Kas investeerida regulaarselt või oodata turu kukkumist?

Päris sageli kuulen sellist plaani, et ma praegu aktsiatesse ei investeeri, ootan languse (või päris krahhi) ära ja siis saan odavamalt kätte. Mida kõrgemale ronivad aktsiate hinnad, seda rohkem see mõtteviis levib. Mis seal salata, tulid ka minul sarnased mõtted pähe kui septembri alul laekus minu PIK ehk pensioni investeerimiskontole ise investeerimiseks suurem summa.

Mida siis teha? Mis on parem – kas oodata kukkumine ära ja siis osta või muudkui tuima näoga igakuiselt investeerida? Just nimelt sellele küsimusele vastust otsingi.

Käesoleva postituse kirjutamiseks sain inspiratsiooni Ritholtz Wealth Management nime kandva varahaldusfirma juhi Nick Maggiulli sellest postitusest. Kuna tegu on on elukutselise andmetöötlejaga (data scientist), siis kasutan siinkohal ka kohe algallikale viidates tema poolt läbiviidud simulatsioonide tulemusi ja graafikuid. Tegu on ikka suurepärase analüüsiga, mida on patt jagamata jätta.

Strateegia #1: ostude hajutamine ajas

Kui räägime pikaajalisest investeerimisest, siis enamuse jaoks meist tähendab see seda, et igakuiselt saame palka ja igakuiselt suuname osa sellest investeeringutesse. See tähendab, et investeerime regulaarselt iga kuu. Umbes nii nagu käib pensioniks kogumine.

Investeerimismaailmas tuntakse seda strateegiat kui DCA – Dollar-cost Averaging. Sobilik eestikeelne vaste on ostude hajutamine ajas. Praktikas näeb asi välja siis nii, et iga kuu investeerime kindlaksmääratud summa. Alljärgnevate arvutuste tarbeks on valitud igakuise investeerimise summaks 100 dollarit kuus ja mõõtmisperioodiks 20 aastat.

Loomulikult võib teha ka nii, et investeerime hoopis kindla protsendi oma sissetulekutest. Või siis nii, et 2021. aastal investeerime näiteks 100 eurot kuus, 2022. aastal 110 eurot kuus jne. Lisaks võib eksisteerida klausel, et iga kord kui saame preemiat, läheb kindel osa sellest investeeringutesse. Kui ma veel palgatöötaja olin, siis ise kasutasin tingimust, et vähemalt 50% preemiatest peab minema investeeringuteks.

Strateegia #2: ostude ajastamine ehk ostmine ainult languse pealt

Strateegia number kaks on turgude ajastamine ehk langusepisoodide või päris suurte krahhide ootamine. Strateegia toimib selliselt, et pidevalt kontrollime, kas turuindeks on oma viimastest tippudest näiteks 10% madalamal või mitte. Kui vastus on jah, ehk aktsiaindeksi kõrgtase on olnud näiteks 100 punkti ja täna on 85 punkti, siis sellel kuul teeme investeeringu. Kui kõnealune tingimus täidetud ei ole, aktsiaindeksi kõrgtase on olnud näiteks seesama 100 punkti, kuid täna oleme tasemel 92 punkti või ka 102 punkti, siis paneme need 100 säästetud dollarit ootama uut korrektsiooni. Seega võib juhtuda, et kogume õige mitu kuud või ka aastat enne kui oma ostu teha saame.

Ülalviidatud postituses kasutas Nick Maggulli simulatsioonide tegemiseks reaalseid finantsturgude andmeid viimase 100 aasta kohta ehk vaatles perioodi 1920-2020.

Näiteks kui võtame languse ootamise strateegia ostuhetke signaaliks vähemalt -40% langust tipust ja alguspunktiks 1970. aasta, näeb pilt välja selline – punaste täppidega on tähistatud need kuud, mil investor aktsiaid ostis, rohelise joonega investeerimist ootav rahasumma.

Strateegia teine osa on siis see, et investor lõpetab ostmise kui aktsiad saavutavad oma kõigi aegade kõrgtaseme. Sellest hetkest alates hakkab investor taas raha kõrvale panema järgmise languse ootuses.

Kas krahhi ootamine tasub enda ära?

Kuidas siis meie 1970. aastal langust ootama asunud investoril läks? Vastus – paremini kui regulaarselt investeerival investoril. Siin on nende kahe strateegia võrdlus perioodil 1970-1990.

Viimase 100 aasta kõige parem periood, mil languse ootamine töötas suurepäraselt oli 1963-1983. See oli suuresti ka ajajärk, mil USA aktsiaturud liikusid pea 15 aastat külgsuunaliselt kogedes sel ajal ka paari suuremat langust. Alljärgneval graafikul on võrdlus igakuise 100 dollari investeerimise strateegia (DCA ehk must joon) ja ostude ajastamise strateegia (Buy the Dip ehk punane joon) vahel.

Nagu graafikult näha, siis langust ootav investor kogus esmalt raha pea 11 aastat, misjärel alles 1974. aastal ostis kogu raha eest aktsiaid. Portfelli turuväärtuse järgi mõõtes oli 1983. aastaks langust oodanud investori portfell 29% suurem kui regulaarselt investeerival investoril.

Mis siis kui langust ootav investor oleks õige ahne ja valmis investeerima alles -50% languse pealt. Hea näide on siinkohal periood 1980-2000. Sellisel juhul ei oleks langust ootav investor 20 aasta jooksul mitte kordagi jõudnud aktsiate ostuni sel lihtsal põhjusel, et perioodil 1980-2000 ei olnud mitte ühtegi -50% hinnalangust.

Tulemus? Langust ootava investori säästude väärtus pärast 20 aastat kogumist 24 000 dollarit, regulaarselt investeeriva investori portfelli väärtus 120 000 dollarit. Tervenisti 5-kordne vahe!

Tähtis ei ole vaid langusprotsent, vaid ka see, mis juhtub enne langust

Jah, -50% suurune langus on ka ikka päris suur, mida oodata. Samas see, mis ma nüüd kirja panen on minu enda isiklik õppetund ja teema, mille üle me aastaid pensionifondi raha juhtides tuliseid vaidlusi maha pidasime.

Üks minu kolleeg oli agar ajastaja. Tegelikult oli tal ka päris hea nina nende erinevate korrektsioonide peale. Või õigem oleks öelda hea nina mingite uudiste/arengute peale, mis võisid käivitada turulanguse episoode. Küsimus oli nüüd alati selles, et mis juhtus enne seda saabuvat korrektsiooni.

Minu seisukoht oli ja on tänaseni see, et jah, sa võid olla väga edukas turulanguse ennustaja, aga on väga oluline, mis toimub turul enne seda kui see langus saabub. Kohe selgitan. Oletame, et turuindeksi tase on täna 100 punkti. Viimastel päevadel on meedia päris palju kajastanud Hiina kinnisvaraarendaja Evergrande maksejõulisuse probleeme. Üpris palju on neid, kes näevad, et tegu on esimese kukkuva klotsiga, millest võib alguse saada murettekitav ahelreaktsioon.

Hea küll. Ütleme, et nii lähebki ja näiteks aasta pärast tagantjärele targad olles saamegi otsad kokku panna ja öelda, et Evergrande maksejõuetusest kogu jama alguse sai ja lõpuks aktsiaturud langesid -20%. Samas, mis siis kui Evergrande raskuste mõju ilmneb tasapisi ja alles järgmises kvartalis või järgmisel aastal? Seni aga kappavad turud veel lõdva rahapoliitika, kasvavate kasumite, avaneva majanduse ja muude põhjuste toel hoogsalt ülespoole. No näiteks +30%.

See tähendab, et meie aktsiaindeks tõuseb 100 punkti tasemelt 130 punkti tasemele. Kui seejärel peakski saabuma -20% langusepisood, toob see turuindeksi 104 punkti tasemele. Seega meie loodetud odavatest aktsiahindadest võime tegelikult suu puhtaks pühkida. Juhul kui aktsiaindeks tõuseb enne langust näiteks +15%, toob -20% hinnalangus indeksi 92 punkti tasemele ehk saame kasu lõigata vaid -8% odavmatest aktsiahindadest. Saate ju aru küll, mida öelda tahan?!

Jah, meil võib olla õigus, et korrektsioon või krahh tuleb, oluline on, mis juhtub enne seda. Kui palju tõusevad hinnad enne seda kui tehakse see uus tipp ja saabub langus.

Kui sageli on languse ära ootamisest kasu?

Tulles tagasi meie kahe investeerimisstrateegia juurde, siis simuleerides erinevaid tulemusi viimase 100 aasta andmete baasil ilmnes järgmine – langusepisoodide ootamine küll vahest toimib ja pakub regulaarsest investeerimisest kriipsuvõrra paremaid tulemusi, aga kui ta juhtumisi ei toimi, siis on käärid üüratult suured. Teisisõnu languse ootamise strateegia tulemused on väga ebasümmeetrilised ja meie kui investorite jaoks kaldu ebasoodsas suunas.

Siin on tulemused selle kohta, mitmel protsendil juhtudest languse ootamine on olnud tulemuslikum investeerimisstrateegia kui regulaarne ostmine. Tabelist näeme, et iga kord kui ootame -10% langust, siis vaid 26% juhtudest suudame 20-aastases perspektiivis näidata paremat tulemust kui seda pakub regulaarne investeerimine.

Juhul kui ootame tõsiseid turukrahhe ehk ostame vaid -50% languse korral, siis 38% juhtudest on olnud võimalik edestada regulaarset investeerimist.

Need numbrid ei ole samas piisavad, et anda lõplikku hinnangut. Meil on vaja ka teada, et mis on olnud keskmine tulemus kõigi 20-aastaste perioodide kohta.

Keskmiselt jääb turu ajastamine regulaarsele investeerimisele alla

Selleks kasutame mediaani (mitte aritmeetilist keskmist). Alljärgevast tabelist näeme, et juhul kui oodata -10% korrektsiooni, siis keskmiselt on languse ajastaja portfelli turuväärtus umbes 5% võrra väiksem kui regulaarselt turgudele raha paigutaval investoril. Juhul kui oodata -50% krahhe, siis on portfelli turuväärtus 20. aasta lõpuks keskmiselt 13% väiksem kui regulaarsel investeerijal.

Kõige parema ülevaate kõigist simulatsiooni tulemustest annab alltoodud graafik. Lillakas ala graafikul tähistab -10% langust ootava investori tulemusi võrreldes regulaarselt investeeriva investoriga, sinine ala -20% langust ootava investori tulemust võrreldes regulaarselt investeeriva investoriga ja nii edasi. Vertikaalne punktiirjoon on olukord, kus nende kahe strateegia jälgimisel oli lõpptulemus sama ehk portfelli turuväärtus oli võrdne. Punktiirjoonest vasakule poole jäävad need juhud kui languse ajastamine oli kahjulik, paremale poolele need kui languse ajastamine tõi parema tulemuse.

Meenutades nüüd veidi gümnaasiumi matemaatikat, siis mida suurem nende kaarjate kõverate alla jääv pindala, seda suurem on olnud sellise tulemuse esinemise sagedus. Seega mida rohkem värvilist pindala on punktiirjoonest vasakul, seda nigelamalt on languse ootamise strateegia käitunud. X-teljel on näha ka see kui palju nigelam siis tulemus oli – kas 50% kehvem (-50%) või koguni 100% kehvem (-100%).

Nagu näeme, siis kogu see värviline mass kipub jääma ikka sellest punktiirist vasakule poole ehk rohkem on olnud ajaloos neid olukordi, mil ajastamine on viinud nigelama tulemuseni. Mida suuremat langust ootama jääd, seda suurem on potentsiaalne võit (valdavalt vahemikus kuni +30% suurem portfell), kuid hüppeliselt tõuseb ka väga halbade stsenaariumite tõenäosus (ajastamisega portfelli väärtus -50% kuni -80% väiksem kui regulaarse investeerimisega).

Kokkuvõte

Seega kui languse ootamise strateegiast rääkida, siis keskmisest suuremad võidud ootavad neid investoreid, kes on valmis turule sisenema alles -40% või ka -50% languse pealt. Samas juhul kui satume täna elama perioodil, kus me järgmise 20 aasta jooksul nõnda suurt krahhi ei näegi või näeme seda nii-öelda meie jaoks ebasobival ajal, siis on kaotada väga palju. Tegelikult suurusjärkude võrra rohkem. Nagu ka ühes ülaltoodud ekstreemses näites nägime, jäigi -50% langust ootava investori raha kontole 20 aastaks investeerimist ootama ning lõpuks oli portfell 5x väiksem kui regulaarselt aktsiaid ostva investori oma.

Siinkohal on kohe paslik meenutada, et 2020. aasta varakevadine ja väga tõsisena tunduv pandeemiakriis tõi suuremad aktsiaindeksid tippudest alla vaid umbes -34%.

Lisaks, kui sul juhtumisi on õnnestunud mõni suurem langusepisood kätte saada ja seal turule siseneda, siis palju õnne, AGA asu nüüd kohe edaspidi regulaarselt investeerima. Tõenäosus, et saad õigel hetkel pihta teisele suurele krahhile ja et see üldse toimub sinu investeerimiskarjääri jooksul, on päris madal.