägisi oma investeerimisteesist või ideest kinni. Mulle siinkohal meeldib väga üks tsitaat, mida mu endine hea kolleeg regulaarselt tsiteeris – strong opinions, weakly held. See tähendab, et investeeringut tehes on meil suhteliselt kindel veendumus ja nägemus olukorrast, kuid samas me oleme asjaolude muutudes koheselt valmis sellest nägemusest vajadusel loobuma.

Vahest esineb ka vastupidine olukord, kus soetatud aktsia hinna languse jätkudes saadakse aru, et tehti viga. Samas on seda positsiooni hoitud nüüdseks ehk juba liigagi kaua ja kontoväljavõttelt vaatab vastu suur miinus. Olgu selleks siis -50%, -70% või enamgi. See on enamasti olukord, mil lootus asjade ümber pöördumiseks on suure tõenäosusega ammu taandunud. Sageli puudub ka motivatsioon kogu investeerimistees uuesti värske pilguga üle vaadata. Nõnda sellistes olukordades tehaksegi lihtsamana näiv otsus – ma lihtsalt ei kannata enam näha seda suurt miinusega rida oma portfellis (pidev meeldetuletus ja mitte kõige heatahtlikum müks egole) ja seepärast pigem müün need kaotajad maha ning nii-öelda puhastan portfelli ära.

Sa blogi järgi jätad väga analüütilise ja kaalutleva investori mulje. Kas oled kunagi teinud börsidel ka mõne rutaka ja hetkeemotsioonidest ajendatud otsuse? Kuidas need olukorrad on lõppenud?

Ikka olen, päris palju. Eks vanusega tuleb nii kogemus kui ka rahulikumalt võtmise oskus, kuid inimesed oleme me kõik ja emotsioonidest ei pääse. Oluline on siinkohal neid kerkivaid emotsioone teadvustada ehk ära tunda, millal ja milline emotsioon meid valdab. Ainuüksi see teadvustamine ise on juba pool võitu.

Olen tähele pannud, et minu halvad investeerimisotsused on alguse saanud valdavalt kahest allikast. Esimene neist esines enamjaolt kaugemas minevikus ja selleks oli kusagilt kuuldud investeerimisidee kopeerimine või nii-öelda pimesi rongile hüppamine. Üldiselt oli neil puhkudel ühisnimetajaks laiskus ja viitsimatus ise uurima ning analüüsima asuda. Lihtsam tundus kohe rongile hüpata ja kaasa sõita. Osadel neist juhtudest ongi läinud nii, et investeerimisidee ise ei mänginud välja. Seda ei tasu siis sellele idee generaatorile pahaks panna, kõik investeerimisideed ei olegi tulutoovad. Hoopis olulisem on olnud nende kopeeritud ideede puhul puudujääk teostuse poolel, niinimetatud trade management. Näiteks on olnud tegu kauplemisideega, mida mina olen tõlgendanud pikaajalise investeerimisideena. Sellistel puhkudel on juhtunud, et kauplejahingega idee generaator pöörab oma otsuse suhteliselt kiirelt ümber ja sulgeb positsiooni väikese kahjumiga, kuna olud muutusid. Mina kui pikema investeerimishorisondiga rahapaigutaja olen jäänud siiski investeerituks ning seega langeva hinnaga positsiooni lõksu.

Teine aspekt, mis sellistel puhkudel oluliseks muutub, on veendumus ja usk kõnealusesse ideesse. Juhul, kui tegu on minu enda ideega, siis on see olukord, väärtpaber või ettevõte mulle vähemalt mingilgi määral tuttav, olen teinud vähemalt kiired ja lihtsad arvutused ning läbi mõelnud tehingu strateegia. See tähendab, et oma idee puhul asja sisu mõistes ei tekita hinnalangus või hinnatõusu puudumine ärevust ja kõhklusi, vaid pakub võimaluse investeerimispositsioon samm-sammult planeeritud suuruseni üles ehitada. Samas juhul, kui tegu on võõra ideega, siis pärast 10-20% hinnalangust on pigem tunne, et ju siis idee ei tööta ja paneks õige positsiooni kinni. Ja nõnda neid kahjumiga positsioone sulgedes hävitamegi oma algkapitali. Müües midagi kahjumiga, sulgeme igaveseks võimaluse oma algkapitali tagasi saada.

Teine halbade investeerimisotsuste põhjus on kannatamatus. Viimased kõige vahetumad ja ebameeldivamad tunded ses vallas pärinevad mul 2015. aasta esimesest poolest kui tundsin, et mu portfell on liialt USA keskne ning asusin hoogsamalt otsima Euroopa dividendiaktsiaid. 2015. aasta alul oli tõus Euroopa turgudel üpris tempokas ja tunne, et olen rongist maha jäämas, tekkis väga kergelt. Nõnda siis investeerisingi kiirustades, ilma piisava süüvimiseta ja mõistlikku hinnataset tähtsustamata. Nii ongi portfellis paar Euroopa ettevõtet, kus põhimõtteliselt sai sisenetud nö turu tipus. Sealt koorus minu jaoks lihtne omal nahal õpitud tõde: hea ettevõte ei ole automaatselt kohe hea investeering, ennekõike juhul, kui selle ettevõtte soetamise eest välja käia liialt kõrge hind.

Millised on need veebilehed, mida Sa kindlasti iga päev avad? Mis on abivahendid, mida oma investeerimistegevuses kasutad ja julgeksid ka teistele soovitada (veebilehed, raamatud vms tööriistad)?

Ega tänaseks vist ei olegi selliseid igapäevaseid kohustusliku lugemisega veebilehti. Kasutan RSS uudisvoo agregeerimise rakendust, kuhu olen omale kogunud nii umbes 20-30 veebilehte, valdavalt blogi või niššilehte, mida iga nädalas korra-paar uudistamas käin. Igapäevaselt turgu kui tervikut või ka konkreetseid ettevõtteid puudutavaid uudiseid ei jälgi. Juhul, kui istun arvuti taha eesmärgiga tegeleda oma investeeringutega, siis tutvun mõne konkreetse ettevõtte finantsandmetega, viskan pilgu peale viimaste nädalate-kuude uudisvoole, uurin sektori või seadusandlikke arenguid jne.

Tõenäoliselt kõige sagedamini leiab kasutust morningstar.com veebileht. Sealt on hea lihtne saada kiire koondülevaade ettevõtte finantsidest. Siis kui oma analüüs juba valdavalt tehtud, siis kiikan ka simplysafedividends.com veebilehele või võrdlen enda järeldusi ja mõtteid suurte investeerimispankade vastavat ettevõtet puudutavate raportitega. Ma olen läbi aegade olnud selline algandmetel baseeruva analüüsi pooldaja. Teisisõnu, iga analüüsi tarbeks eelistan ise välja otsida need päris algandmed ning siis vastavalt oma soovidele ja vajadustele toimetama hakata. Fondijuhina töötades oli väga tänuväärne “kõik ühes” lahendus Bloombergi terminal, sealt sai ikka valdava enamuse vajaminevatest andmeridadest kätte. Täna toetun andmeallikate osas valdavalt Morningstar’ile ja ka välismaakler LYNX’i kauplemisplatvormi kaudu kätte saadavale analüütikale. Oma investeeringute ja laekuvate dividendimaksete kohta arve pidamisel on abiks vana hea Excel ja Google Spreadsheet. Samuti morningstar.co.uk veebileht, kuhu saab ükshaaval kõik positsioonid sisestada ning siis kogu portfelli tasandi hinnaliikumistel silma peal hoida.

Kuigi see võib nüüd kõlada veidi veidralt, aga ma põhimõtteliselt ei loe kohalikke ajalehti, ei jälgi uudisportaale ega vaata uudistesaateid. Ainsaks meediaväljaandeks, mille pealkirjadelt pilgu üle lasen, on Äripäev. Siiski on üks väljaanne, mida olen nüüdseks regulaarselt lugenud juba mitu-mitu aastat. Selleks on paberkandjal ilmuv iganädalane ajakiri Bloomberg BusinessWeek. Aastane tellimus maksab umbes 100 dollarit ja selle eest saab iganädalaselt ligi 60-80 lehekülge sellist lugemist, mis tõesti on oluline nii investeerimise aspektist kui ka lihtsalt mõistmaks, kuhu suunas maailm liigub. Tegu on niinimetatud aeglase meediaga ehk kajastust leiavad mitte niivõrd päevauudised kui need, millel tõesti on potentsiaali olla pikaajaliste arengute mõjutajateks.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Tanel says:

    Tere,

    kas sa Morningstari portallis kasutad tasulist premium kontot või tasuta versiooni ?
    Vaatan, et igasugu reitingud ja analüüsid on sinna premium konto alla pandud.

    • Dividend Investor says:

      Kasutan tasuta versiooni ja seni olen mind huvitavad andmed kõik kenasti kätte saanud. Osade asjade nägemiseks piisab ka lihtsalt tasuta konto tegemisest.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.