fbpx

Varaklasside tootlused kõrge inflatsiooniga perioodidel – I osa

Jagasin hiljuti väärtusinvesteerimise suunale aluse pannud Benjamin Grahami 1963. aastal peetud loengu tarkusi. Toona nimetas professor ühena kolmest olulisest riskist inflatsiooniohtu. Ka täna, kümne aasta taguse finantskriisi järgses jätkuvalt madalate intressimäärade ja suhteliselt lõdva rahapoliitika tingimustes, on inflatsioonirisk aktuaalne. Nii mõnedki analüütikud ja majandusprofessorid on kiireneva inflatsiooniohu eest hoiatanud tegelikult juba aastaid. Kas see risk realiseerub või mitte, on raske hinnata. Samas siinkohal ongi paslik uurida finantsturgude ajalugu, otsida välja keskmisest kõrgema inflatsioonimääraga perioodid ja vaadata, kuidas on sellistes tingimustes käitunud erinevate varade hinnad.

Kõrge inflatsiooni perioodid

Võtan alljärgnevalt vaatluse alla ennekõike arenenud tööstusriikide minevikulised numbrid. Osalt selle pärast, et nende puhul on ajalugu kergemini kätte saadav ja aegread pikemad, kuid paljuski seetõttu, et neis riikides on keskmine pikaajaline inflatsioonimäär majandusteoreetilisest aspektist vaadatuna jätkusuutlik (ligikaudu 3% aastas). Arenevate riikide puhul kipuvad tarbijahindade tõusu määrad juba aastakümneid jääma ikka sinna 7-12% juurde aastas, mis traditsioonilise käsitluse kohaselt on ikka väga kõrge inflatsioonimäär.

Uurides viimase ligi 80 aasta inflatsioonistatistikat, saame ajaloost välja tuua kaks perioodi, mil üldine hinnatõus märkimisväärselt kiirenes. Selleks on II maailmasõja järgne periood ja 1970ndate naftakriiside ajajärk. II maailmasõja ajal ja sellele vahetult järgneval aastakümnel (1940-1949) kogesid kõrget inflatsiooni ennekõike sõjas aktiivselt kaasa löönud riigid. Näiteks USA keskmine inflatsioonimäär kõnealusel dekaadil oli keskmiselt kõigest ligi 5% aastas. Kuigi tõsi, ka USAs ulatusid üldise hinnatõusu määrad sel perioodil ajutiselt kahekohaliste numbriteni.

Samas inflatsioonimäär ulatus Belgias +22%, Prantsusmaal +33%, Itaalias +47% ja Jaapanid isegi keskmiselt +63% aastas(!). Näiteks perioodil 1940 kuni 1949 oli Prantsusmaa kõige madalamaks aastaseks inflatsiooninumbriks +14% ja kõige kõrgemaks +59%. Belgia elanikud kogesid sel dekaadil kohati ka kuni +200% aastast inflatsiooni, jaapanlased vahetult sõjajärgsetel aastatel pea kõigi esmatarbekaupade defitsiidi tingimustes koguni +700% ulatuvat aastast inflatsiooni.

Sellele järgneval dekaadil ehk perioodil 1950-1959 tarbijahindade tõus enamikus Euroopa riikides küll märkimisväärselt aeglustus, kuid ulatus mitmel aastal siiski sinna +15% kanti. Dekaadi keskmiseks aastaseks hinnatõusuks kujunes Belgia puhul ligikaudu +3% (vt. alltoodud graafikut), Prantsusmaal +7% ja Itaalias +5%. Ka Saksamaa keskmine aastane inflatsioon sel perioodil jäi samasse suurusjärku. Samas koges Saksamaa sel perioodil kokku ka kolme deflatsiooniperioodi, mil hinnad langesid kohati isegi kuni -7% aastas.

Nagu eelnevalt mainitud, jääb järgmine keskmisest kiirema inflatsiooni periood 1970-80ndatesse. Sel ajajärgul kiirenenud tarbijahindade tõusule andis esmase tõuke Bretton Woods’i süsteemi kokku kukkumine. Bretton Woods’i lepinguga panid USA, Kanada, Austraalia, Lääne-Euroopa riigid ja Jaapan paberile ühtsed rahapoliitikat ja väliskaubanduse suhteid hõlmavad reeglid. Üheks peamiseks rahapoliitiliseks kokkuleppeks Bretton Woods’i süsteemis oli fikseeritud vahetuskursside hoidmine. See tähendab, et kõik lepinguriigid fikseerisid oma valuutade kursid ja lubatud oli kõigest +/-1% valuutakursi kõikumine esialgselt paika pandud hinna suhtes.

Kullastandardi ajajärgul fikseeriti valuutakurss kulla hinna suhtes. Bretton Woods’i lepingu esialgse nägemuse kohaselt pidi seekord saama selleks niinimetatud universaalseks valuutaks majandusteadlase John Maynhard Keynes’i poolt välja pakutud rahvusvaheline valuuta bancor. USA valitsus oli siiski uue globaalse arvestusühiku/valuuta loomise vastu ja tegelikkuses kujunes sellest kõigest olukord, kus valuuta kurss kulla suhtes oli fikseeritud sisuliselt vaid USA puhul ning ülejäänud riigid sidusid oma valuutakursid USA dollari kui rahvusvahelise reservvaluutaga.

See aastakümneid paigas püsinud mõnes mõttes jätkuvalt kaudselt justkui kullastandardil baseeruv globaalne rahandussüsteem (USA dollareid oli õigus kõigil fikseeritud hinnaga kulla vastu vahetada) sai löögi 1971. aastal. Toonane USA president Richard Nixon lõpetas siis ühepoolselt USA dollari konverteeritavuse kulda. Esialgu ajutisena planeeritud meede oli ellu kutsutud eesmärgiga parandada USA kehva jooksevkonto seisu (import ületas märkimisväärselt eksporti). Ükski riik, kes oma valuutakursi dollariga sidunud oli, oma valuutat siiski ümber ei hinnanud (revalveerinud). See tähendas, et USA oli lõpuks sunnitud ümberhindluse tegema ise ja devalveerima USA dollari kurssi kulla suhtes. Uueks dollari kursiks sai 35 dollari asemel 1 untsi kulla eest 38 dollarit (ligi 8,5% devalveerimine). Järgnevate aastate jooksul jätkas USA dollari devalveerimist ja 1973. aasta märtsiks olid kõik senised Bretton Woods’i lepinguriigid oma valuutakursid ujuvaks lasknud.

Kuigi toona kardeti, et kursside vabaks laskmine ja sellest tulenevad suured ning järsud kursimuutused võivad saada majanduskasvule saatuslikuks, siis see veel juhtuda ei jõudnud. Peamiselt seetõttu, et juba sama aasta oktoobris kehtestas OPEC Yom Kippuri sõjas Iisreali toetavatele riikidele naftaembargo. Vähem kui kuue kuuga tõusis toornafta hind selle tulemusena maailmaturul +400%. Sellega 1970ndate naftakriis ei lõppenud. 1979. aastal toimunud Iraani revolutsiooni tulemusena langenud naftatoodangu tingimustes tõusis toornafta hind järgmise 12 kuu jooksul taas järsult, sedakorda ligi +100%.

See kõik tõi endaga kaasa keskmisest kõrgema inflatsiooniga perioodi. Ennekõike mõjutas see aastakümmet 1970-1979, kuid 1979. aastal alanud II naftakriisi valguses kandus kõrge inflatsioon üle ka 1980ndate esimesse poolde. Ülevaate neil kahel kümnendil esinenud keskmistest inflatsioonimääradest riikide lõikes annab alljärgnev graafik.

Aktsia- ja võlakirjaturgude tootlused kõrge inflatsiooni perioodidel

Järgmisena võtamegi vaatluse alla need ülalkirjeldatud keskmisest kõrgema inflatsiooniga perioodid ja uurime, kuidas käitusid neil perioodidel aktsia- ja võlakirjaturud. Kõik postituses edaspidi välja toodud eri varaklasside tootlusnumbrid pärinevad Deutsche Bank’i “Long-Term Asset Returns Study” nimelisest iga-aastasest koondülevaatest.

Alustame II maailmasõja perioodi ja sellele vahetult järgnenud aastatega ehk ajavahemikuga 1940-1949. Kõige kõrgemaid tootlusnumbreid näitas sel kümnendil Itaalia aktsiaturg, mille keskmine aastane tootlus kõnealuse 10 aasta jooksul oli +30,4%. Itaaliale järgnes Prantsusmaa +20,7% keskmise aastase tootlusega, Jaapan +15,9% tootlusega ja Rootsi +10,5% keskmise aastase tootlusega. USA aktsiaturgude keskmiseks aastaseks tootluseks kujunes sel perioodil +9,0%. Saksamaa majandus sai teadupärast sõjas kõvasti kannatada ja kõnealuse dekaadi keskmine aastane tootlusnumber jäi seal negatiivsele poolele (-6,0%).

Need on siis niinimetatud nominaalsed tootlused. Kõrge inflatsiooniga perioode analüüsides on väga oluline lahutada nendest tootlusnumbritest maha inflatsioonimäär. Selle tulemusena jääb alles niinimetatud reaaltootluse number, mis iseloomustab hoopis paremini reaalse ostujõu ja rikkuse kasvamist. Mäletamist mööda jäid sellel dekaadil nii mõneski riigis keskmised aastased inflatsiooninumbrid 20-30% juurde. See tähendab, et aktsiaturgude kiirele hinnatõusule vaatamata ei pruukinud sellest piisata, et rikkust luua või isegi lihtsalt ostujõudu säilitada. Alljärgneval graafikul on välja toodud eelpool mainitud riikide aktsiaturgude keskmised aastased nominaal- ja reaaltootlused koos vastavate inflatsiooninumbritega perioodil 1940-1949.

Nagu näha, siis vaatamata kahekohalistele aastastele tootlusnumbritele Jaapani, Itaalia ja Prantsusmaa aktsiaturgudel, oli inflatsioon neis riikides nõnda kõrge, et investeerimisportfelli ostujõud hoopiski langes.

Kuigi need numbrid võivad esmapilgul tunduda üpris nigelad ja tekitada küsimuse, miks siis üldse sellistel perioodidel aktsiatesse investeerida, siis sellele on lihtne vastus. Kõike tuleb vaadata kontekstis. Mis on tavaliselt alternatiiv raha aktsiaturule paigutamisele? Finantsvaradest rääkides on siin ilmseid vastuseid kolm: 1) hoida oma sääste rahas (kodumaises valuutas), 2) osta võlakirju kui eeldatavasti madalama riskiga väärtpabereid või 3) soetada kulda.

Juhul kui investorid oleksid perioodil 1940-1949 otsustanud oma sääste rahas (kodumaises valuutas) hoida, siis oleksid prantslased kaotanud iga-aastaselt ligi 30% oma ostujõust, jaapanlased umbes 40%.

Võlakirjadesse raha paigutanud Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapani investorite keskmiseks aastaseks reaaltootluseks kõnealusel dekaadil kujunes -20% kuni -30%.

Raha füüsilisse kulda paigutamine viis sel kümnendil samuti ostujõu langemiseni. Perioodil 1940 kuni 1949 oli kulda paigutatud vahendite keskmine aastane reaaltootlus -3,7% (mõõdetuna USA dollari baasil).

Aktsiate, võlakirjade ja rahaliste säästude keskmistest aastastest reaaltootluse numbritest annab ülevaate alljärgnev tabel. Rahas hoitud säästude tootlusnumbrid on arvutatud kui aktsiainvesteeringute nominaal- ja reaaltootluste vahe.

Nüüd paistab olukord hoopis teistsugune, kas pole?! Tõsi, aktsiaturgude inflatsiooniga kohandatud tootlusnumbrid olid sel perioodil nii Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa kui ka Jaapani puhul negatiivsed, kuid nende säästude hoidmine kas rahas või võlakirjades mõjus vara ostujõule kordi laastavamalt.

Finantsvarade tootlused 1950ndatel

1940ndad oli siiski üpris erakorraline ja dramaatiline periood, ennekõike mandri-Euroopa ajaloos. Selle ajavahemiku baasilt justkui kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei sooviks. 1950ndad pakuvad siinkohal ehk veidi paremat võrdlusbaasi. Siis jäid vaatlusaluste riikide keskmised aastased inflatsioonimäärad valdavalt vahemikku 3% kuni 7%. Tegu ei olnud enam väga kõrge inflatsiooniga keskkonnaga, kuid siiski tõusid tarbijahinnad sel kümnendil pikaajalisest keskmisest näitajast kiiremini.

Aktsiaturgude keskmistest aastastest nominaal- ja reaaltootlustest annab ülevaate järgnev graafik.

Nagu näha on pilt hoopis teisest puust. Positiivsed on nii nominaalsed kui ka inflatsiooniga kohandatud reaaltootluse numbrid. Veelgi enam, tegu on ikka äärmiselt kõrgete tootlusnumbritega. Näiteks Saksamaa aktsiaturg kasvas kogu dekaadi vältel kokku keskmiselt +25,8% aastas, inflatsiooniga kohandatult kasvas investorite jõukus keskmiselt +23,1% aastas.

Kuidas käitusid sellisel keskmisest kõrgema, kuid siiski veel mõistlikkuse piiresse jääva inflatsiooniga perioodil võlakirjaturud? Vastus – valdavalt võlakirjainvestorite ostujõud suures plaanis enam-vähem säilis. Deutsche Bank’i raportis olevast 18 arenenud riigist 10 puhul näitasid võlakirjad perioodil 1950-1959 negatiivseid inflatsiooniga kohandatud tootlusi. Valdavalt mahtusidki keskmised aastased reaaltootluse numbrid võlakirjade puhul vahemikku -3% kuni +3%. Parimat inflatsiooni ületavat tootlust said Jaapani võlakirjade investorid, keskmine aastane reaaltootlus oli +4,7%. Kõige kehvemini läks Norra võlakirju omavatel investoritel, kelle keskmine aastane reaaltootlus oli -8,2% ehk kümnenda aasta lõpuks oli kadunud ligi 57% esialgsest ostujõust.

Oma sääste rahas hoidnud itaallased kaotsid ostujõus perioodil 1950-1959 keskmiselt 4,6% aastas ehk kümne aastaga vähenes ühe rahaühiku ostujõud ligikaudu 38% võrra. Prantslaste sukasäärde kogutud frangid kaotasid väärtust veelgi kiiremini ehk kümne aastaga jäi ostujõust alles ligikaudu 50%.

Kulda raha paigutanud investorite keskmiseks aastaseks reaaltootluseks jäi sel perioodil -3,5% (USA dollarites mõõdetuna). Teisisõnu 1950. aasta alul soetatud unts kulda oli 1959. aasta lõpuks ostujõult võrdne vaid 70 protsendiga oma esialgsest väärtusest.

Kokkuvõtteks

Teise maailmasõja järgselt kogesid enamik aktiivselt sõjas osalenud ja sõjakahjustusi kandnud riigid äärmiselt kõrgeid aastaseid inflatsiooninumbreid. Sellistes tingimustes langes üpris kiires tempos kodumaise valuuta (raha) ostujõud. Ka võlakirja- ja aktsiainvestorid kaotasid perioodil 1940-1949 ostujõus. Samas just aktsiaportfelli väärtus oli see, mis langes ostujõu mõistes kõige vähem. Maailmasõjale järgneval kümnendil püsisid inflatsiooninumbrid paljudes riikides veel keskmisest kõrgemad. Finantsvarade, ennekõike aktsiate, hinnad tõusid samas oluliselt hoogsamalt kui tarbijahinnad. Seega nii väga kõrge kui ka keskmisest pisut kõrgema inflatsiooni tingimustes pakkusid finantsvaradest parimat kaitset ostujõule just aktsiad.

Järgmisel korral ehk postituse teises osas võtame vaatluse alla järjekordsed kaks keskmisest kõrgema inflatsiooniga kümnendit, aastad 1970-1979 ja 1980-1989. Lisaks laiendame veelgi varaklasside hulka kaasates nii ettevõtete võlakirjad, kinnisvara kui ka toorained.

Värsked postitused otse e-mailile

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.