Augusti kokkuvõte: kasulikud rahareeglid ja nipid

Selles augusti kuud kokkuvõtvas postituses jagan nagu ikka alustuseks veidi eraelulisi arenguid. Postituse ülejäänud osa keskendub kahest raharaamatust leitud praktiliste nippide ja rahareeglite jagamisele ning sellest tulenevatele mõttemalli muutustele minus eneses.

Elu

Augustis juhtus siis lõpuks ometi see, mida mõnes mõttes olime lapsevanematena pikalt pikalt oodanud – saime ühe õhtu ainult meile kahele. Teisisõnu saime kaubale abikaasa emaga, kes tuli terveks õhtuks meile ja lubas poisi ka ööunne panna. Ega me päris täpselt ei tea, kuidas see õnnestus, sest poiss ei jää ka minuga magama, aga igatahes õnnestus.

Meie saime kahekesi käia söömas, seejärel kohvikus ja siis veel Inese kontserdil. Mõnes mõttes oli päris tore, aga teisalt ka veidi üllatav. Arutlesime restos õhtust süües, et üllataval kombel ei olegi seda suurt ja kauaoodatud vabanemise tunnet. Ju siis oleme viimastel nädalatel-kuudel suutnud toimetada nii, et enamus nii üksioleku kui ka koos olemise vajadustest on rahuldatud.

Ma tegelikult isegi tean ka, miks see nii on. Pärast esimese eluaasta täitumist juulis hakkasime tasapisi üle minema ühele päevaunele, mis tihtipeale tähendab seda, et poiss läheb nüüd magama õhtul kusagil kella poole kaheksa või kaheksa ajal. See jätab segamatut õhtust aega meile kahele ikka kuhjaga rohkem kui varem, mil uneaeg oli seal poole kümne paiku.

Ühtlasi tähendab see ka, et individuaalsete tegemiste jaoks jääb õhtul aega rohkem. Minu jaoks siis ennekõike vaikset aega, mil arvutis veel mõned asjad ära teha.

Ma tean, et see võib tunduda paljudele veider, et miks on vaja õhtul kell 8-9 veel arvutisse minna. Eks siin ole mitmeid põhjuseid – esiteks ammune harjumus (sest USA turud on ju avatud). Teiseks soov üle vaadata Miljoniklubi Discordi vestlustoas toimuv ja sealsetele küsimustele ning aruteludele oma panus anda. Kolmandaks soov veidi aktiivsemalt tegeleda oma enda portfelli haldusega. Neljandaks pole minu päevakava standardne 9-5 töö, vaid pigem selline päeva peale ära hajutatud ehk hommikul efektiivne 3-4h tööd ja seejärel õhtul teist sama palju. Keskpäev ja pärastlõuna on tavaliselt muude tegemiste – poisiga olemise, aias toimetamise, trenni, raamatu lugemise, söögitegemise jmt jaoks.

Abikaasa on hakanud ka taas aktiivsemalt oma töistesse tegemistesse naasma, mis tähendab seda, et poisiga olemise aega on tasapisi juurde tulemas ja ühtlasi töö tegemise aega mõnevõrra vähemaks jäämas. Eriti nendel õhtutel kui naine käib trenne andmas. Siis lükkuvad minu arvutitunnid pisut hilisemale ajale.

Samas kõik muutub ja kindlasti ei jää see nii kuigi kauaks. Olen tähele pannud, et just siis, kui enda sees ja tunnetuslikult saan justkui mingi rütmi paika, siis nihkuvad poisil unede ajad, muutub päevaste unede arv ja muu elu. Selle pealt olen teinud sisemiselt rahu, et ainus asi, mis siin praeguses faasis on kindel, on see, et kõik pidevalt muutub 🙂

Paar asja siiski on enam-vähem paika loksunud ja püsinud nii päris pikalt. Pühapäevad on näiteks sellised, kus päeva esimeses pooles käin tavaliselt kusagil looduses jalutamas või siis discgolfi mängimas. Viimased kuud on olnud sellised, kus olen saanud seda viimast regulaarselt teha toredate mängukaaslastega. Koos on ikka toredam ja võistluslikum ka.

Pühapäeva teine pool on selline, kus olen siis olenevalt päevast lühemalt või pikemalt poisiga, sest naine käib linnas, enamasti tööd tegemas või trenne andmas või ka vahest lihtsalt omi asju ajamas ning end tuulutamas.

Olen tähele pannud, et mõnikord ma veidi nagu pelgan neid päevi, mil abikaasa on 5-6h kodust ära. Eriti siis kui väljas sajab vihma ja pean poisiga toas istuma. No mina lihtsalt ei suuda ja ei jaksa kuidagi seda aega ära sisustada 🙂 Pigem kui vähegi ilma on, siis meeldib mulle koos aias toimetada (minu kõrvalkrundil elav ema lööb ka enamasti kampa) või siis lähme koos poisiga staadionile, et välijõusaalis väike trenn teha (mina), pisut turnida (poiss) ja ka veidi kossu visata (meie mõlemad).

Asi, mis sellistel päevadel muidugi juhtuma kipub on see, et mul läheb meelest “õigel ajal” poisile süüa anda 🙂 Aga no õnneks on aed marju ja nüüd ploome/õunu/pirne täis ja see väike tegelane käib juba väga teadlikult seal, kust miskit suhu saab pista 🙂

Töised tegemised

Küsi ja sulle antakse. Soovisin rahulikku suve ja tagasi vaadates võib öelda, et selle ka sain.

August ja tegelikult paljuski ka juuli olid sellised kuud, kus õige mitmete asjadega sai taas pidurit tõmmatud. Ütlesin ei päris mitmele aeganõudvale ja/või puhkuseplaanidesse sisse sõitvatele tegemistele, pidasime pikema pausi Börsijuttude salvestamisega (augustis sai episood siiski linti ja see on leitav siit) ja “Deebet & dividend” podcast läks määramata ajaks suuresti minu ettepanekul pausile.

Selle viimase osas tundsin, et meil justkui oli oma aeg ja koht, mil luua sellist sisu nagu koos Krista Teearuga tegime. Samas nüüd kui suuremad maksumuudatused on seljataga ja mul endal raamatupidamise äriga ka enam otsest seost ei ole, siis justkui polnud enam teemasid, mida katta.

Eks see kõik tähendas ühtpidi seda, et töiseid tegemisi oli vähem, aga teistpidi ka seda, et sissetulekuid oli vähem.

Samas olin sellega ise juba ette rahu teinud, kui mais-juunis oma peas suve planeerisin. Tegelikult tunnen täna üldse seda, et suvi oli selline, kus minus endas midagi päris palju muutus. Sain justkui mingilt kiirrongilt maha, märkasin mitmeid enda käitumis- ja mõttemustreid ning hakkasin oma elu ja töiseid tegemisi puudutavaid asju vaatama pisut teise pilguga.

Siin neid kihte, mida lahti harutama ja selgitama hakata on tegelikult päris-päris palju, aga las need kirjatüki kompaktsuse huvides praegu jäävad.

Igatahes kindlasti mõjutas mõtteid see, et kuulasin viimastel kuudel päris palju Steven Bartlett’i “The Diary of the CEO” podcasti. Valisin sealt enda jaoks välja valdavalt 3 teemat: 1) AI, 2) geopoliitika ja 3) vaimse tervise teemad.

Kuna elutempo, või õigem oleks öelda töötempo, oli väga palju aeglasem, siis sain rahulikult kuuldu üle mõtiskleda (näiteks klapid peas talveks sügavkülma marju korjates), luua enda peas pisut pikemaid visioone ja nägemusi sellest, kuhu minu arvates maailm liigub ning mida ise elult soovin.

Praktilised nipid rahast mõtlemisel ja rahaga ümberkäimisel

Tellisin Amazonist ka 10 uut raamatut ja 2 esimest neist panid taas veidi elu üle järele mõtlema. Esimesena lugesin saabunud raamatutest Sarah Newcomb’i “Loaded: Money, Psychology, and How to Get Ahead without Leaving Your Values Behind”. Tuleb tunnistada, et kuigi tegu oli rahaasjadele päris unikaalse nurga alt vaatava ja õige mitme uudse lähenemisega raamatuga, siis seda ei olnud lihtne lugeda. Minu jaoks oli tekst pisut liiga akadeemiline ja sisse pikitud elulised näited samas liiga lihtsad/lihtsameelsed.

Teisalt oli seal suurepäraselt lahti selgitatud see, miks osad inimesed on oma rahalistes otsustes impulsiivsemad ja teised mitte (psychological distance) ning kuidas seda muuta. Lisaks veel see, kuidas eri tüüpi inimeste puhul (detailidele orienteeritud vs suure pildi inimene) töötavad säästude/investeeringute maksimeerimiseks erinevat tüüpi eesmärgid. Näiteks detailidele orienteeritud inimtüübi (low-level thinkers) jaoks on parim säästuplaan säästa iga kuu või iga nädal nii palju kui vähegi võimalik. Suure pildi inimeste jaoks (high-level thinkers) maksimeerib säästusumma samas väga konkreetselt paika pandud tegevusplaan.

See on mõnes mõttes justkui vastuoluline ehk väga detailidele orienteeritud inimese (raamatus oli ka test, kus sai oma tüübi määrata) jaoks andis parima tulemuse üldine eesmärk. Vastupidi, generalisti ehk suure pildi inimese puhul tõi parima tulemuse väga detailselt paika pandud eesmärk. Igatahes minu jaoks väga huvitav avastus ja äratundmine, miks ma tunnen, et minu jaoks täna oma ettevõtete all portfelli kasvatamise puhul töötab väga hästi just nimelt detailne tegevusplaan.

Suur osa raamatust keskendus ka minu jaoks uut tüüpi eelarvestamise protsessile (budgeting) ja igasugu käitumisökonoomika nippidele, mida igapäevaelus oma rahaasjade paremaks haldamiseks rakendada.

Paar sõna sellest eelarve pidamisest. Ma ei ole absoluutselt eelarve pidamise fänn. Ma teen oma tulude-kulude kokkuvõtte 1-2x kuus, aga mingist kategooriate lõikes eelarve pidamisest ja kulutamisele piiride seadmisest ei taha ma kuulda ka 🙂

Samas seda raamatut lugedes sain aru, miks mul tegelikult seda eelarvestamist vaja ei ole. Paljuski seetõttu, et ma olen need autori poolt soovitatud põhimõtted juba ammu oma otsustusprotsessi kaasanud. Lühidalt öeldes kirjutab ta päris kenasti lahti selle, et enamus meie raha kulutamise otsuseid pärinevad kusagilt sügavamalt ja täidavad mingit tühimikku. Iva on selles, et jõuda jälile, millist vajadust sa tegelikult mingi ostuga oma arvates rahuldama lähed, kas sa tõesti tegelikult ja päriselt ka selle vajaduse ära rahuldad või on selle vajaduse parimaks rahuldamiseks olemas hoopis mõni mittefinantsiline võimalus.

Many nonphysical needs are better served by nonfinancial strategies.

– Sarah Newcomb

Autor toob siin näiteks selle, kuidas tööpäeva sees pausi ajal kohvikusse jalutamine ja sealt latte ostmine ei täida mitte kohvi joomise vajadust, vaid tegelikult sügavamat soovi a) end pisut keset päeva tööst tuulutada, b) viibida veidi kusagil õdusas ja kaunis kohas või siis c) täidab see koos töökaaslasega eeltoodut tehes hoopis sotsiaalse kuuluvuse või sõprussuhte kultiveerimise vajadust.

Ta räägib muuhulgas ka sellest, et tasub eristada vajadusi (needs) ja tahtmisi (wants). Selles pole midagi uut, tõenäoliselt oleme kõik sellest kuulnud või ka ise aru saanud. Samas minu jaoks uudne oli mõte, et vajaduste pealt kokku hoidmine on see, mis tekitab väga halva enesetunde ja annab meile endale justkui signaali, et meie vajadused ei ole olulised. Seega ära hoia kokku vajaduste pealt.

Loomulikult saab siin kohe hakata kogu selle asjaga manipuleerima, et vajan seda kohvi, seda ilusat uut riideeset, seda suuremat autot jne. Autor toob raamatus kenasti välja ka selle, kuidas päriselt teha vahet vajadustel ja tahtmistel.

Lisan siia lõppu veel ühe lihtsa definitsiooni. Mõnikord on nii, et me justkui teame seda, aga kui see on kuidagi teisiti sõnastatud, siis see jõuab paremini kohale. Minu jaoks jõudis paremini kohale finantsilise kohustuse (liability) sisu – kohustus on midagi sellist, mis maksab rohkem kui teenib.

A liability is something that costs more than it earns.

– Sarah Newcomb

Lihtne, kas pole?! Kas sõiduauto on selles valguses vara või kohustus? Pigem kohustus, sest liisingu sissemakse, igakuised maksed, kindlustused, kütuse ja hoolduskulud on kõik kulud ja juhul, kui kasutame seda autot vaid enda tarbeks, siis ei teeni see meile midagi.

Igatahes saame selle definitsiooni pöörata ka teistpidi ja öelda, et kui mingi asi teenib sulle rohkem kui selle peale kulub, siis see on vara.

If it earns you more than it costs, it’s an asset.

– Sarah Newcomb

Kaks kasulikku rahareeglit

Teine raamat, mis muutis paari olulist aspekti minu finantsplaaneerimises ja rahast mõtlemises ning mis ühtlasi oli väga-väga hästi kirjutatud oli Nick Maggiulli “The Wealth Ladder: Proven Strategies for Every Step of Your Financial Life”. Ma ütleks, et kindlasti täna minu jaoks aasta 2025 parim rahateemaline raamat.

Raamatu mõte on lihtne – see, mis tõi sind siia, ei vii sind edasi.

Teisisõnu lööb autor jõukuse lahti erinevateks tasemeteks ja toob suurepäraselt välja selle, millele peaks igal jõukuse tasemel keskenduma, millised on igal tasemel suurimad riskid ja kuidas tõusta igalt tasemelt järgmisele.

Muuhulgas jagas ta kaht väga huvitavat eraisiku rahaasjade reeglit. Mind kõnetasid need lugedes kohe nii väga, et võtsin need viimases “Börsijutud: investor vs kaupleja” episoodis jutuks.

Nendeks on 0,01% ja 1% reeglid.

0,01% reegel ütleb seda, et kui mingi igapäevane otsus ei hammusta meie netovaradest suuremat tükki kui 0,01%, siis pole meil väga mõtet selle otsuse üle pead murda ega ka koonerdada, sest isegi kui iga päev teeme ühe otsuse, mis viib meie varadest ära 0,01%, siis pikas perspektiivis see meie jõukust ei vähenda.

Selle reegli taga on tegelikult ka matemaatika ehk siis 0,01% päevas on võrdne 3,7% aastas. Seega seni, kuni sinu investeerimisportfell teenib aastas keskmiselt rohkem tootlust kui +3,7%, siis võid 0,01% reeglit rakendada.

Näiteks juhul, kui sinu netovarad on 10 000 eurot, siis on sinu otsustusvabadus 1 euro päevas. Kui juhtumisi sinu lemmikjogurt pole täna alla hinnatud ja maksab tavahinnaga 1 euro võrra rohkem kui sa “raatsid” kulutada või oled planeerinud kulutada, siis tegelikult ei mõjuta see märkimisväärselt sinu finantsilist seisu isegi kui ostad iga päev oma lemmikjogurti tavahinnaga.

Kui sinu netovarade maht on 100 000 eurot, on sinu otsustusvabadus 10 eurot päevas. Seega küsimus restoranis, kas ma ikka raatsin tellida eelroa või kas ikka luban endale 8-eurost magustoitu, on midagi sellist, mille üle sa pikalt mõtlema ei peaks, sest see jääb sinna ligikaudu 0,01% juurde sinu varade väärtusest.

Many people spend based on their income, not their wealth.

– Nick Maggiulli

Minul endal on vahelduva eduga aktuaalne olnud just nimelt see sama restoranis eelroa või ka mingi mokteili (alkovaba kokteili) tellimise teema. Eriti selle viimasega on nii, et tunnen nagu tahaks, aga alkovaba kokteili eest 7-8 eurot tundub lihtsalt kuidagi krõbe. Samas einestamiselamusele annab see sageli täiendava kvaliteedi. Seega püüan end selles osas edaspidi mitte nii väga piirata ja koonerdada. Eriti arvestades seda, et ma käin õhtuti väljas einestamas ikka päris harva, tõenäoliselt mõned korrad kuus.

Juhul, kui sinu varade netoväärtus on miljon eurot, on igapäevane otsustusvabadus juba 100 eurot. 10 miljonilise portfelli puhul 1 000 eurot päevas.

Teine koht, kus ma olen aru saanud, et pole mõtet lõputult koonerdada on hotellid/majutus. Koos väikese lapsega reisides annavad need pisut suuremad toad, olgu siis peretoad, apartemendid või juuniorsviidid, ikka väga teise kogemuse kogu reisile. Praegu oleme perega reisinud ainult Eestis ja võtta suurem tuba 1-2 ööks ja maksta selle eest 50-100 eurot rohkem pole kogu portfelli plaanis jällegi mingi eriline kuritegu. Eriti kui see juhtub heal juhul korra või kaks kvartalis ja mitte iga päev või iga nädal.

Your income pays for your necessities, your wealth pays for your upgrades.

– Nick Maggiulli

Panen lühidalt kirja ka 1% reegli. Raamatu autor Nick Maggiulli on selle sõnastanud nii: juhul, kui mingisugune lisasissetuleku teenimise võimalus suurendab sinu netovarade mahtu vähemalt 1% võrra, siis mõistlik on see võimalus vastu võtta; kui see ei kehti, siis unusta ära ja suuna oma aeg mujale.

If a particular income opportunity can increase your net worth by at least 1%, then you should do it. If not, then forget about it.

– Nick Maggiulli

Eks siin saab taas vaielda ja väidelda (nagu tegime seda koos Markusega Börsijuttude episoodis #77), et kuidas täpselt seda sissetulekut mõõta näiteks palgatõusu või töökoha vahetuse puhul, millist perioodi arvestada jne. Samas mind see kontseptsioon kõnetas ja olin just ise parasjagu maadlemas otsusega, kas võtta vastu üks aeganõudev, aga vähe tulu toov projekt või mitte. Eriti arvestades asjaolu, et projektiga alustamise aeg nihkus tellija tõttu nädalaid edasi ja sõitis sisse ainsasse suveks planeeritud puhkuseperioodi.

Igatahes juhul, kui sinu netovarade maht on 100 000 eurot, siis on mõistlik vastu võtta lisatulu teenimise võimalused, mis tooksid sisse vähemalt 1 000 eurot.

Samas kui portfell küündib juba poole miljoni juurde, on piiriks 5 000 eurot. Miljoni puhul 10 000 eurot jne.

Minu arvates saab seda reeglit kenasti laiendada ka oma investeerimis- või kauplemistegevusele. Juhul, kui plaanid oma portfellis ümberkorraldusi, uurid mõnd uut varaklassi või kaalud kauplemist, siis peaks olemas olema selge visioon sellest, milline on nende uute avantüüride võimalik mõju sinu portfellile. Loomulikult peab olema hallatud riskide pool, aga sama oluline on ka potentsiaalse tulu pool.

PS! Riskidest rääkides, siis juba 15. septembril teeme koos elukutselise kaupleja Markus Tammega riskihalduse teemalise veebiseminari nii investoritele kui kauplejatele. Lisainfo on leitav siit.

Investor, kelle portfell on 200 000 ja kes kaalub 2 000 euro investeerimist mõne kinnisvaraarendaja võlakirja selleks, et teenida sealt aastas keskmiselt 200 eurot intressitulu ja kulutades kogu võlakirjamaterjalide läbi töötamiseks 10-15 tundi. No ma ei tea, kas see on kõige parem aja kasutamise viis?!

Või siis investor, kes soovib kätt proovida kauplemisega, omab näiteks mitme miljonilist kinnisvaraportfelli ning plaanib kaubelda 1 000 dollarilise kontoga. Jah, alustamiseks igati mõistlik, aga ikkagi peab minu arvates algusest peale paigas olema ka plaan selleks, et kogu mainitud tegevusel ka lõpuks arvestatav finantsiline mõju oleks. Välja arvatud juhul, kui seda tõesti tehakse meelelahutuseks või eesmärgiks on muud pikaajalist portfelli mitte puutuda 🙂

Kas minu senine strateegia viib mind uute sihtideni?

Just nimelt selle sama Nick Maggiulli raamatu lugemisega jõudis minuni tõdemus, mis on täna minu jõukuse taset ja varade mahtu arvestades oluline. Eks ma justkui veidi seda juba teadsin või aimasin, aga nagu öeldud, kui kihutad kiirrongil läbi elu, siis teed paljusid asju ja otsuseid automaatselt. Teisisõnu reageerid nagu varem, kordad mingit mustrit.

Samas see ongi see koht, kus tuletada endale meelde, et see, mis tõi mind siia, ei vii mind edasi.

Seega mõtisklesin augustis päris palju selle üle, et kuhu oma aega edaspidi panustada. Ennekõike räägin siis sellest niinimetatud tööajast. Millele keskenduda, millele mitte? Milliseid projekte, milliseid tegevusi, milliseid ettevõtmisi jätkata, võtta vastu, teha paremini ja millised üldse ära lõpetada?

Ühtteist on juba vormumas, aga eks ma testin ja katsetan nüüd sügise saabudes mõned kuud ning vaatame, kuhu see kõik välja viib.

Suvi oli tagantjärele vaadates ikka täiega selline, kus murdsin mustreid, avardasin oma mõtteviisi ja püüdsin aru saada, millist elu siis ikkagi järgmised 5 aastat elada soovin. Nüüd tuleb tasapisi hakata neid mõtteid ja soove ellu viima ning ennekõike tegema valikuid, mis uusi eesmärke toetavad.