fbpx

Väärtusinvesteerimise ajatud tarkused

Loen ikka aeg-ajalt aastate ja aastakümnete taguseid finantsturge puudutavaid kirjutisi. Mõni aeg tagasi sattus mulle kätte väärtusinvesteerimise suunale aluse pannud Benjamin Grahami 1963. aasta novembris peetud loengu ümberkirjutus. Kuigi see sisaldab omajagu teemasid, mis olid aktuaalsed just tol ajajärgul, leidub seal ka rohkelt lihtsalt ja selgelt kirja pandud investeerimise põhitõdesid.

Selle materjali lugemine oli justkui pahvakas värsket õhku. Tundub kuidagi nii harjumatu, et selline investeerimise suurkuju ja tunnustatud majandusprofessor võiks pidada loengu nõnda lihtsaid sõnu, lausekonstruktsioone ning mõttelisi mudeleid kasutades. Tänapäeva eksperdid kipuvad ju oma valdkonnast rääkides minema nii spetsiifiliseks, kasutama nii spetsiifilist erialakeelt ja keskenduma nii spetsiifilistele detailidele, et tihtipeale jääb suur pilt arusaamatuks tegelikult ka neile „ekspertidele“ endile.

Alljärgnevaga toon välja mõned mõtted ja tähelepanu väärivad seisukohad, mida Graham sel 1963. aastal peetud loengus käsitles.

Kolm ohtu investeerimisel

Grahami loengu teemaks oli „Securities in an Insecure World“. Selles pealkirjas peituva sõnade mängu mõistmiseks on hea teada, et inglise keelne sõna security tähendab ühtaegu nii väärtpaberit kui ka turvalisust. Lisaks meenutagem, et tegu oli niinimetatud külma sõja perioodiga. Napilt aasta enne loengu toimumist oli USA üle elanud närvesööva Kuuba raketikriisi.

Investeerimisriskidest rääkides tõi Graham toona välja kolm riski: 1) tuumasõja oht, 2) inflatsioonioht ja 3) järsud turukõikumised. Esimesel riskil professor kuigivõrd oma kõnes ei peatunud kuna tegu on selgelt nii-öelda makro riskiga. Inflatsiooniohu kohta oli tal öelda aga nii mõndagi.

1963. aastale eelnenud 30-40 aastat oli valdavalt Suure Depressiooni tõttu suhteliselt madala inflatsiooniga ajajärk. Perioodil 1923-1962 oli USA keskmiseks aastaseks inflatsioonimääraks kõigest +1,5%. Graham tuletaski siinkohal meelde, et kuigi kolm-neli kümnendit tundub pikk aeg, ei tähenda see siiski nüüd seda, et inflatsioon kadunud oleks. „Intelligentne investor kaasab seetõttu edaspidi kindlasti oma portfelli ka aktsiad“, ütles Graham.

Täna, tagantjärele hinnanguid andes saame öelda, et Graham juhtis inflatsiooni võimalikule kiirenemisele tähelepanu just täpselt õigel ajal. Tarbijahinnad pöördusid sellest hetkest alates kiirenevale tõusule praktiliselt järgmiseks 20 aastaks. USA kõrgeimaks aastaseks inflatsioonimääraks kujunes lõpuks 13,5% aastal 1980.

Aktsiaturgude järsud hinnakõikumised

Graham rääkis oma loengus ka aktsiaturgude järskudest kõikumistest. Kuigi esmajärjes võivad investorid arvata, et muret peaks tundma vaid järskude hinnalanguste pärast, siis tegelikult on samavõrra muret tekitavad ka järsud hinnatõusud. Miks? Eks ikka selle pärast, et kiired hinnatõusud ei ole mitte kinnitus saabuvast helgest tulevikust, vaid pigem ohu märk järsuks turulanguseks tulevikus.

„A large advance in the stock market is basically a sign of caution and not a reason for confidence.“

1963. aasta novembriks oli USA aktsiaturgude tõus ilma pikema langusfaasita kestnud järjepanu juba üle 14 aasta. USA aktsiaturud olid alates 1949. aasta madalpunktis tõusnud +360%. Kuna 1949-1950 aastal olid USA aktsiad erakordselt alahinnatud, P/E suhe keskmiselt kõigest 7, siis suure osa järgnenud hinnatõusust kandis Graham turu õiglase väärtuse taseme saavutamisele. Samas seda uut ja õiglast valuatsioonitaset ehk keskmist pikaajalist õiglast P/E suhtarvu väärtust, ei osanud ta välja pakkuda. 1963. aasta P/E suhe 20 tundus professorile siiski ülemäära kõrge.

Turu ajastamisest ja turu keskmist ületava tootluse saavutamisest

Graham rääkis oma loengus põhjalikult ka turu ajastamisest. Ennekõike selle keerukusest. Põhitõed, mida ta kordas, kipuvad sageli ununema paljudel. 1963. aasta turuolukorra kohta oli tal öelda järgmist: „tänased aktsiaturgude hinnatasemed väljendavad endas ennekõike positiivseid ootusi 1964. aastal ees ootavate arengute osas“.

Üksikaktsiate tasandil tasub süüvida järgmise tsitaadi tagamaadesse: „juhul kui investorid on valdavalt ühel nõul mõne ettevõtte heade tulevikuväljavaadete osas, on need soodsad väljavaated täielikult juba aktsia hinda sisse hinnatud, suure tõenäosusega isegi ülemääraselt sisse hinnatud“.

Grahami arvates ongi üks aktsiavaliku peamine probleem selles, et niinimetatud head aktsiad, peamiselt siis keskmisest paremate kasvuväljavaadetega ettevõtted, kipuvad kauplema oma õiglase väärtuse tasemel või sageli isegi sellest kõrgemal. Selle põhjuseks on karjakäitumine ja tõsiasi, et heade kasvuväljavaadetega ettevõtte eduloost soovivad osa saada paljud. See toob kaasa spekulatiivse huvi ja hinnatasemete kiire tõusu õiglasest väärtusest kõrgematele tasemetele.

Varem või hiljem investormeelsus pöördub ning sellega kaasneb siis erakordselt järsk hinnaliikumine sedakorda allapoole. Siinkohal toob ta näiteks IBM-i aktsia, mis 1960ndatel kauples korraks P/E suhtarvu tasemel 70 ja seejärel koges aktsia vähem kui poole aasta jooksul -50% hinnalangust.

Turuindekseid ületava tootluse saavutamist ei pea Graham võimatuks, kuid mainib siiski, et puht matemaatiliselt on võimalik turgu ületada vaid vähemusel, mitte enamusel investoritest. Turuindeksitest parema tootluse saamiseks peab Grahami arvates olema täidetud kaks eeltingimust: 1) investor peab järgima kindlaid väärtusinvesteerimise põhimõtteid ja mitte turuhindu, 2) investori poolt kasutatav aktsiavaliku meetod peab erinema valdava enamuse turuosaliste poolt kasutatavast meetodist.

 „In my nearly 50 years of experience in Wall Street I’ve found that I know less and less about what the stock market is going to do, but I know more and more about what investors ought to do.“

Portfelli jaotus

Graham vaade investeerimisportfelli koostamisele hõlmas endas parajat annust hajutamist. Näiteks soovitas ta hoida vähemalt 25% portfellist aktsiates seades maksimaalseks aktsiate osakaaluks portfellis 75%. Ülejäänu osas nägi tema plaan ette rahaturuinstrumentide (tähtajalised hoiused ja lühikese tähtajaga võlakohustused) ja võlakirjade hoidmist.

Juhul kui sobiv aktsiate osakaal valitud, soovitas Graham regulaarselt kasutada tavalist portfelli tasakaalustamist ja seda 5% sammuga. Teisisõnu, juhul kui investor otsustas panna poole rahast aktsiatesse ja aktsiaturgude hinnatõusu valguses tõusis aktsiate osakaal portfellis 55% tasemele, oli aeg müüa 5% aktsiatest ning paigutada vabanenud raha võlakirjadesse.

Neil, kellel on raha, aega (piisavalt pikk investeerimishorisont) ja küllaldaselt järjepidevust, soovitas ta kasutada ostude hajutamist ajas (dollar cost averaging).

Üksikaktsiatest pikaajalise investeerimisportfelli koostamisel pidas Graham parimaks valida välja 20 kuni 30 oma sektoris tuntud ja liidripositsioonil olevat ettevõtet. Erainvestori võimaluste kohta oma aktsiavalikuga turu tootlust edestada arvas professor, et selleks peab tegu olema sihipäraselt tegutseva investoriga, kes otsib ennekõike soodsat väärtust (võrreldes turuhinnaga) kui ajab taga populaarseid või paljulubavaid ettevõtteid.

Grahami kultusteos nüüd saadaval ka eestikeelsena

Neid ja muidki väärtusinvesteerimise tarkusi saavad investeerimishuvilised veelgi detailsemal kujul uurida, sest Benjamin Grahami kultusteose staatusesse tõusnud „Intelligentne investor“ on nüüd saadaval ka eesti keelde tõlgituna. Raamatu võib leida kõigist suurematest raamatupoodidest, aga kõige soodsam on see endale tellida Äripäeva e-poe kaudu.

Soodushind dividendinvestor.ee lugejatele

Kasutades ostukorvis sooduskoodi „investor“ saad raamatu hinnaga 30,50 eurot. Tavahind on 38,50. Soodustus kehtib 22. septembrini.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Anonüümne says:

    Inflatsioonioht on temaatika, millele olen viimasel ajal palju mõelnud ning milliste vahenditega/varaklassidega selle vastu oleks end parim kaitsta, kas te ei sooviks sellest pikemalt blogipostituse raames kirjutada. Aitäh.

  2. Kas kasutad ka ise regulaarset portfelli tasakaalustamist? Kui jah, siis millise sammuga ning millised on osakaalud?

    • Dividend Investor says:

      Traditsioonilises mõttes varaklassidevahelist tasakaalustamist ei kasuta, sest minu väärtpaberiportfell põhimõtteliselt koosnebki vaid aktsiate varaklassist. Küll aga püüan jälgida üksikaktsiate vs ETFide suhet. Otseselt müüke tasakaalustamiseks ei teosta, pigem aitan portfelli ülesehitamise faasis sobival hetkel ostudega järele nii-öelda maha jäävat gruppi.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.