Minust pikemalt ja dividendinvestor.ee saamislugu

Tere tulemast dividendinvestor.ee lehele, kaasteeline, investeerimishuviline või lihtsalt uudishimulik! Ja aitäh huvi tundmast!

Noor, energiline ja püsimatu

dividendinvestor-ee-minust-pikemalt-ywfNoor olemisega käib kaasas terve rida toredaid omadusi nagu näiteks (hull)julgus, piiramatu optimism, kärsitus, valmidus proovida uusi asju ja entusiasm. Finantsturgudel toimetamise ja investeerimise valguses on neist kasu vähe, pigem on nende mõju kahjulik ja kahjumlik. Seda ühte ja kõige vajalikumat omadust, püsivust, nooruses kahjuks napib. Vaatamata sellele, et mulle meeldis juba varasest east alates mõelda, et ma olen teistsugune kui teised minuealised, siis eelmainitud sihipärase investeerimistegevuse jaoks nõnda olulist omadust, püsivust, mul loomulikult ei olnud.

Seega tõdesin 2013. aastal pärast rohkem kui kümneaastast karjääri finantssektoris, et ega vanarahvas asjata ütle – kingsepp käib ikka paljajalu. Kaugel sellest, et ma ei olnud isikliku rahaga finantsturgudel selle aja jooksul kätt proovinud, muidugi olin. Ainult, et minu investeeringute keskmine eluiga oli kõigest kaks-kolm kuud. Kogu selle kümneaastase perioodi kestel oli minu kõige pikem investeering ostuhetkest kuni müügitehinguni viis ja pool kuud. Siis otsustasin, et 9,6% puhaskasumit vähem kui poole aastaga on olnud piisavalt hea rahapaigutus. Praktiliselt iga kord kui tehtud investeeringu tootlus jõudis +20% kanti, otsustasin müügi kasuks. Ja järgmist ostu ehk uut investeeringut ei tulnud sageli enne kui alles poole aasta või aasta pärast.

Esimesed sammud

dividendinvestor-ee-minust-pikemalt-minevik-tulevik2Naastes hetkeks tagasi aastasse 2013. saan öelda, et tegu oli murrangulise aastaga minu isiklike finantside juhtimisel. Esmalt vaatasin minevikku. Aegamööda oli pangakontole kogunenud minu jaoks märkimisväärne summa sääste (mõõdetuna eelkõige suhtena igakuistesse sissetulekutesse), mis enamuse ajast seisid kahjuks tarbetult. Kui 2007. ja 2008. aastal hingasin finantskriisi keerises kergendatult, et mu säästunatuke seisis arvelduskontol või tähtajalisel hoiusel, siis 2009. ja sellele järgnevatel aastatel mitte enam nii väga. Teisalt pakkus teadmine, et mul on arvelduskontol raha, mida elu ootamatute keerdkäikude korral kasutada saan, teatud turvatunnet. Sellest tundest loobuda ei tahtnud kohe kuidagi. Paljuski just seepärast jäid minu isiklikud investeeringud oma olemuselt lühiajalisteks ning väiksemahulisteks.

Seega ei olnud ma valmis loobuma likviidsusest (vara rahasse konverteerimise lihtsus) ega valmis võtma ka tururiski (vara hinnakõikumise risk). Kunagi ju ei tea, millal äkki raha vaja võib minna 🙂 Teise sammuna 2013. aastal oma isiklikku finantsseisu puhtalt lehelt analüüsima hakates vaatasin tulevikku, kohe väga kaugele tulevikku. Leidsin, et kasvõi pisikese osa oma säästudest võiksin siiski eraldada pikaajalisteks investeeringuteks. Pikaajalisuse all pidasin toona silmas eelkõige seda, et investeerimishorisont on kuni pensioniea saabumiseni. Lihtne arvutus näitas, et mul oli selleni kehtivat seadusandlust arvestades vähemalt 30 aastat aega. Selle aja jooksul jõuab tõenäoliselt kogeda taas kord nii mõnd buumi kui ka krahhi, rääkimata mitmetest tavapärastest majandustsüklitest. Teisisõnu muutus investeeringu tajutav hinnalanguse risk investeerimishorisondi pikemaks nihutamisega kuidagi väiksemaks ja ebaolulisemaks. Nii sündis otsus eraldada osa säästudest pikaajaliste investeeringute tarbeks, eelistades esmajärjes kõrge kasvupotentsiaaliga investeerimisvõimalusi.

Heureka-hetk

dividendinvestor-ee-minust-pikemalt-heureka2014. aasta keskpaigaks oli ettenähtud osa säästudest investeeritud, kuid valdav enamus sääste seisis jätkuvalt arvelduskontol või tähtajalisel hoiusel. Intressimäärad olid selleks ajaks langenud juba nõnda madalale, et vaid mõne üksiku kohaliku kommertspanga poolt pakutav tähtajalise hoiuse intressimäär tundus väärt vaeva, et üldse hoiustada. Teisalt oli alalhoiuinstinkt (hirm) jätkuvalt tugevam kui ahnus ja eelneval aastal valitud investeerimisstrateegia ei tundunud kohe üldse sobilik, et veel osa säästusid finantsturgudele paigutada. Eriti arvestades asjaolu, et USA aktsiaturul täitus siis just juba viies järjestikune tõusuaasta. Head mõtted tulevad alati ootamatult. Nii ka tookord. Dividendid.

Kui aus olla, siis kuni selle ajani ei olnud ma aru saanud dividendide mõttekusest. Mulle oli kogu aeg tundunud, et selle asemel, et raha investoritele välja maksta võiksid ettevõtted selle edasi investeerida omaenda kasvu ja laienemisse, mis siis ajapikku teiseneks aktsia turuhinna tõusuks. Ka aktsiafondide ja börsil kaubeldavate aktsiafondide (ETF-ide) dividendimaksed tundusid suhteliselt ebaolulised ja kohati tülikadki. Lihtsalt liiga väiksed ebaregulaarselt laekuvad rahavood, millega ei ole midagi peale hakata. On ju lihtsam kui fondid reinvesteerivad dividendid kohe automaatselt ja investorina säästavad mind tulumaksukohustusest, tehingutasudest laekunud raha uuesti edasi investeerimisel ja nii edasi ja nii edasi.

Heureka-hetk saabus koos tõdemusega, et dividendivoog on mõnes mõttes investeerimisriski (eelkõige tururiski) kahandav, sest pärast igakordset dividendide laekumist minu kontole juhtub kaks asja. Esiteks saan ma investorina otsustada, kuhu ma laekunud dividendid edasi investeerin – kas samasse väärtpaberisse või hoopis mõnesse teise. Teiseks, juhul kui vahepeal peaks aktsiate hinnad olema langenud, võimaldavad dividendidena laekunud vahendid mul soetada tulevasi dividendivooge (dividende maksvaid aktsiaid) senisest soodsamatel hinnatasemetel. Teisisõnu sai dividendiaktsiatest minu edaspidise investeerimisstrateegia kindel alustala.

Fookuses dividendiaktsiad ja aktsiafondid

dividendinvestor-ee-minust-pikemalt-dividendidValdav enamus selle blogi sissekannetest keskenduvad väärtpaberitesse investeerimise teemadele. Peaasjalikult keskendun aktsiatele ja aktsiafondidele. Kuigi olen kätt proovinud ka ühisrahastuse ja pisut ka muude rahapaigutuste vallas, ei kuulu see vähemalt esialgu käesoleva blogi põhifookusesse. Lisaks investeerimisteemadele on huviorbiidis ka isiklike finantside korraldamine, sest enamasti eelneb ju investeerimisele säästmine.

Eesmärgiks finantsvabadus

Minu eesmärk on tasapisi, kuid sihikindlalt, liikuda täieliku finantsvabaduse saavutamise poole, mille puhul palgatöö (või ka ettevõtlus) on valik ja mitte enam vajadus, kuna passiivne rahavoog investeeringutest katab igapäevased elamiskulud. Käesolev veeb on kui logiraamat sellel kindlasti nii põnevust kui keerulisi väljakutseid pakkuval teel.

Olen siin ja jagan mõtteid, analüüse ja praktilisi nüansse finantsvabaduse saavutamise teekonnal selleks, et õppida ise ning aidata õppida ka teistel.