Säästmismäär – detsember 2015

Investeerimisele eelneb alati säästmine. Investeerimisportfelli alles üles ehitava investori vara kasvab esmajärjes tänu täiendavale säästmisele ja investeeringutele ning mitte niivõrd finantsturgude tootluse tulemusena. Seetõttu olen seadnud eesmärgiks säästa igakuiselt vähemalt 40% oma sissetulekutest ja investeerida need säästud dividende maksvatesse aktsiatesse ning aktsiafondidesse. Kõlavad sloganid on vahest head ka iseenda innustamiseks. Seega püüan igapäevaselt toimetada vastavalt motole “säästan järjepidevalt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse“.

Olen jälginud detailselt oma tulusid ja kulusid igakuiselt alates 2014. aasta novembrist. Nüüdseks, pärast mõnda aega kestnud tulude-kulude dokumenteerimist, saan öelda, et kuud pole vennad. Elus tuleb ette üllatusi, erakordseid sündmusi ja ootamatuid kulutusi. Seega olen mõistnud, et kuust-kuusse eesmärki saavutada on keeruline. Kuigi pürin jätkuvalt igakuiselt vähemalt 40% säästmismäära poole, siis tõehetk eesmärgi täitmise või mittetäitmise osas saabub kalendriaasta kohta kokkuvõtteid tehes. Aasta lõpus soovin näha, et vähemalt 40% aasta jooksul teenitud tulust olen säästnud (ja investeerinud).

Tulud detsembris tublisti kõrgemad

Kuigi detsembris laekus kontole tavapärases suuruses töötasu, siis kuu kogutulusid kergitasid ikka väga märkimisväärselt detsembris laekunud dividendid. See tegi eesmärgiks seatud 40% säästmismäära saavutamise üpris lihtsaks.

Üllatused kulude poolel

Kulude pool pakkus möödunud aasta viimasel kuul üllatusi. Tõsiasi, et hambaarsti külastust ei olnud vaja ette võtta, samuti ka kliinikukülastust lemmikloomaga, ei nõudnud erikohtlemist ka neljarattaline sõber ega tulnud ette ühtki muud erakorralist suuremat kulutust, viis see kõik kogu 2015. aasta madalaimate kogukuludega kuuni. Detsembrile eelnenud kolme kuu keskmise kulude tasemega võrreldes jäid detsembri kulutused koguni 14% madalamaks. Ja seda vaatamata jõulukuule, mil tavaliselt kipub kinkide ja muu tõttu ikka rohkem raha kuluma.

Kingikuhjad

Kui ma olin sellises varateismelise eas, saabus riigikorra muutusega ka võimalus suhelda välismaiste sugulastega. Minu vanaisa vend oli sõja eest põgenedes jõudnud omadega Kanadasse ning 90-ndatel hakkasid mu vanaisa ja tema vend taas suhtlema. Enamasti kirja teel. Nende kirjadega tuli aastavahetuse paiku alati kaasa ka perepilt – kolm põlvkonda kogunenud jõulukuuse ümber. Minu tähelepanu neil piltidel pälvis iga kord ainult üks asi – kuidas neil küll kuuse all nii palju kingitusi on? Olles üles kasvanud väikses peres, siis olin harjunud saama tavaliselt ühe kingi, vahest midagi ka tädidelt-onudelt, kuid mitte kunagi ei olnud meie kuuse all sellist kingikuhja kui kauge Kanada sugulaste jõulupuu all.

Igatahes on see suur kingiuputus mulle alatiseks jäänud arusaamatuks. Varateismelisena jäi arusaamatuks, miks mina nii palju kinke ei saa. Pisut vanemaks saades on jäänud arusaamatuks, miks on vaja lastele nii palju kinke teha. Ühel detsembriõhtul ookeanitagustes finantsvabaduse blogides surfates sattusin peale jõulukinkidetemaatilisele postitusele. Ja kas sa näe – minu aastakümneid vastuseta püsinud mõistatus sai väga konkreetse lahenduse. Põhja-Ameerika lapsed saavad nii palju kinke selle pärast, et nii näeb ette reegel.

4 kingi reegel

Nimelt näeb sealne tava ette, et iga laps peaks saama oma vanemate käest 4 kingitust:

1. Midagi, mida laps tahab;
2. Midagi, mida lapsele on vaja;
3. Midagi, mis sünnib selga/jalga panna;
4. Midagi lugemiseks.

Ja siis saabus näidisnimekiri kingikomplektidest lapse vanuse lõikes. Koolieelikute soovituslikku kingikomplekti kuulusid uus jalgratas + mõni muusikainstrument, mida laps koolis õpib + uued tossud + terve raamatusari, mida oleks hea talvevaheajal lugeda. Teismelise kingikomplekt sisaldas uut mobiiltelefoni + tahvelarvutit või sülearvutit + kinkekaarti lapse lemmikriidepoest + ajakirjatellimust või raamatusarja.

Hinnangute andmisele ma siinkohal ei keskendu, pigem lihtsalt jagan, sest minu jaoks oli see uus ja huvitav info. Ja andis osaliselt ka vastuse, miks küsitluste kohaselt kulutab iga täiskasvanud ameeriklane oma lähedaste jõulukingitustele keskmiselt 800-900 dollarit.

Sel korral teisiti

Erinevalt varasematest aastatest rakendasime me seekord sugulastega ühiseid jõule pidades uut reeglit – ühe kingi reeglit. Sisuliselt oli tegu loosipakiga. See tähendas, et igaüks sai loosi tahtel teada, kellele ta kingi teeb ja teha tuli vaid 1 kingitus. Paika sai pandud ka kingi soovituslik hinnapiir. Lisaks sellele, et tegu on raha raiskamist pärssiva korraldusega, on sel minu arvates ka muid positiivseid külgi. Näiteks kasvõi asjaolu, et vaid ühele sugulasele kinki tehes on võimalik võtta aega, panna selle kingi tegemisse rohkem energiat ja tõesti leida midagi, mis pakuks rõõmu.

Detsembri säästmismäär

Igatahes oli ülalkirjeldatud korraldus kindlasti ka üks põhjustest, miks mu detsembrikuised väljaminekud nõnda mõistlikesse piiridesse jäid. Detsembrikuiseks säästmismääraks kujunes kõrge dividenditulu ja keskmisest madalamate kulude toel 59%. 2015. aasta kokkuvõttes tuli säästmismääraks 39% ehk eesmärgiks seatud 40% jäi puudu vaid õige pisut. Suures plaanis see mind eriti ei heiduta, sest mineviku kogemuse pealt julgen öelda, et ilma igakuiste kulude-tulude jälgimiseta oleks mu säästmismäär jäänud tõenäoliselt sinna 10-25% kanti. Seega oma ajaloolise keskmise säästmismääraga võrreldes oli 2015. aasta 39% tubli edasiminek.