Aprilli kokkuvõte: ostusignaalid börsilt ennustavad, et aktsiate hinnad on aasta pärast kõrgemal

Seekordses kuu kokkuvõttes jagan mitmeid börsilt tulnud aktsiate ostusignaale ja mis seejärel sellistel puhkudel aktsiate hinnad minevikus teinud on. Võtan kokku ka majaehituse head ja mitte kõige paremad otsused pärast ühte aastat majas sees elamist.

Elu

Aprilli kuuga sai täis 12 kuud oma majas elamist. Teisisõnu saab nüüd öelda, et nii oma majas elamise kui ka maal elamise osas on kogu aastaring ära nähtud. Seega saab teha juba teatud kokkuvõtteid selle kohta, et mis sai maja planeerimisel tehtud hästi ja mis mitte.

Püüan siia kirja panna mõned tagantjärele tarkused ja järeldused. Jagan need kaheks.

Alustuseks asjad, mis tagantjärele tarkusena pole kulutatud raha väärt, mingid vead või lihtsalt asjad, mis võiksid olla teisiti:

1. Eeskoda – maja planeerides tuli ühes vahepealses faasis üllatuslikult ette detailplaneeringu piirang maja brutopinna osas (max 250 m2). See tõi endaga kaasa vajaduse ühe välisseina sopistuse kaotamiseks, millega kadus ära ka esialgu planeeritud väike eeskoda ja varikatus välisukse kohalt. Kuigi räästad said pikad (70 cm), siis vahelduvate ilmadega (sulatab ja siis külmetab) tekib välistrepi peale mõnikord lörtsiriba, mis siis hommikuks ära jäätub. Eks näis, kuidas järgmistel talvedel, võib-olla tuleb mingi varikatuse lahendus ikkagi välja mõelda.
2. Garaaž – nagu ikka, siis saab garaažist ka panipaik, mis tähendab, et see ruum oleks võinud umbes 50 sentimeetri jagu veel laiem olla ehk 4,5 meetri asemel 5 meetrit. Samas majal oli brutopinna maksimumpiir ees ja väga mänguruumi ei olnud.
3. Põrandakatte valik – olen pikalt elanud puitparketiga korterites ja seda koos suure koeraga. See tähendas seda, et põhimõtteliselt läksid kunagi üürikorterites kõik põrandad mererohust kattevaiba alla ja oma korteris tuli kõik koera käiguteed vaipadega ära katta. Seega maja osas oli selge soov leida vastupidavam ja ka vähem hoolt nõudev põrandakate, sest plaanime lõpuks ikkagi ka koera võtta. Valisin lõpuks salongist ühe korralikuma LVT ehk vinüülparketi. Teoorias tundus kõik kena. Praktikas selgus üllatusena, et selle parketi alusvaip on kõigest 1 mm ja parkett ise 4 mm, mis tähendab, et kogu asi on ikka väga vastu betoonpõrandat ning palja jala all kõige mõnusam ei ole. LVT on ise ka ju sisuliselt plastik ja suvel kui põrandakütet taga ei ole, siis oli põrand ikka kuidagi väga külm. Osaliselt võis asi olla eelmisel aastal ka selles, et betoonpõrand ei olnud veel piisavalt ära kuivanud ehk oma õiget niiskustaset saavutanud. Eks näis, kuidas sel suvel.
4. Talveaed – voldikustega veranda, mis on lõuna ja õhtupäikese poole sobis maja planeeringuga nagu valatult. Praktikas on paar veidrat muret. Soovisin ukselahendust, mis oleks nii-öelda soojustatud paketist ja täielikult eest ära lükatav. Seda see voldikuks ka on, aga kokku lükatuna on ta reaalsuses kuidagi kobakas ja suur ning jääb osaliselt justkui keset ruumi ette. Kütet ma sinna ruumi panna ei tahtnud, mis tähendab, et kuigi ruum ise on kevadiste ilmadega juba päris mõnusalt soe, siis põrand on ikka väga külm. Mingil veidral põhjusel otsustasin ka ümber, et küljeaknad ei pea olema avatavad, mis teeb selle ruumi tuulutamise nüüd tüütuks – tuleb avada voldikukse üks osa ja loomulikult tahavad sealt lennata sisse igasugu putukad, sisse ronida sipelgad ja mõnikord ka naabri kass.
5. Majale sai lastud ehitada ka 2 terrassi – väiksem hommikupäikese poole ühele küljele ja suurem õhtupäikese poole teisele küljele. Mulle päike meeldib, mu naisele väga mitte. Seega tagantjärele tarkusena oleks võinud selle suurema õhtupäikese poolse terrassi lasta teha koos varikatusega. Praegu siis nuputangi, kas lasta see juurde ehitada või soetada mõni suurem päikesevari või markiis vms.

Eks neid pisemaid tähelepanekuid on loomulikult veel, aga nagu näha, siis õnneks midagi hullu pole. Kõik on veidi sellised “oleks saanud veel paremini” tüüpi asjad.

Teine grupp tähelepanekuid koondab endas asju, millega olen väga rahul ja millele kulutamine oli väga õige otsus.

Siin need on:

1. Sisekujundaja kaasamine kohe planeerimisfaasis – see oli üks väga-väga hea otsus. Aitäh veelkord Piret Naaber planeeringu, valgustusplaani ja kogu eritellimusmööbli joonistepaki eest ka! No ja loomulikult abi eest materjalide ja värvide ning kõige muu sinna juurdekuuluva osas ka. Kes pilte tahab näha, siis neid näeb siit.
2. Ehitaja valik – meile ehitas elementmaja Valmer Puit. Kiidan neid ka veel täna tagantjärele päris palju, sest olgem ausad, maja ehitamine on päris stressirohke kogemus, Valmer Puidu mehed muutsid selle oma hooliva ja jooksvatele muredele lahendusi leidva suhtumisega ikka kordi lihtsamaks. Lisaks töö kvaliteet ja tähelepanu pööramine detailidele – ma ei ole varem näinud nii korralikku ja ilusat betoonist valatud välistreppi, nõnda kaunilt ehitatud terrasse ja piirdeid ning üldse on kõik kuidagi korralik ja kapitaalne.
3. Tammespooniga siseuksed, vajadusel erilengi ehk sissepoole avanemise lahendusega – ehitaja poolt said alul hinnapakkumisse kirja tavalised nn profiiluksed, minu sooviks olid tammespooniga uksed ja need tulid umbes 6-7x kallimad (sisuliselt +10k), aga need on seda raha igati väärt. Uksed saime Lävel nime kandavast firmast (endine Uksekaubamaja).
4. Kogu vajalik eritellimusmööbel ühe korraga sisse – see oli asi, mille üle mõtisklesin päris pikalt. Sisekujundaja joonistas meile ligi 15 eritellimusmööbli lahendust – kogu köök #1, sahver #2, kogu majapidamisruum #3, esik #4, elutuba #5, naise garderoob #6, minu garderoob #7 jne. Kõige selle eelarve oli seal umbes 60k kandis. Mõtisklesin ikka omajagu, et ehk võiks teha need asjad etappide kaupa. Samas juba siis kui paigaldamiseks läks, sain aru, et kõik korraga ära tellida oli hea mõte, sest nii kui nii võttis see trall mitmeid nädalaid aega. Pealegi, kui mul ju oli kogu see vajalik summa olemas ja võimalik see oma portfellist võtta, siis mida ma jupitan, miks ma teen oma elu keerulisemaks?! Kogu eritellimusmööbel tuli firmast Pintsel.
5. Planeering – toon selle eraldi veel välja. Mul ja ka abikaasal olid kindlad soovid, mis said kenasti arvesse võetud ja sisekujundaja Piret timmis asjad veelgi paremaks. Toon mõned näited soovide osas välja ka. Näiteks tahtsin ma kindlasti seda, et minu kabinet oleks maja põhjaosas – päikest päeval/õhtul sisse ei paistaks, vaade oleks metsale ja näeksin väravat/sissesõiduteed ka. Mõlemad tahtsime seda, et meie magamistuba oleks lastetubadest eraldi maja osas – praegu me veel täielikult selle praktilist kasu ei koge, aga tunnetuslikult on kuidagi hea. Lastetubade juures on eraldi oma garderoobi osa ja eraldi vannituba ka. Tahtsin ka seda, et meie magamistoast saaks otse ainult meile mõeldud privaatsesse vannituppa ja WC-sse. See on praktikas päris hea. Külaliste jaoks on eraldi väike WC koridori peal. Neid ridu trükkides tuli meelde ka see, et bideefunktsiooniga WC-pott meie vannituppa oli väga hea otsus, naine kiitis seda eriti sünnitusjärgsel perioodil. Magamistuppa said ka mõlemale eraldi garderoobid. Selleks mõeldud osa jaotasime sõbralikult 60/40 🙂 Mul pole palju ruumi vaja, naisel samas on seal oma meikimislaud koos korraliku peegli ja valgustusega.
6. Majapidamisruum – täiesti eraldi toon välja majapidamisruumi. Ennekõike praegu just seetõttu, et see osutus täielikuks unistuste ruumiks väikese beebi eest hoolitsemisel – piisavalt tööpinda mähkimislaua jaoks, sügav valamu pesemiseks, prügikast, pesukorv ja pesumasin kohe seal samas, piisavalt riiuliruumi riiete, mähkmete ja kõige muu vajaliku hoiustamiseks kergelt kättesaadaval moel. No ikka täielik jackpot! Lisaks no nii mugav on, et lükandustega kapis on pesukorvid, kohe seal samas pesumasin ja kuivati pluss võimalus kuivatada nurga taga pesu ka restil või hoopis terrassil, kuhu pildilt paistva ukse kaudu pääseb. Kapiruumi on ka piisavalt ja saame seal hoida voodipesu, käterätikuid ja muud sellist. Kolisime sinna ruumi mõlemad ka oma trenniriiete riiulid. Ühesõnaga super suurepärane otsus planeerida selle kõige jaoks täiesti eraldiseisev 10 m2 suurune ruum. Lisaboonus on kogu asja juures ka see, et vannituba on kenasti vannituba ja mitte pesuköök.
7. Kõnniteekivide paigaldus ja valgustusega müür roosidele maja ette – taas kord väga hea otsus, et ei hakanud viivitama majaümbruse maastikutööde, muru ja kõnniteekivide paigaldamise osas. Saime varakult kaubale minu abikaasa tuttavaga ja terve eelmise aasta mai kuu müttas hoovis ports mehi ja tehnikat. Mäletan hästi, et arvutis töö tegemine oli ikka päris raskendatud, aga talvel kõnniteekividega kaetud hoovist lund lükates olin otsuse eest asi ära teha ikka väga tänulik. Meil oli abiks Andro, kes tegi nii head tööd, et ka majaehitaja küsis pärast tema kontakti. Tegelikult käis see ka sisekujundaja kohta. Pireti joonised ja seletuskirjad olid lihtsalt nii põhjalikud, et ehitajatel oli lausa lust nende järgi tööd teha.

Küttekulud tulid täitsa mõistlikud

Veidi ka jooksvate kulude teemal. Majale sai pandud maaküte ja loomulikult olin ise põnevil, milliseks kujunevad küttearved. Möödunud talv polnud just kõige külmemate killast, aga no mingid numbrid on nüüd igatahes olemas.

Detsembris, jaanuaris ja veebruaris oli kogu maja hooajaline elektri tiputarbimine kokku ligikaudu 1300 kWh kuus. Kuna elektri hinnad kõikusid, siis nende kuude elektriarved jäid vahemikku 227-332 eurot. Suvekuudel oli tarbimine umbes 400-500 kWh.

Siin sees on meie pere teise auto ehk pistikhübriidi laadimised ka. Keskmiselt võtab üks laadimine ca 10 kWh, laadime keskmiselt vast 5 päeval nädalas ehk kuu peale kokku on elektriauto laadimise kulu ligikaudu 200 kWh.

See tähendab, et maja kütte, tarbevee soojendamise ja kogu muu elektritarbimise kulu jäi talvekuudel sinna 190-280 euro kanti.

Kui lisada sinna juurde muud igakuised niinimetatud kommunaalkulud (vesi, prügivedu, G4S, internet jms), siis oli talvekuude kõige krõbedam kommunaalkulude summa ca 400 eurot. Võrdluseks oma eelmises elukohas ehk veidi üle 100 m2 suuruses 4-toalises korteris Tartus ulatus talvekuudel kommunaalkulude summa tihtipeale ikka üle 500 euro kuus. Pealegi oli siis 1 hingeline peres vähem. Nüüd neid ridu kirjutades muidugi meenub, et selle summa sees oli lisaks hea mitukümmend eurot remondifondi tasu ka.

Ettevõtlus

Aprilli keskel tegime koos kaupleja ja tehnilise analüüsi eksperdi Vaido Veekiga ühe ülipraktilise veebiseminari TradingView tööriista teemal.

Taas kord oli tegu justkui kaks-ühes töötoaga ehk korraga nii investori kui kaupleja vaade ja korraga nii fundamentaalanalüütiku kui ka tehnilise analüütiku vaade.

Häid sõnu on selle veebiseminari kohta tulnud omajagu. Salvestuse saab omale soetada selle lingi vahendusel või ka alltoodud nupule klikates.

Aprilli viimasteks nädalateks olin omale kalendrisse märkinud 2 nädalat puhkust. Nagu ikka, siis kui päris reisile ära ei lähe, siis üht-teist hiilib ikka kalendrisse ka puhkuse ajaks. Näiteks käisin Swedbanki privaatpanganduse foorumil nii kuulamas kui ka lava peal.

Muidu on nagu ikka ehk väikeettevõtja jaoks on kalendrisse kirja saanud puhkus pigem ikka “puhkus” jutumärkides ehk siis kõik vajalikud jooksvad asjad tuleb nii kui nii ära teha – lihtsalt sel ajal suuri asju ei tee, uusi projekte ei alusta ja kohtumisi/videokõnesid sellele ajale kokku ei lepi.

Näiteks Miljoniklubi uudiskiri läheb ikka igal videokõnede vahepealsel nädalal välja, klubiliikmete e-kirjadele vastan ikka ja Miljoniklubi Discordi vestlustubades katsun samuti kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla.

Näiteks hiljuti tuli meil seal jutuks võrdsete osakaaludega S&P 500 indeksi ETF. Natuke pusimist, erinevate seda indeksit järgivate ETFide võrdlemist, e-kiri Lightyeari inimestele ja paari tunni pärast oli see ETF kenasti kõigile Lightyeari maaklerplatvormi kasutavatele investoritele kättesaadav.

Aitäh Karolinale Lightyearist nõnda kiire reageerimise eest ja võtke heaks kõik investeerimishuvilised, kes soovivad USA ETFi, kus suure seitsmiku (Magnificent 7) osakaal oleks oluliselt väiksem 😊

Lisaks olen enda jaoks avastanud, et mulle meeldib kui isegi puhkuse ajal käin kasvõi korra päevas oma kirjakastid läbi. Nii on kuidagi lihtsam.

Pealegi mulle meeldib nii või teisiti igapäevaselt finantsturgude arengutega kursis olla ja keskmiselt saan ühes päevas umbes 30-40 turgudega seotud uudiskirja. Lihtsam on jooksvalt need kiirelt läbi käia kui tulla nädal hiljem postkasti, kus on sadu ja sadu lugemata kirju.

Igatahes nagu aru saada võite, siis eks see puhkus on nagu on. Tunde kulub arvutis suure tõenäosusega sama palju nagu tööperioodi ajal, aga vähemalt on mentaalselt mingi pinge või surve maas.

Lisaks võtsin taas omale nii-öelda strateegiapäevad ka, kus sõitsin paariks päevaks lihtsalt pisut eemale. Seekord strateegia ja plaanide tegemiseni ei jõudnud, aga ega see ei olnud tegelikult soov ka. Pigem tundsin puudust ühest õhtust, kus saan olla perest eraldi, marineerida oma mõtetes, olla järjepanu segamatult nii pikalt arvuti taga kui soovin ja lugeda vaikuses paari raamatut ka.

See kõik vaheldumisi õues liikumise, kiire jõusaalitrenni ja disc golfi ringiga (muide Tehvandi uus disci rada on päris äge, mulle meeldis!) oli üks äraütlemata tore aeg.

Investeerimine – tõusufaasi jätkumise signaalid

Viimase nädala-kahe jooksul on õige mitmed tehnilise analüüsi indikaatorid viidanud sellele, et selleks korraks on aktsiaturud oma põhja teinud.

Lugedes uudispealkirju, jälgides erinevaid küsitlustulemusi ja makromajanduse statistikat ning kuulates ökonomiste, tundub samas vastupidi.

Ka börsifirmade juhid on järgmiste kvartalite käibeprognoose andes pigem ettevaatlikud ja nii mõnigi kord toovad välja kaks prognoosi: negatiivse ja tavapärase.

Kogu selle loetletud info valguses on investorina ikka maru raske uskuda, et langus ongi selleks korraks läbi.

Samas nagu öeldud, siis õige mitmed turu tehnilist pilti kajastavad indikaatorid vihjavad sellele, et umbes aastases perspektiivis on põhi siiski selleks korraks tehtud.

Ehk oleks tegelikult täpsem sõnastus järgmine – oleme saanud 6-12 kuu perspektiivi silmas pidades ostusignaalid.

Loetlen siin üles mõned neist indikaatoritest.

1. Mitteinvesteerimisjärgu võlakirjade krediidimarginaalid tegid enam kui +200 baaspunkti suuruse hüppe üles ja taastusid siis kiirelt poole võrra (50% retracement) – sageli öeldakse, et võlakirjaturg teeb oma liikumised ära enne kui aktsiaturg ja saame sealt otsida vihjeid turuosaliste riskiisu osas.

2. 22. aprillil kogesime kaht järjestikust börsipäeva, mil üle 90% börsiaktsiatest näitasid tõusu. Sellist olukorda kirjeldatakse inglisekeelse väljendiga breadth thrust.

Viimase 45 aasta jooksul on varem esinenud vaid 3 sellist olukorda:

• 12. märtsil 2009,
• 11. augustil 2011,
• 8. aprillil 2020.

Kuigi see valim on väga väike, siis kõigil 3 juhul on aktsiaturud pärast selle signaali ilmnemist kaubelnud kõrgemal tasemel nii 3, 6 kui ka 12 kuud hiljem. Keskmine aktsiate hinnatõus oli neil puhkudel 3 kuu jooksul +15%, 6 kuu jooksul +25% ja 12 kuu jooksul +41%.

Täna neid numbreid vaadates tundub uskumatu, et võiksime aasta pärast olla S&P 500 indeksi valguses +41% kõrgemal, eks ole?!

2011. aastal, mil tegu oli pigem korrektsioonijärgse signaali ja mitte karuturujärgse signaaliga, tõusis S&P 500 indeks signaalile järgneva 12 kuuga ligikaudu +20%. See tundub täna justkui “söödavam” tõusupotentsiaal.

3. Volatiilsusindeks VIX tõusis üle 50 – õige palju on statistikat ka selle kohta, et nii kui volatiilsusindeks VIX tõuseb 50 punkti tasemele, siis tasub pikaajalisel investoril aktsiaid osta vaatamata sellele, et aktsiahindade langus jätkub. Viimase 35 aasta jooksul on seda juhtunud 75 korral ja keskmine S&P 500 indeksi hinnatõus järgmise 12 kuu jooksul on olnud +35%.

Kolme aasta perspektiivis näitab statistika tootluseks +55% ja 5 aasta perspektiivis +129%.

Kauplejad vaatavad VIX indeksi liikumist pisut teise pilguga. Oodatakse, et VIX tõuseks üle 50 punkti ja seejärel langeks ostusignaali saamiseks tagasi alla 31 punkti. See “valem” on minevikus paremini aidanud vältida jätkuva languse pealt ostmist. 14. aprillil saime ka selle signaali.

4. Zweig Breadth Thrust indikaatorilt tuli ostusignaal – see indikaator mõõdab seda kui suur osa börsifirmadest näitab päevasiseselt aktsia hinna tõusu ja kui nimetatud protsent tõuseb ülemüüdud tasemelt (40%) kiirelt 61,5% tasemele. 24. aprillil andis meile tõususignaali ka see sama Zweig Breadth Thrust indikaator.

Viimase ligikaudu 50 aasta jooksul on Zweig Breadth Thrust indikaator andnud ostusignaali 10 korral.

Järgmise 6 ja 12 kuu jooksul on aktsiate hinnad tõusnud sel puhul 100% juhtudest.

6 kuu keskmine tootlus on olnud +14% ja signaalile järgneva 12 kuu tootlus S&P 500 indeksi näitel +24%.

Paneme tõenäosused enda kasuks tööle

Nii mõnigi võib nüüd mõelda, et see kõik on ju minevik, aga sel korral on kõik teisiti. Ei ole välistatud. Vabalt võib olla tõesti nii, et seekord on teisiti.

Samas nii nagu kauplemine, siis tegelikult ka investeerimine on paljuski tõenäosuste mäng. Panuseid on mõistlik teha nii, et võidu tõenäosus on statistiliselt suurem kui kaotuse tõenäosus (ettevaatavalt täiendav kommentaar kõigile kauplejatele – jaa, ma tean, et siin on ka teine komponent ehk võidu vs kaotuse suurus).

Pikaajalise investeerimise puhul teame juba enam kui 100 aasta pikkuse statistika pealt, et 1-aastases perspektiivis on aktsiaturgudel positiivse tootluse nägemise tõenäosus ligikaudu 68%.

Lükates investeerimisperioodi pikkuse 5 aasta peale, on tõenäosus lõpetada plussis juba 80%.

Samas juhul, kui ostame aktsiaid (taas S&P 500 indeksi näitel) pärast -15% hinnalangust, on tõenäosus 1-aasta pärast plussis olla 68% asemel juba 83%.

Ostes pärast -15% hinnalangust eesmärgiga hoida aktsiaid 5 aastat, on positiivse tootluse tõenäosus 92%.

S&P 500 indeks langes oma veebruari tippudest ligikaudu -21%. Tõsi, oleme nende ridade kirjutamise hetkeks omajagu taastunud ja tagasi vaadates näeme, et -15% languse kätte saamiseks ja oma positiivse tootluse tõenäosuse suurendamiseks ülalkirjeldatud ulatuses oli investoril aprillis 2 nädala jooksul ligikaudu 8 kauplemispäeva.

Ma ise püüdsin oma portfelliga olla suurtel languspäevadel selgelt ostupoolel, vajadusel kasutada selleks ka veidi võimendust.

Minul jäi võimenduse kasutamine väga piiratuks. Oma kolmest Interactive Brokersi kontost vaid ühel kasutasin õige pisut seda võimalust.

Kokkuvõtteks

Kui vaatame täna uudispealkirju, vestleme teiste investoritega või kuulame analüütikuid, siis pea mitte kusagilt ei kosta positiivsuse nooti. Pigem arvatakse, et see on alles algus, praegune aktsiaturgude ralli on karuturu ralli, mis pöördub õige pea uuesti languseks ja lähme tegema uusi ning madalamaid hinnapõhjasid.

See narratiiv tundub täna igati loogiline ja mõistlik. Selline, mida on kerge uskuda. Ka minul.

Samas kui vaatan erinevaid turu tehnilisi näitajaid, kaasaarvatud ülapool väljatoodud indikaatoritelt tulnud signaale, siis need räägivad diametraalselt vastupidist lugu – järgmise 6-12 kuu jooksul on meid pigem ees ootamas aktsiate hinnatõus.

Tõsi, hinnataseme osas ei pruugi päris põhi veel tehtud olla, sest kõnealused indikaatorid kirjeldavad vaid seda, et minevikus oleme sellistes olukordades olnud 6 ja 12 kuud hiljem kõrgematel hinnatasemetel.

Igatahes huvitav olukord ja eks elu näitab, kuidas läheb seekord.

Olen jätkuvalt ise 100% investeeritud. Üle 90% portfellist moodustavad aktsiad (üksikaktsiad ja ETFid) ja ülejäänu jaguneb võlakirjade/võlakirjafondide, krüpto ja iduinvesteeringute vahel.