fbpx

Neli tüüpi riske, mida iga aktsiainvestor teadma peaks

Väärtpaberitesse investeerimisega kaasnevaid riske saab grupeerida mitut moodi. Üks võimalus seda aktsiainvesteeringute valguses teha on jaotada riskid nelja eri gruppi:

  1. Ettevõttespetsiifilised riskid;
  2. Sektorispetsiifilised riskid;
  3. Investeerimisstrateegiast tulenevad riskid;
  4. Üldine tururisk.

Valdav enamus neisse kategooriatesse kuuluvatest riskidest on tegelikult hästi hallatavad ja juhitavad. Näiteks ettevõttespetsiifiliste riskide vastu aitab investeerimisportfelli hajutamine erinevate ettevõtete vahel. Traditsioonilised investeerimisfondid ja börsil kaubeldavad fondid ehk ETFid, mis sisaldavad sadu kui mitte tuhandeid ettevõtteid on siinkohal heaks näiteks ettevõttespetsiifiliste riskide edukast juhtimisest. Kuigi need ettevõttespetsiifilised riskid kusagile ei kao, on iga ettevõtte puhul just temale omase riski realiseerumise mõju kogu investeeringule (fondiosaku väärtusele) väike.

Sama kehtib ka sektorispetsiifiliste riskide kohta. Hajutades oma investeeringuid erinevate majandussektorite vahel, on ka see risk kergelt ja hästi hallatav. Taas kord on heaks näiteks laiapõhjalised globaalsed ETFid, kus üldjuhul ei ulatu ühegi majandussektori osakaal fondis kuigivõrd üle 20% fondi mahust.

Investeerimisstrateegiast tulenevad riskid

Investeerimisstrateegiast tulenevate riskide (investment style risk) peale valdav enamus erainvestoreid kuigi palju ei mõtle. Osaliselt tõenäoliselt teadmatusest, osaliselt selle pärast, et tegu on juba üpris spetsiifilise ja mitte nii lihtsalt mõistetava tahuga.

Investeerimisstrateegia riskina peetakse üldjuhul silmas erinevatele tootluse alusfaktoritele panustavate strateegiate turu keskmisele tootlusele alla jäämise riski. Siin võib näitena välja tuua vastandlikud strateegiad nagu väärtusinvesteerimine vs. kasvuinvesteerimine (value vs. growth), suurettevõtetele vs. väike-ettevõtetele (large cap vs. small cap) panustamine jmt.

Allikas: Franklin Templeton Investments / Russell Indices

Teisisõnu on läbi aja vaheldunud perioodid, mil kasvuaktsiad edestavad väärtusaktsiaid ja siis jälle vastupidi. Sama lugu on suurettevõtete ja väike-ettevõtete tootluste võrdlusega. Sageli kestavad need üle- ja alatootluse perioodid mitmeid-mitmeid aastaid.

Ka selle riskide kategooria puhul aitab hajutamine. Teisisõnu juhul kui koostame aktsiaportfelli nõnda, et see sisaldab nii suur- kui väike-ettevõtteid, oleme ka investeerimisstrateegia riski vastu kaitstud.

Tururiski haldamine

Ülaltoodud grupeerimist kasutades jääb nüüd alles veel üks risk – üldine tururisk. Üldise tururiski all mõeldakse suuresti majanduse, finantsturgude ja investormeelsuse tsüklilisusest tulenevaid riske. Valdavalt kaasneb selle riski realiseerumisega valuatsioonide ehk antud ajahetkel õiglaseks peetud väärtuste langus. Teoreetiliselt on ka see risk hallatav ja juhitav. Peamiselt distsiplineeritud müügiprotseduuride, lihtsa portfelli tasakaalustamise, tuletisinstrumentidega riskitaseme vähendamise või hajutamisega mittekorreleeruvate varaklasside vahel.

Varahalduse maailmas viidatakse sellele riskide haldamise kihile sageli kui risk overlay’le. Sisuliselt on tegu teatud spetsiifiliste riskide vähendamiseks/haldamiseks ette võetud sammudega, mis viiakse ellu valdavalt tuletisväärtpabereid kasutades (futuurid, forward-lepingud, swap’id, optsioonid jne).

Kõige sagedamini kasutatakse FX overlay võimalust ehk maandatakse või vähendatakse valuutariski. Näiteks võib siin tuua investeerimisidee, mis näeb ette Jaapani aktsiaturu tõusule panustamist. Kuna samal ajal ootab investor Jaapani valuuta jeeni nõrgenemist euro suhtes, siis soetab ta Jaapani aktsiaid ja samal ajal müüb jeeni euro suhtes (või fikseerib forward-lepingute abil enda jaoks euro-jeeni vahetuskursi).

Võlakirjade portfelli poolel on kõige sagedasemaks riskide haldamise lisakihiks intressiriski juhtimine. Näiteks tõusvate intressimäärade tingimustes võime investorina soovida jätkuvalt hoida oma portfellis pikaajalisi ettevõtete võlakirju, kuid samas vähendada intressimäärade tõusust tingitud võlakirjade hinna languse riski läbi intressiswap’i tehingu sõlmimise.

Aktsiaturgudel toimetades on kõige populaarsemad tururiski haldamise meetodid optsioonide kasutamine ja viimasel ajal sageli ka volatiilsusindeksile VIX panustamine läbi eritüübiliste instrumentide.

Kõigi nende tururiski juhtimise viisidega käib kaasas üks ühine omadus – madalamate riskide saamiseks tuleb loovutada osake tootlusest. Teisisõnu ostetakse ühel või teisel moel lõppude lõpuks ikkagi kindlustust turulanguse vastu ja kindlustus maksab.

Riskide juhtimise tehingud nõuavad aktiivset haldamist

Teine aspekt, mida tururiskide haldamisel silmas pidada on see, et kuigi soetatakse kindlustus turulanguse vastu või sõlmitakse mõni tuletistehing, siis päris üks-ühele esialgne positsioon ja soetatud riskide maandamise positsioon praktiliselt kunagi teineteist ära ei neutraliseeri. Või siis tuleb selle saavutamiseks igapäevaselt tegeleda selle koondpositsiooni halduse ja tasakaalustamisega.

Miks sellel tururiskide juhtimisel nõnda pikalt peatuda? Paljuski seepärast, et illustreerida selle teema komplitseeritust ja mitmetahulisust. Samuti selleks, et anda mõista – tururiski juhtimine nõuab aktiivset tegutsemist ja toob endaga kaasa omajagu kulusid. Seega valdaval enamusel erainvestoritest ei ole kuigi mõistlik seda teed ette võtta.

Kuidas siis erainvestorina tururiske hallata? Väga lihtsalt! Esiteks tagada olukord, kus väärtpaberiturgudele paigutatud varasid ei ole vaja müüa selleks, et saada vahendeid igapäevaste elamiskulude katteks. Teisisõnu, omada mingisugust meelerahu fondi või rahavaru.

Teiseks, juhul kui tõesti on hirm ja tunne, et liialt suur osa varadest on näiteks aktsiaturgudel, siis kõige lihtsam viis seda riski hallata on müüa osa neist positsioonidest. Pole aktsiaid, pole tururiski.

Kolmas tähelepanek veel – väga suur samm tururiskide haldamisel on ka see kui vältida finantsvõimenduse kasutamist. Teisisõnu juhul kui väärtpaberite tagatisel on võetud laenu eesmärgiga see raha uuesti väärtpaberitesse investeerida, siis selliste laenude tagasi maksmine (ja vajadusel osade väärtpaberipositsioonide likvideerimine) aitab samuti riskide taset oluliselt alla poole tuua.

Riskide maandamisega kaob ka tootlus

Tihtipeale kasutatakse eesti keeles sõna riskide maandamine, mis iseenesest ei ole ülalkirjeldatud tegevustele hea vaste. Õigem oleks öelda riskide haldamine või riskide juhtimine. Miks? Eks ikka selle pärast, et millal iganes me investorina mingid riskid maandame, siis tegelikult anname ära osa, sageli päris suure osa, tootlusest. Juhul kui me maandame kõik investeerimisriskid, siis loobume lihtsustatult öeldes ka kogu esialgselt loodetud tootlusest. Seega alati tasub rääkida pigem riskide haldamisest kui maandamisest. Investoritena on meie eesmärk siiski teenida tulu, mistõttu kõiki riske maandada ja kogu tootlusest loobuda ei ole mõtet. Erinevalt riskide maandamisest, riske hallates me valime, milliseid riske ja millises ulatuses oleme valmis kandma.

Iga süsteemne riskide juhtimise protsess saab alguse riskide identifitseerimisest. Teisisõnu otsime vastust küsimusele, millistel puhkudel ja mille tõttu on meil võimalik investeeringuga raha kaotada. Neid tegureid on enamasti palju, mistõttu aitab siin ülevaatlikkust parandada riskide grupeerimine. Investeerimisriskide mõõtmise mitmetahulisest olemusest olen veidi kirjutanud selles postituses.

Teine samm on nende identifitseeritud riskide haldamine. Siin me esmalt uurime, millised riskid on võimalik erinevate tegevuste kaudu elimineerida (hajutamine) ja seejärel otsustame milline riskitase on meie jaoks sobiv ning mis on efektiivseim viis selleni jõudmiseks. Mõnikord toob see kaasa tuletisväärtpaberite kasutamise, enamasti aga hoopis investeeringute vähendamise teatud instrumentides või varaklassides. 

Värsked postitused otse e-mailile

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.