fbpx

Lugu sellest, kuidas ma hedge fondi kandideerisin

„Asjad, mida kindlasti töövestlusel mitte öelda“ – just sellise pealkirja tahtsin käesolevale kirjatükile esimese hooga panna. Kuid siis mõtlesin ümber. Kõik ei ole siiski nii must-valge nagu esmapilgul paistab. Elu on reaalsuses ikka omajagu nüansirohkem.

Igatahes tahan käesolevaga jagada üht hiljutist kogemuslugu. Ehk on lihtsalt huvitav lugeda, aga võib-olla saab keegi siit ka kinnitust oma enda mõtetele või julgustust vms.

Huvitav kutse

Sügisel, just täpselt siis kui tundsin, et olen valmis uute ja põnevate väljakutsetega rinda pistma, sain LinkedIn portaali kaudu ühe huvitava sõnumi. Nimelt plaanis üks suur ja rahvusvaheline laienemistuhinas hedge fund avada oma järjekordse harukontori just nimelt Eestis. Otsiti inimest, kes võtaks siinse juhi rolli, toimetaks ettevõtte igapäevase asjaajamisega ja hakkaks meeskonda komplekteerima. Teisisõnu otsiti Eesti harukontorile tegevjuhti.

Päris põnev, eks ole?! Minu esimene emotsioon oli uudishimu. Hedge fondid on teadupärast ikka sellised väga-väga salatsevad varahaldusfirmad. Kuni viimaste aastateni oli neil oma tegevuse osas üpris vähe info avaldamise kohustusi (see muutus mõned aastad pärast viimast globaalset finantskriisi). Seega ega välised huvilised ja uudishimulikud suurt nende ettevõtete sisemistest toimimisprintsiipidest ja muust taolisest kuigivõrd ei teadnud.

Ma ise olin hedge fondidega varem kokku puutunud valdavalt rohkem kui 10 aastat tagasi ehk enne viimast finantskriisi. Ega ka siis ei olnud see kokkupuude muud suurt kui ametlikud tutvustused ja vestlused kauplejate ning fondijuhtidega, lühike jalutuskäik mööda trading room’i (valdavalt Londonis) ja mõnikord ka pikemate konverentside järel õhtustel gala-üritustel jutustamine. Ühesõnaga, pigem saan öelda, et olin suhelnud selle sektori inimestega, kuid sisevaade sellesse päris igapäevaellu siiski puudus.

Väikse erandina võib siin välja tuua minu fondijuhi aegadel meie pangagrupi sees oleva hedge fondi. Sel puhul käisin Kopenhaagenis külas õige mitmel korral ja algusaastatel külastasin sageli ka meie fixed income hedge fund osakonda. Ikka päris mitmel korral istusin noore ja agara portfellihalduri hakatisena selle osakonna juhi ja peastrateegi kõrval arvuti taga ning ahmisin endasse nii võlakirjade kauplemisstrateegia kui ka tehniliste aspektide nüansse. Valdavalt tegutses see majasisene hedge fondi üksus toona Taani kohalikul pandikirjade turul (kinnisvaralaenudega tagatud võlakirjad ehk mortgage backed securities). Kuigi see justkui võimaldas aastate jooksul piiluda ka riskifondinduse kardinate taha, siis samas see polnud ikka päris see. Miks? Suuresti seetõttu, et pankade või pangandusgruppide varahaldusfirmades toimetavad hedge fondid erinevad iseseisvalt tegutsevatest riskifondidest. Jah, kauplemisstrateegiates võib olla väga palju sarnast, samuti tehnilises lähenemises, kuid organisatsioonikultuur on absoluutselt teine. Pangandusgruppide tütarettevõtetena tegutsevad hedge fondid on justkui üks haru varahaldusfirma mitmest eri suunast. Ei midagi ekstravagantset ega erilist. Istutakse valdavalt pangandusgrupi teiste ettevõtete või osakondadega ikkagi samas hoones, tihtipeale isegi samal trading floor’il, fondis on valdavalt väliste klientide raha ja fondijuhid on siiski rohkem palgatöötajad kui ettevõtja vaimus tegutsevad rahapaigutajad.  Iseseisvalt tegutsevate hedge fondide maailm on ikka oluliselt teistsugune.

Ühesõnaga see esimene tärganud emotsioon, uudishimu, oli päris suur. Võimalus piiluda eesriide taha sellise päris-päris hedge fondi puhul tundus väga atraktiivne.

Kõrged nõudmised kandidaadile

Kirjutan veidi ka kohaliku juhi rolli otsitud kandidaadile esitatud nõuetest. Need olid ikka päris kõrged. Kui juba hariduse nõuete juures on kirjas, et vähemalt magistrikraad on nõutav, kuid magister juhtivatest tehnilise valdkonna ülikoolidest nagu MIT või Stanford tuleb kasuks, siis järelikult on latt päris kõrgel.

Lisaks nõuti siis vähemalt 5-aastast meeskonnajuhtimise kogemust. Eelistatult analüütikutest, teadlastest või inseneridest koosneva meeskonna juhtimise kogemust. Ka ettevõtlusalane kogemus ja ettevõtjale omane meelelaad olid nimekirjas esindatud.

Igatahes kõiki neid nõudeid lugedes tundus mulle, et midagi otseselt puudu ei ole. Eks tõlgendamise küsimus eksisteerib alati ja küll nende nõuete väljendamiseks ritta pandud sõnade taga olev sisu avaldub täpsemalt juba kandideerimisprotsessis. Seega nokitsesin päevake-kaks oma CV ja kaaskirja kallal ning teele ta läks.

Videokõne vormis intervjuud

Sain oma avaldusele esimese positiivse vastuse. Nüüd järgnes rida intervjuusid. Esimene asi, mida ma neid intervjuusid kokku leppides erilise tähelepanuga jälgisin oli korrektsus ajavööndi mõttes. Teisisõnu püüdsin korduvalt üle kontrollida, kas intervjuu sai mu kalendrisse kirja ikka Eesti aja järgi korrektselt. Tähelepanelik tasus olla, sest kord oli intervjueerija mõne Ida-Euroopa harukontori juht, siis jälle mõne Lähis-Idas paikneva harukontori pealik.

Töövestlusest kui sellisest veel nõnda palju, et ikka täitsa huvitav oli olla kandidaadi rollis pärast rohkem kui 12 aastat. See tähendab, et minu viimane tööintervjuu ja kandideerimine jäi aastasse 2006. Lisaks muudab olukorra omajagu komplitseeritumaks see, et vestlused toimusid videokõne vormis ja nii mõnigi kord oli heli vaatamata püüdlustele seda korrigeerida üpris nigel. Ümberkaudne taustamüra ja jutukõmin summutasid tihtipeale mind intervjueeriva tegelase juttu nii palju, et vähemalt pool pingutusest kulus katkendlikult kuuldud lausete dešifreerimiseks.

Jagan paari küsimust, mida intervjueerijad mulle esitasid ja mis olid minu arvates päris nutikad. Näiteks küsiti minult teise intervjuuvooru esimese küsimusena järgmine küsimus: kirjelda palun oma sõnadega, mis positsioonile sa kandideerid. Milline suurepärane küsimus! Intervjueerija saab koheselt aru, kas kandidaat on hingega asja juures ja kui detailselt on ta aru saanud positsiooni olemusest. Lisaks on intervjueerija jaoks koheselt selge kui kandidaadi ettekujutus positsioonist on kuidagi moonutatud ja intervjueerija saab kenasti edasi anda omapoolsed parandused või täiendused.

Järgmine küsimus jookseb tõenäoliselt juhtide palkamisel üpris sageli läbi, kuid kuna ma ei ole kunagi tegevjuhiks kandideerinud, siis minu jaoks oli see uudne, et mitte öelda ootamatu. Küsimus oli selline: mis on esimene asi, mida sa juhina tööle asudes teed? Taas kord väga hea küsimus, mille vastusest kumab tõenäoliselt läbi nii kandidaadi vastava ala kogemus kui ka oskus kiiresti mõelda (sest detailsem töö kirjeldus sai vaid hetk tagasi lahti räägitud).

Jagan ka paari-kolme küsimust, mida küsisin ise. Ennekõike siis nende intervjueerijate käest, kes mõnes muus riigis töötasid täpselt sellel samal riigi harukontori juhi positsioonil. Näiteks küsisin iga niinimetatud country head’i käest, milliseid karakteristikuid, omadusi või iseloomujooni peavad nad oma meeskonna liikmete (teisisõnu palgatud analüütikute/researcher’ite) puhul kõige olulisemateks? See oli minu arvates päris hea küsimus saamaks aru: 1) milliseid inimesi on mujal harukontorites tööle võetud ja miks, 2) kas riikide ja harukontorite lõikes korduvad samad või sarnased karakteristikud.

Järgmiseks küsisin, milline näeb välja harukontori tegevjuhi päev. Teisisõnu palusin kirjeldada üht keskmist tööpäeva eesmärgiga saada aru, kuhu kulub nende juhtide aeg, mida nad täpselt teevad ja taas kord mõista, kas eksisteerib erinevusi riikide/harukontorite vahel.

Kolmanda küsimusena küsisin kõigi harukontori juhtide käest, mis neile oma töös kõige rohkem meeldib ja rahuldust pakub? Siin oli päris põnev kuulata, kes ja millest siis rääkima hakkas. Huvitaval kombel ilmnes näiteks see, et nendeks rahuldust pakkuvateks tegevusteks olid mitte nende igapäevatöö mõni aspekt, vaid hoopiski täiendavatest initsiatiividest ja rollidest tulenevad tegevused. See ütles minu jaoks töö olemuse kohta nii mõndagi.

Läbikukkumine või hoopis win-win?

Nüüd siis saabub lõpuks see osa, miks ma kõik eelneva üldse kirja olen pannud. Ühel järjekordsel intervjuul, mis minu jaoks jäi õige pea selguvatel põhjustel viimaseks, küsiti mu käest lihtne küsimus – kuidas sa motiveerid oma meeskonna liikmeid?

Ma teadsin, mis vastust seal teisel pool ekraani oodati. Hea küll, ma ei teadnud seda momentaalselt, aga umbes sekund-kaks pärast seda kui see küsimus oli esitatud, ma teadsin. Kas ma siis kasutasin oma sellekohast teadmist ära ja vastasin nii nagu oodatakse? Kuidas käitud sellises olukorras sina? Kujuta ette, et sa oled justkui Paul Keres, kes näeb vähemalt viis käiku ette. See tähendab, et sa näed läbi, miks see küsimus küsiti ja millist ning kuidas esitatud vastust sinult oodatakse. Aga mis siis kui see vastus läheb vastuollu sellega, mida sa ise usud? Vastuollu sellega, mida õigeks pead, mille järgi ise elad ja julgustad ka teisi elama? Kas sa annad vastuse, mida oodatakse lihtsalt selle pärast, et ma olen nüüd ju ometi selles kandideerimisprotsessis nõnda kaugele jõudnud ja nüüd on tähtis võit ja ainult võit? Ei ole lihtne olukord, eks?!

Tean, et kahekümne kaheselt värskelt ülikooli lõpetanuna oleksin silmi pilgutamata andnud vastuse, mida oodatakse. Eriti kui ma olin asja nii-öelda läbi näinud. Aga kolmekümneselt? No seal oleks asjad olnud juba nii ja naa. Saab öelda, et tõenäoliselt oleks eksisteerinud mingi skaala ja sõltuvalt sellest kui palju ma selle vastuse andmisel oma tõekspidamistes mööndusi tegema oleks pidanud, oleks siiski valdava enamuse juhtude puhul see oodatud vastus minu suust ikkagi kõlanud. Toona olin siiski väga kõrge saavutusvajadusega ja valmis päris paljuks, et oma eesmärk saavutada. Aga täna? Kuidas on lood neljakümneselt? See kõrge saavutusvajadus on minu sees jätkuvalt olemas, see ei ole kusagile kadunud. Samas üht-teist on muutunud. Selleks on ego roll. Täna mõistan oluliselt paremini seda, kas sellistes situatsioonides tõstab minu sees pead ego või see päris siiras ja egost sõltumatu tahe.

Igatahes püüdsin ülaltoodud küsimusele läheneda igati loovalt ja kasutades ka empaatiavõimet (kuidas ma sooviksin, et minuga käitutakse ehk mind motiveeritakse). Ikka ja jälle sõnastati see küsimus ümber ning prooviti minust seda üht ja ainsat õiget vastust kätte saada. Sedakorda tulutult, sest olin otsustanud, et siit jookseb piir. Ei vasta ma oodatud kujul ei silmi pilgutamata ega silmi pilgutades. Enam ei ole skaalat, millel mõõta tehtud järeleandmiste ulatust. Veelgi enam. Kui intervjueerija siis kord välja ütles, millist vastus ta ootas, siis selle asemel, et vaikselt noogutada, ütlesin valju ja selge häälega, et ma ei nõustu sellega. Täpsemalt öeldes, et ma ei ole oma elus ja tõekspidamistes enam selles faasis, kus usun, et see on õige käitumine. Just täpselt siis kuulsin seda heli. Oma peas muidugi. Teate küll, just seda heli, mis kaasneb tualetis vett tõmmates.

Ühesõnaga vastus, mida oodati oli leading by example ehk juhtimine läbi eeskujuks olemise. Antud juhul tähendas see siis ise 50-60 tunniste töönädalate tegemist ja sama nõudmist oma meeskonna liikmetelt. Mind intervjueerinud tegevjuht saabus iga päev ise kontorisse hommikul kella 9 paiku, lõunapausi ta ei pidanud ja lahkus valdavalt õhtul 8-9 ajal. See oli tema normaalsus, tema tõekspidamine ja tema ootus ka teistele. Olles nüüdseks üle kahe aasta pidanud nii-öelda vabakutselise/ettevõtja ametit ja olles enne seda töötanud hea mitu aastat 3 päeva nädalas kodukontorist, oli see tema normaalsus minu normaalsusest ikka väga kaugel. Olen nende aastatega jõudnud tõdemuseni, et töö edeneb kordi kiiremini (tõesti vähemalt 2-3x kiiremini) ja tulemus saab parem, kui mul on paindlik graafik. Just selline, kus ma saan valdavalt teha asju siis, kui selleks on see õige hetk, seisund ja tuhin. Siis ma olen efektiivne, produktiivne ja töö sisu on kõrgekvaliteediline. Olles seda omal nahal tundnud ja tunnetanud, ei ole see pelgalt vaid eelistus. See on tõekspidamine. See on veendumus.

Nüüd siis oodati minult sellest veendumusest ja tõekspidamisest lahti ütlemist. Sedakorda käis see kõik väga lihtsalt. Inglise keeles on selline hea sõna nagu integrity. Terviklikkus. See iseenda terviklikkuse säilitamine tuli kuidagi väga loomulikult. Ei saanud siin haiget ei mu ego ega tekkinud kahjutunnet käest lastud võimalusest. Pigem nägin seda kõike hoopis sellises valguses – kui ootused nii tegevjuhile kui analüütikutele hõlmavad minimaalselt 10-tunniseid tööpäevi, kuid ma ise pean õigeks midagi muud, siis meie mõlema (minu ja kõnealuse hedge fondi) huvides on parem kui selle juhi rolli võtab keegi teine. Keegi, kes on valmis nõnda toimima. Keegi, kes näeb ja usub, et see viib tulemuseni nii tema enda töös kui ka tema meeskonna liikmete töös.

Kokkuvõtteks

Nõnda siis lõppeski minu jaoks see võimalus piiluda hedge fondide maailma eesriide taha. Sel korral jäigi see vaid kiikamiseks, jalga kardinate taha maha panna ei õnnestunud. Lõppkokkuvõttes oli tegu väga põneva perioodiga. Polnud ma ju ammu tööintervjuul käinud, veel vähem juhi positsioonile kandideerinud ning nõnda rahvusvahelise seltskonna eripalgelistele küsimustele vastanud. Oli huvitav ja õppisin sellest nii mõndagi, ennekõike iseenda kohta ning selle kohta, mida ma siis ikka päriselt tahan.

Muideks, käesoleva blogi sulgemine tuli jutuks juba teises intervjuude voorus. Nagu öeldud, hedge fondid on väga salatsevad ja Eesti harukontori juhi rollis olnuna oleks pidanud kogu mu senine avalikult sõna võtmine lõppema – olgu siis kirjasõna vahendusel ajalehtedes ja blogis või esinemistena raadiosaadetes, seminaridel, konverentsidel.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Huvitav lugemine, nagu alati. Märten, ära selliseid diile küll võta mis su blogi ära killiks 🙂

    PS – tervitused kõigile Fordi kaas-aktsionäridele. 9 kuu pikkune “vee all” ootamine lõppes reedel +11% hüppega.

    • Dividend Investor says

      Tore, et meeldis! Ja aitäh toetavate sõnade eest!

    • Visahing says

      enne tulemusi täpselt natuke ennem võeti ka 30 000 calli , polnud raske tulemust ennustada 🙂

  2. Väga hea 👍 ja saan ettevõtjana 100% aru integrity olulisusest.. nõuab ikka ka mune, et endale kindlaks jääda, kui nii palju vaeva on ka juba sisse pandud kandideerimaks. 😊

    • Dividend Investor says

      Tõsi, julgust on vaja. Eks enesele kindlaks jäämist toetab päris palju ka see kui on olemas mingi finantspuhver/investeerimisportfell. Sellise kasvõi osaliselt kindlustatud tagala olemasolu võimaldab asju vaadata teise nurga alt.

      • Jep. Ja tegelikult ka ju ikkagi see, et mistahes tööintervjuul on kaks poolt – töö peab sobima ja olema motiveeriv mõlemale poolele. Kui sa ikka tead, et sa ei taha teha 50-60h nädalaid vmt. ettemääratud punase joone asju teha, siis see pole sinu jaoks, ükskõik mida nad lubavad ja puudub mõte neid ettenähtud vastuseid anda.

      • Dividend Investor says

        Täpselt nii!

  3. Gerli says

    Inimesed, kes jäävad sellistes olukordades iseendaks on äärmiselt imetlusväärsed. Muidugi ka väga harv nähtus, sest julgus mitte meeldida ei ole populaarne.

    Tänan põneva lugemise eest ja selle, eest et blogi ikka alles jäi!

    • Dividend Investor says

      Rõõm kuulda, et oli huvitav lugemine ja aitäh, et ikka lugemas käid!

  4. Aitäh! Ma olen maadelnud täpselt samade mõtetega, et kui keegi hüpoteetiliselt peaks pakkuma väga põnevat tööd, kuid nõuaks meeletuid töötunde, siis ma loobuksin samamoodi. Elul on ka muud väärtust, kui ninast veri välja töötada ja avastada, et lapsed on suureks kasvanud, naine on võib-olla asjad pakkinud ja tõelisi sõpru pole ammu näinud.

    Muuseas, VC tegelased kõik kirjutavad blogi, kes rohkem, kes vähem. Seega hekifondide nõue olla salajane on tegelikult asi, mis tulevikus ilmselt kaob või vähemalt hääbub. Ma usun, et tänapäeval hinnatakse üha enam läbipaistvust ja selles osas on hea kuulata nt Mebane Faberi või Patrick O’Shaugnessy podcaste, kus paljud fondijuhid räägivad oma strateegiatest.

    • Dividend Investor says

      Tõsi, osad hedge fondide juhid on tõesti päris meediasõbralikud, eks see vist sõltub pisut isikuomadustest pluss kui palju raha on juba omale teenitud 🙂

  5. Rõõm kuulda, et blogi alles jääb 🙂

    Olen ka igati nõus, et selliste punktide puhul ei tasu vestluse käigus teeselda. Kui tegemist on ikka asjaga, mis sinu põhimõtete ja arusaamistega vastuolus, siis see töökoht pole sinu jaoks.

    Sarnaselt võiksid avameelselt suhelda ka tööandjad. Isiklikust kogemusest sai kunagi sedasi tööle mindud, kus vestlusel räägiti, et kodust töötamine on igati ok ja tore, aga peale tööle minekut selgus, et ega ikka väga ei olnud küll. Ja see polnud kahjuks ainus asi, mis tegelikkuses vestluses räägitust tublisti erines. Pikalt see töösuhe ei kestnud.

    • Dividend Investor says

      Nõus, avameelsus ja ausus võiks töövestlustel olla mõlemapoolne.

  6. Andres says

    Inspireeriv lugemine. Ja heameel on sellest et Sinu blogi jätkub.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.