fbpx

Ahnus, kõhklused ja dividendiinvestori pikk kannatus

Alustan käesolevat kirjatükki kahe ehk pisut omapärase teemaga. Mõtlesin enne ikka päris mitu korda, kas panen need read kirja või mitte. Otsustasin siiski kirjutamise kasuks. Ehk on keegi sarnases olukorras, sarnase kogemusega või peast läbi käivate sarnaste küsimustega.

Olen viimaste poole aasta kestel juhtunud lugema õige mitme finantsblogija kuuülevaateid (enne kui nende produtseerimine ühtäkki ebapopulaarseks muutus). Neid postitusi sirvides tabasin end mitmel korral omapärastelt mõtetelt. Päris selliseid sõnu ei kasutaks, et need mõtted lõid minu enese- ja otsustuskindluse kõikuma, aga küsimusi tekitasid küll. Selliseid, mis kohe kuidagi ei tahtnud peast kaduda.

Super säästmismäärad

Esiteks üle tüki aja erinevate blogijate kuukokkuvõtteid lugedes märkasin nende progressi. Päris tublisid ja sihikindlaid blogijaid on meil! Mõelda vaid, kõigest paari aastaga on nii mitmedki endale üles ehitanud portfellid, millest mõni aeg tagasi ei oleks osanud isegi unistada. Kes oleks uskunud, et vaid paari-kolme sihipäraselt tegutsemise aastaga on võimalik kokku koguda viiekohaliste numbritega kirjeldatavad portfellid. Olen kindel, et üllatus ei ole see ainult nende blogide esmakülastajatele, vaid tegelikult ka neile blogijatele endile. Igatahes seda oli rõõm täheldada.

Järgmise asjana jäi mu tähelepanu pidama igakuistele säästmismäärade ja säästu numbritele. Jällegi, ainult kiitus sihipärase tegutsemise eest! Eks esimestel aastatel on säästude suurendamise hasart nõnda suur, et pigem tuleb kontrollida oma säästuelu mõistlikkust. Aga see selleks. Pigem tekitas minus küsimusi 50%, 60% ja veelgi kõrgemate säästumäärade nägemine. Samuti see, kuidas iga kuu tuhandeid eurosid investeerimisportfelli lisaks läheb. Küsimuse alla ei pannud ma nüüd kaasblogijate käitumist või arvepidamist, vaid hoopis midagi muud. See muu on mu enda käitumine.

Nii-öelda ebaregulaarselt olen oma sissetulekuid ja väljaminekuid mõõtnud ning võrrelnud vist juba iseseisva elu alustamise ajast alates (mis oli tegelikult juba gümnaasiumi ajal). Igakuiselt hakkasin säästmismäära arvutama 2014. aastal. Umbes aastakese jagasin neid numbreid igakuiselt ka siin blogis. Selle hoolsa 2-3 aasta jooksul, mil igakuiselt säästmismäära arvutasin, jäi see keskmiselt 35-45% kanti kalendriaasta kohta. Juhul kui võtta arvesse ka ebaregulaarsed laekumised (ennekõike aastapreemia), siis tõusis säästumäär pigem sinna 60-65% piirimaile. Mäletan, et olin toona nende numbrite üle ikka üpris uhke.

Samas kõik muutub. Läks nõnda, et regulaarne palgatöö lõppes minu jaoks 2016. aasta suvel ja umbkaudu sellest ajast alates ma säästmismäärale kuigivõrd palju tähelepanu ei pööra. Miks? Eks ikka peamiselt seetõttu, et alates sellest ajast saab sissetulekutena lugeda nii eraisikuna saadud tulusid kui ka ettevõtjana teenitud tulusid. Lisaks on igakuiselt tegu ka justkui oma enda raha ühest taskust teise tõstmisega (ise endale palga maksmine). Samuti ei ole ma igakuist tulude-kulude arvestust pidades kirja pannud niinimetatud realiseeritud kasumi numbreid ehk kasumiga lõppenud väärtpaberitehinguid. Samas neid kasumiga suletud väärtpaberitehinguid on viimase paari aasta jooksul olnud ikka omajagu.

Igatahes kaasblogijate kõrgustesse küündivaid säästmismäärasid nähes tekkis mul küsimus, kas ehk peaksin taas säästumäära rohkem fookusesse võtma.

Kuidas ma siis üldse tean, mis seis on?

Tõsi, võrreldes palgatöötaja olukorraga ei ole väikeettevõtjana ja samaaegselt investorina toimetades enam hoopiski nõnda lihtne ülevaadet omada. Lisaks sellele, et osad tulud ja kulud on liikunud firma alla, tuleb tegelikkuses arvestada ju ka maksudega. Teisisõnu firma arvele teenitud 1000 eurot ei ole sama hea kui palgana laekunud 1000 eurot. Olen enda jaoks välja töötanud paar lihtsat põhimõtet, kuidas ma sellises olukorras jätkuvalt oma rahaasjadega kursis olen.

  1. Iga kuu lõpus löön kokku tulud ja kulud ka ettevõtte kohta. Õnneks on see täna lihtne – mul on seni olnud veel vaid üks ettevõte, millel on vaid üks pangakonto (pluss tegelikult ka väärtpaberikonto, aga seal ei kajastu niinimetatud põhitegevuse rahavood).
  2. Leitud firma tulude ja kulude vahele ehk neto rahavoole rakendan maksumäära ehk justkui simuleerin läbi, kui palju jääks sellest rahast alles kui selle ettevõttest välja võtaksin. Siin on nüüd kaks varianti. Variant number üks – eeldada, et võtan raha välja dividendidena ja rakendada dividendide väljamaksmisel kohanduvat maksumäära (20/80). Variant number kaks – eeldada, et võtan raha välja töötasuna ja rakendada arvutuslikult kõik vajalikud tööjõu maksud.

Esialgu kasutasin oma arvutustes eeldust justkui võtaksin raha välja dividendidena. Samas mõni aeg tagasi lülitasin arvutused ümber konservatiivsema eelduse kasuks ehk rakendan kõik tööjõu maksud. Tõsi, soovides korrektne olla, läheb siin asi maksuvaba tulu arvestamise kohustuse tõttu keeruliseks. Samas jällegi, kuna tegu on vaid indikatiivse simuleerimisharjutusega, siis pilli pole mõtet lõhki ajada. Seega võib vabalt korrutada jutuks olnud ettevõtte vaba rahavoo läbi kordajaga 0,6. Võimalus on olla ka pisut täpsem (eeldades keskmisest kõrgemat palka) ja kasutada kordajat 0,576.

Avastasin, et mulle meeldib ja sobib just selline lahendus. Võib-olla on nõnda arvutusi tehes tegu pisukese enesepettusega, aga mulle sobib. Jääb justkui rohkem puhvrit ja arvestan nii-öelda maksude mõttes halvima stsenaariumiga.

Viimase sammuna liidan nüüd kokku tulude-kulude vahe eraisikuna ja ettevõtjana ning nõnda saangi väga lihtsakoelise, kuid minu jaoks piisava indikatsiooni rahavoogudest. Säästmismäära arvutamine kõige selle baasilt ei tundu aga enam kuigi mõttekas. Tegin ju juba päris olulisi lihtsustusi ettevõtte maksudejärgse neto rahavoo arvutamiseks. Arvutada nüüd välja midagi, mis baseerub nõnda olulistel lihtsustustel ja anda sellele märkimisväärne olulisus, ei tundu millegi pärast mõistlik ega ka vajalik. Seega opereeringi nii-öelda maksudejärgse neto rahavoo maailmas.

Küsimus ja kahtlus number kaks

Nagu öeldud, siis teiste blogijate kuuülevaateid lugedes tekkis mul kaks küsimust. Või kahtlust. Teine neist puudutab investeeringute rahavooge, ennekõike rahavoolist tootlusnumbrit. Ikka päris kiiresti kasvavad need intressitulu numbrid ühisrahastuses toimetades. Tajusin, et kadedaks ei muutunud, küll aga pani see mu arvutama, mis oleks kui ka oma vahenditest summa X kõrge rahavoolise tootlusega instrumentidesse paigutan?!

Olen aru saanud, et keskmiselt jääb ühisrahastuse ja erinevate privaatselt antud tagatud laenude (maksude-eelne) intressimäär praegu 10-15% vahemikku. Rakendades näiteks kasvõi selle 10% intressimäära kasvõi 10 000 euro suurusele investeeringule, on vahe rahavoolises tootluses võrreldes dividendiaktsiatega ikka päris suur. Seega 10 000 eurot ühisrahastuses/laenudes toodab oodatavat rahavoolist tootlust 1000 kuni 1500 eurot, samas kui oma viimaseid aktsiaoste vaadata, siis teenib see kõigest 170 eurot või 198 eurot, parimal juhul 558 eurot rahavoogu. Need on ikka väga olulised erinevused. Seepärast ei ole üldse imekspandav, miks sellised mõtted pähe tulevad (eks tasub ka aru saada, et selle mõtte taga on emotsioon, emotsioon nimega ahnus).

Dividendiinvestori pikk kannatus

Dividendikasvu investori kannatus peab olema ikka meeletult pikk. Isegi kui eelnevalt mainitud 198 eurot dividenditulu teeniv aktsia kasvatab oma dividendimakseid järgmised 10 aastat igal aastal +15%, ei jõua ma isegi 10 aastaga 10% ostuhetke rahavoolise tootluseni (yield on cost). Pigem jääb see number sellisel juhul 8% juurde.

Samas ei tasu unustada, et just siin tuleb välja üks oluline erinevus aktsiate ja laenude vahel. Juhul kui mul õnnestub välja anda laen 10% intressimääraga, siis minu tulu ongi see sama 10%. Ja punkt. Ei sentigi rohkem. Pealegi on 10% tootlus see kõige parem stsenaarium, mis üldse juhtuda võib. Teisisõnu laenude puhul moodustab rahavooline tootlus 100% selle investeeringu kogutootlusest. Kogutootlusesse ükski teine tegur positiivselt enam ei panusta.

Aktsiainvesteeringute puhul on lood teised. Dividendiaktsiate puhul moodustab dividendimakse ehk rahavooline tootlust kõigest osakese kogutootlusest. Kui suur see osa on sõltub juba vastava ettevõtte karakteristikutest. Näiteks aeglaselt kasvavate kommunaalettevõtete puhul moodustab dividenditootlus tsükliüleselt kogutootlusest märkimisväärse osa, sageli rohkem kui 2/3. Kogu aktsiaturu puhul tervikuna moodustab dividenditootlus kogutootlusest ligi poole. Dividendikasvu aktsiate puhul vaatamata kiirelt tõusvatele dividendimaksetele siiski vähemuse.

Kuidas on läinud mu aasta, kahe ja kolme tagustel aktsiaostudel?

Võtsin uudishimust ette täpselt 1, 2 ja 3 aastat tagasi teostatud aktsiaostud ja uurisin, millise dividenditootlusega ma nad soetasin ning kui suure osa kogutootlusest moodustab see dividendtootlus aasta, kaks, kolm hiljem. Eks selliseid arvutusi on mõistlikum teha ikka tsükliüleselt ehk vähemalt 10-aastast perspektiivi silmas pidades, aga praegu oli nii lihtsam. Pealegi on nõnda hea anda hinnang, kas mõned aastad tagasi tehtud aktsiaostud olid head või olekski pigem pidanud välja andma 10-15% intressimääraga laene.

Tulemused on näha alljärgneval kolmel graafikul. Umbes aasta tagasi olin teinud 5 aktsiaostu. Nendest kahe puhul on kogutootlus isegi negatiivne. Mõlemad on väärtusinvesteerimise maigulised rahapaigutused, mille puhul investeerimistees mängib välja pigem järgmise aasta-kahe perspektiivis. Seega praegu nende pärast kuigivõrd muretseda ei tasu. Ligikaudu kaks aastat tagasi tehtud tehingutest on miinuses vaid Suurbritannia dividendiaristokraatide ETFi toonane ost. Kolme aasta tagustest ostudes on kõige nigelama tootlusega üks (tagantjärele tarkusena liialt kallilt soetatud) Hispaania kommunaalettevõte.

Kõik tootlusarvutused on teostatud 24. jaanuari seisuga ehk 2018. aasta viimase kvartali hinnalangus on siinkohal juba arvesse võetud. Samuti on arvesse võetud kõik dividendimaksetele rakenduvad maksud ehk siis kasutatud on maksudejärgset dividenditulu.

Kokkuvõtteks

Kui nüüd neid tulemusi hinnata, siis võin öelda küll, et tasub ikka oma liistude juurde jääda. Võrreldes neid tootlusnumbreid sellega, mida teised finantsblogijad oma ühisrahastuse investeeringute osas kajastavad (tõenäoliselt valdavalt maksude eelsed tootlusnumbrid), siis võib vast kah rahule jääda. Vähemalt tunnen nüüd, et ei ole põhjust ummisjalu ja pimesi ühisrahastusportaalide poole tormata. Tõsi, rahavoogu genereerivad laenud ikka oluliselt rohkem kui dividendiaktsiad, kuid lõpuks on siiski ju kogutootlus see, mis loeb. Või mida teie arvate?

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Minu jaoks on tasakaalustatud portfellis olemas nii aktsiad kui laenud. Selles osas teen ka sulle ettepaneku, et järgmised 10-20-30 tuhat eurot allokeeri laenudesse ja vii portfelli keskmist rahavoogu seeläbi üles, sest mis siis kui sa oleksid teinud praeguse kokkuvõtte 2009. aastal? Mis oleks dividendiaktsiate portfelli tegelik tootlus siis olnud? Aga 2011? Aga 2013? Aga 2015? Aga 2017? Iga punkt ajas on erineva väärtusega ja pikaajalist portfelli luues ei maksa teha eelduseid 1 konkreetse ajamomendi baasil.

    • Dividend Investor says

      Tänud mõtete avaldamise eest!
      Eks ta tõesti nii on, et tibusid tasub lugeda (tootlus kõrvutada) tsükliüleselt. Ma iseenesest ootan huviga, lihtsalt nii-öelda statistilise andmerea täiendamise mõttes, seda aega kui saabubki laiapõhjaline langusfaas, et näha, mis juhtub laenude rahavooga. Teisisõnu kui järsult kukub ära rahavoog (intressimaksed) ja eraldiseisvalt vaadatuna kui palju kannatab kogutootlus.

      Mul on naljakal kombel fikseeritud tulumääraga instrumentide osas vist professionaalne kretinism (valdava osa oma karjäärist tegelesin just nimelt võlainvesteeringutega), mis hoiab sinna erainvestorina raha allokeerimast 🙂

  2. Tere.
    Jälgin ka ise seda kasvavate dividendide strateegiat. Minu seisukoht vs ühisrahastus kipub olema, et ma eelistan omada ettevõtteid, kes ka 15-20+ aasta pärast olemas on. Loomulikult soovin, et nad tekitaksid mulle järjest suuremat rahavoogu.

    Siinkohal võibolla olekski hea välja tuua, et mina väga suurt rõhku portfelli kasvu %-le hetkel ei pane. Jälgin aasta lõikes, kui palju on rahavoog suurenenud. Dividende kasvatavatesse ettevõtetesse investeerimise hea eelis – kui ma isegi aasta jooksul ettevõtet juurde ei osta, jätkub rahavoog endiselt (võibolla ka natukene suuremalt), kui ei juhtu kõikvõimalikud tumedad stsenaariumid.
    Investeerimishorisont on meelega pikk. See nullib täna minu jaoks ära igasugused emotsioonid, et pean kindlasti saavutama aastatootluse X%. See tähendab ka asjaolu, et täna keskendun ma hinnaliikumistele suhteliselt vähe. Teisisõnu, ma väga palju ei vaeva oma pead küsimusega, et kui suur on minu kogutootlus täna. Näiteks, kui mul pole seda väärtpaberit plaanis maha müüa, siis muutub kogutootluse välja arvutamise vajadus olematuks. Leian, et veelgi tähtsusetum on see, kui strateegiaks on “osta-hoia”.

    Vaatamata sellele enne igakuist ostu ma vaatan DDM mudeli alusel enda jaoks “õiglase” hinna ja proovin edasised otsused vastavalt teha. See on üks paljudest kontrollidest, kuhu raha uut raha teenima panna.

    Ahnus on ikka sees. Ahnuse rahuldamiseks olen pisikese osa (max 10%) portfellist täna hoidnud alustavates ettevõtetes. Jällegi investeerinud ettevõtetesse, mitte laenudesse. Lootusega neid omada ikka pikaaegselt.

    • Dividend Investor says

      Aitäh jagamast!
      Kirjeldasid suures plaanis just seda, kuidas isegi toimetan. Rahavoolist ahnusepisikut olen ise rahuldanud seni valdavalt mõningate niinimetatud high dividend yield positsioonide soetamisega, kus dividendimäär on 5-7% kandis.

  3. Huvitav et keegi siin liitintressi ei nimetanud. Mul endal on positsioon ühes usa dividendi aristokraadis. Natuke üle aasta tagasi soetasin. Hind langes, natuke “püüdsin kukkuvat nuga”. Hetkel olen brake-evenist 10% allpool. Samas olen selle aastaga saanud 7% divikat (-15% maksud). Praegu on plaan selline et iga divika eest ostan uue portsu, kuna hind on hea. Selles mõttes ongi vastakad tunded – ühelt poolt oleks hea kui hind üles läheks ning üle break eveni saaks. Teiselt poolt kui hind üles läheks, ei tahaks ma nii kõrgelt kogust suurendada. Bottom line – isegi kui hind 10ks aastaks alla minu ostuhinna jääb, saan ma tänu compound interestile koguse üles.

    • Dividend Investor says

      Jah, dividendiaktsiatega on tõesti täpselt nõnda, et mõnes mõttes justkui veidi tahaks, et hind pärast ostu tõuseks ja seeläbi valideeriks meie investeerimisotsust, aga teisalt kui hind tõuseb, siis osta enam ei taha (dividendimäär liialt madal ja valuatsioon kõrge).

  4. Kohe näha, et lihtrahvalik postitus seekord. Isegi mina suutsin läbi lugeda. Ja tegelikult on asi sellest (ma ei tea, kas sa mind ka silmas pidasid), et minusugused ei oska nii investeerida nagu sina. Ütlen valehäbita, et olen suvaline mugavusinvestor ja just seetõttu lollides automaatsüsteemidega ühisrahastuses tegutsemas. Enamus minusuguseid on siuksed fesari kogumispäeviku tolad. Igapäevaselt olen hea teistes asjades ja teen teistsugust tööd ning püüan maksimeerida oma aktiivseid papivooge. Sulle on see maailm vist töö ja hobi mõlemad – ma tahaks ka osata mingit Nikkeid analüüsida ja Maarika Tuusiga talsest rääkida. Kuna ma ei oska, siis pean oma tööd edasi tegema ja selle napi vaba aja, mis investeerimisega tegelemiseks ja selle õppimiseks jääb, maksimaalselt ära kasutama (loe: sotsiaalrahastusse ülekandeid tegema).

    • Dividend Investor says

      Tundub, et tuleb ühisrahastusest aeg-ajalt ikka mõni sõna poetada, sest siis tulevad laenuhaid ka lugema.

      Ega see investeerimine iseenesest ei peagi keeruline olema. Lihtsamalt saab nii väärtpaberiturgudel (näiteks Kasvukontot kasutades) kui ka tõenäoliselt laenuportaalide automaatpakkujaid kasutades. Ja sellistes lahendustes pole midagi halba. Ajalugu näitab, et sageli on see aktsiaturule raha viies enamuse jaoks isegi tulusam lähenemine.

    • Rahakratile soovitaksin mõnele Märten Kressi koolitusele minemist – ta seletab sulle 2-3 tunniga ilusti ära dividendiinvesteerimise võlud ja valud. Tegu ei ole nii keerulise tegevusega kui esmapilgul tundub, kui oskad vaadata õigeid numbreid. Samuti tekib ka šanss pikaajalise tulu teenimiseks, mis ühisrahastuses pea et täielikult puudub.

      Muidu Märtenilt hea artikkel, olen samal meelel ning hetkeks kõik oma rahad ühisrahastusest välja tõmmanud – ning tundub et ka põhjusega kui lugeda viimast äripäeva artiklit.
      https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2019/01/29/uhisrahastuse-juht-peab-haput-laenu-kelmuseks?fbclid=IwAR2FigGfJaZYg7oIQznrTp3SS-II_XB3jh79NvjdDNv7qmeMRRs3skFmGwI

  5. Ostap says

    Mina ei osale ühisrahastu-laenuäris lihtsalt seetõttu, et minu arvates ei ole see kuluefektiivne.
    Jah, intressitulu brutona on meelitav, ent selle äriga legaalselt tegelemine on bürokraatlik õudusunenägu.
    – eraisikuna tapab tulude maksustamine ja kulude mittemaksustamine arvestatava osa tulust.
    – juriidilise isikuna oleks (mul) vaja (uut) mitte-käibekohuslasest ettevõtet, mille põhitegevus ei ole finants.

    Kui keegi tegeleb päris legaalselt laenuäriga, jagage, mis on teie trikk ja kui palju teil kulub aega kuludokumentide vormistamiseks.

    • Dividend Investor says

      Aitäh, et jagasid oma mõtteid ja loeks isegi meeleldi vastuseid sinu esitatud küsimustele.

  6. Üritan kõigepealt vastata Ostapile. 1) Minu jaoks on ühisrahastus hoopis väga kuluefektiivne, investeerin praegu eraisikuna. Kõik oleneb muidugi portaalist. Eelistan tagasiostugarantiiga laene (näiteks Mintoses), kus saan kätte nii põhiosa kui ka intressid. Puuduvad igasugused muud tasud, isegi raha välja kandmine on tasuta. 2) Juriidilise isiku puhul on tõesti mainitud teema üleval, kuid minu teada ei tehta sellest suurt probleemi.

    Aktsiad vs ühisrahastus.
    Lähenemine on väga lihtne. Eeldan, et aktsiaturg liigub majandusest vähemalt 6 kuud eespool ja kasutan seda “spikerdamiseks.” Kui turud peaksid suuremalt kukkuma, siis väljun ühisrahastusest, langus peaks olema tipust vähemalt 30%, et muutuksin närviliseks. Kiire väljumise jaoks on oluline, et oleks likviidne järelturg või siis peavad laenud olema lühema tähtajaga. Tagasiostugarantii rakendamise tõttu muutub ka portfell likviidsemaks, sest kui laen on 60 päeva viivises, siis ostetakse see tagasi. Samas kui tagasiostugarantii andja läheb pankrotti, siis ei ole sellest mingisugust kasu. Riskide maandamiseks on erinevaid võimalusi, näiteks Mogo laenud, kus laen on lisaks tagatud autoga (soovitavalt madala LTV-ga). Lisaks jälgin laenukontorite majandustulemusi, samuti on abiks Mintose reitingud. Üheks kriteeriumiks on ka laenuandjad, kelle võlakirjad on börsil noteeritud, sest siis saab iga kvartal värsket finantsinfot (aruande avaldamiseks on aega 2 kuud). Tulukus on ühisrahastuses (kindlamate laenude puhul) 12% aastas, mis on täiesti võrreldav aktsiaturgude pikaajalise tootluse ülemise äärega. Kuna aktsiad on kallid ja nii majandus- kui ka börsitsükkel on mõlemad varsti kõige pikemad ajaloos, siis ei näe ma põhjust turul olla. Kui tõus peaks jätkuma, siis 12% tootlust ei oota siit keegi, näiteks järgmisel 10-aastal. Ootan tegelikult tõsist kriisi ja jälgin indekseid ühisrahastusest väjumiseks. Ühisrahastuses soovitan alustada väikselt, esialgu piisab 200 eurost, et platvormi tundma õppida ja kogemus kätte saada, hiljem saab summasid suurendada. Usaldus ühisrahastuse vastu on tekkinud pikema aja jooksul, kuid kriisi saabudes soovin olla rahas. Ühisrahastuse suurim risk ongi selles, et kriisi pole veel läbitud.

Vasta Eku-le Tühista vastus

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.