Kui jutuks tuleb USA suurettevõtetest koostatud S&P 500 turuindeks, siis mõtleme automaatselt USA firmade peale. Reaalsuses ongi ju tegu just nimelt USA suurettevõtetest kokku pandud indeksiga. See tähendab, et ka seda indeksit järgivad börsil kaubeldavad fondid ehk ETFid peaksid olema justkui ainult USA kesksed, kokku pandud ainult Ameerika Ühendriikide firmadest. Tõsi, esmapilgul nii tundubki olevat – valdava enamuse S&P 500 indeksist moodustavadki USAs registreeritud firmad. Samas ei ole kõik siiski nii ühene.
Mille alusel määratakse firmale geograafiline kuuluvus?
Traditsiooniliselt on määratud indeksite ja indeksfondide puhul portfelli geograafiline jaotus iga portfellis oleva firma asukohariigi järgi. See tähendab, et võetakse aluseks firma registreerimise riik. Seega USA aktsiaindeksid ja indeksfondid keskenduvad neile firmadele, mis on registreeritud USAs, Euroopa aktsiaindeksid ja ETFid neile firmadele, mille peakontor asub mõnes Euroopa riigis.
Nõnda oli tavaks päris pikka aega. Samas viimase kümnendi jooksul on globaliseerumine olnud ulatuslik ja kiirenev ning selline lihtsustatud kriteerium on ajale jalgu jäänud. Peamiselt seetõttu, et ettevõtete ühinemiste, ülevõtmiste ja muude taoliste tehingute tõttu on asukohariik muutunud suhteliseks. Mõned aastad tagasi oli väga populaarne näiteks see, et kui USA firmad ostsid üles mõne Euroopas asuva konkurendi, siis registreeriti peakontor ümber Euroopasse, valdavalt Iirimaale. Tegu oli ikkagi justkui USA firmaga, aga maksude optimeerimise eesmärgil valiti registreerimisriigiks nüüd Iirimaa, kus oli mitu korda madalam ettevõtete tulumaksu määr kui USAs.
Traditsioonilise käsitluse korral oleks sellise firma nüüd justkui pidanud S&P 500 indeksist välja heitma. Kolis ta ju oma peakontori ja registriaadressi USAst Euroopasse. Samas veidi rohkem süüvides selgus, et valdaval enamusel juhtudest jäid firma aktsiad kauplema ikkagi mõnele USA börsile, selle firma aktsiate börsireglemendi täitmise üle teostas kontrolli ikkagi USA finantsjärelevalve ja firma koostas oma finantsaruandeid jätkuvalt USA raamatupidamisstandardeid silmas pidades. Seega juriidiline aadress muutus, kuid sisu ja tegutsemispõhimõtted mitte.
Neid samu eelnimetatud asjaolusid hakatigi nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi üha rohkem ja rohkem arvesse võtma. Teisisõnu enam ei määranud firma geograafilist kuuluvust ainuüksi tema registreerimisriik, vaid kombinatsioon ametlikust asukohariigist, riigist, mille finantsjärelevalvele see firma allub, millise riigi börsil tema aktsiad kauplevad, kus toimub valdav enamus tema äritegevusest ja millise riigi seadusandluse alusel toimub finantsraportite koostamine.
See kõik on tänaseks viinud selleni, et kui vaatame S&P 500 aktsiaindeksisse kuuluvate ettevõtete geograafilist jaotust, leiame sealt ka mujal riikides registreeritud firmasid. Täna saame öelda, et S&P 500 indeksisse kuuluvatest firmades 99,1% on registreeritud USAs, 0,5% Suurbritannias, 0,3% mõnes mandri-Euroopa riigis ja ligikaudu 0,1% hoopis Aasia riikides. Samas saab asju vaadata ka pisut teise nurga alt.
S&P 500 ETFi portfelli jaotus riikide ja regioonide lõikes
Seega standardset jaotuspõhimõtet aluseks võttes moodustavad USA firmad 99,1% S&P 500 indeksist ja enamikest seda indeksit järgivatest ETFidest. Teine võimalus geograafilist jaotust määrata ja mõõta on näiteks müügikäibe alusel. Me teame, et S&P 500 indeksisse kuuluvate firmade näol on tegu valdavalt rahvusvaheliste firmadega. Sellistega, mis müüvad oma tooteid lisaks USAle ka teistes riikides ja regioonides. Uurides nüüd müügikäibe jaotust S&P 500 firmade kohta, näeme, et tegu ei ole hoopiski nõnda USA keskse fondiga nagu esmapilgul arvata võis.
Kõigi S&P 500 indeksisse kuuluvate firmade müüginumbreid arvesse võttes ilmneb, et ligikaudu 62,5% tuludest tuleb USAst. See tähendab, et 37,5% ehk rohkem kui kolmandik käibest tuleb tegelikult välisriikidest. Kõige suurema osakaaluga on siinkohal arenev Aasia (10,0%), euroala riigid (8,8%), Jaapan (3,5%) ja Ladina-Ameerika riigid (3,3%).
Geograafiline hajutatus USA aktsiafondi sees
Mida see eelnev kõik tähendab? Põhimõtteliselt seda, et kuigi me soetame S&P 500 ETFi ostes justkui USA firmadest koosneva portfelli, siis äritegevuse mõttes tuleb pea 38% portfellis olevate firmade käibest siiski muudest riikidest. Seega puhtalt majandustsükli riski silmas pidades sõltub 62% käibest USA majanduse käekäigust, aga ligi 38% muu maailma majanduse ja tarbijate käekäigust. Eks lõppude lõpuks on ka need kaks asja tänases globaliseerunud maailmas omavahel seotud, kuid väike erisus ja vähemalt ajaline nihe tsüklites siiski jääb.
S&P 500 ettevõtete müügikäibe numbreid analüüsides saame astuda sammukese veelgi kaugemale. Kuna tegu on valdavalt rahvusvaheliste firmadega, siis ei laeku müügitulu kaugeltki mitte ainult nende firmade nii-öelda koduvaluutas ehk USA dollaris. Käibenumbritesse süüvides ilmneb, et ligikaudu 71% S&P 500 ettevõtete käibest tekib USA dollarites, millele järgneb 6% osakaaluga müügitulu eurodes ja 4% Hiina jüaanides. Jaapani jeenis ja Suurbritannia naelsterlingis laekuvad arved moodustavad mõlemad ligikaudu 3% ja Kanada dollari müügikäive 2%.
Selge on see, et majandussektorite lõikes on välismaalt laekuva ja/või välisvaluutas laekuva tulu osakaal päris erinev. Kõige globaalsema ulatusega on selgelt tehnoloogiasektor. Seal on välismaise müügitulu osakaal kõige suurem. Näiteks Microsofti kogu müügitulust moodustab USA turu käive umbes poole, Amazonil kaks kolmandikku, kuid Apple ja Facebooki puhul jääb kodumaine müügitulu sinna vastavalt 37% ja 44% piirimaile. See tähendab, et need viimased kaks firmat saavad valdava enamuse oma käibest mujalt kui USA turult. Teisalt kommunaalettevõtted, kinnisvarafirmad ja finantssektori ettevõtted genereerivad valdava osa tulust USAs ja dollarites.
Kuidas on lood USA väikefirmadega?
Rahvusvaheline haare tundub justkui olevat suurfirmade pärusmaa. Seega on loogiline, et suurettevõtteid koondav S&P 500 indeks sisaldab firmasid, mis saavad päris palju tulu välismaalt. Kuidas aga on lood väikefirmadega? Kas sinna investeerides on tegu justkui suurema panustamisega USA siseturule ja USA tarbijale?
Vastus on siinkohal jah ja ei. Tõsi, võttes aluseks Russell 2000 indeksisse kuuluvad USA väikefirmad, siis saame öelda, et välismaise müügikäibe osakaal on oluliselt väiksem kui suurfirmade puhul. Samas ei ole see osakaal kaugeltki kaduvväike. Kui S&P 500 firmade puhul moodustas kodumaine müügitulu ligikaudu 62% käibest, siis Russell 2000 indeksisse kuuluvate väikefirmade puhul on selleks numbriks 77%. See tähendab, et siiski pea neljandik müügitulust laekub ka väikefirmadele piiri tagant.
Väikefirmade puhul on sarnaselt suurte ettevõtetega välismaise müügikäibe osas eesrinnas areneva Aasia riigid (4,2%), euroala riigid (4,0%) ja Ladina-Ameerika riigid (2,3%).
Kokkuvõtteks
Seega kuigi me võime omale USA ETFi välja valides arvata, et investeerime ainult USA firmadesse, siis tänases globaliseerunud maailmas seda päris üheselt enam öelda ei saa. Veelgi enam, ärilises mõttes sõltuvad pealtnäha vaid USA firmadele keskendunud laiapõhjaliste ETFide portfelli kuuluvad ettevõtted ligikaudu 23-38% ulatuses välismaalt genereeritud müügitulust. On see nüüd hea või halb? Raske öelda. Üks on aga selge – USA aktsiatele keskendunud ETFid on tegelikult geograafiliselt hoopis rohkem hajutatud kui nimi seda ütleb.
Speak Your Mind