3 tähelepanekut ajaloost, mida alustav aktsiainvestor peaks teadma

Seekord tahan kirjutada millestki sellisest, mis loodetavasti aitab alustavatel aktsiainvestoritel tulevikus kergemini hoida kainet meelt ja hoomata suurt pilti – ühesõnaga ajaloost. Sedakorda siis aktsiaturgude tootlusnumbrite ajaloost.

Aktsiaturgude keskmine aastane tootlus

Investoritena oleme me kõik tõenäoliselt kuulnud ühel või teisel kujul lauseid stiilis aktsiate oodatav keskmine aastane tootlus on x% või keskmiselt pakuvad aktsiaturud x% tootlust aastas. Algajal investoril tekib kindlasti küsimus, et kui suur see „x“ siis aktsiate puhul ikkagi on? Olgu, alustame aktsiaturgude ajaloolise keskmise tootlusega.

Viimase viiekümne kuni saja aasta jooksul on aktsiad toonud oma hoidjatele tulu keskmiselt 8-12% aastas. Jah, see on üpris lai vahemik. Mõõdetuna üle viimase 50 aasta on näiteks Jaapani aktsiad näidanud 7,2%, Itaalia aktsiad 7,7% ja Saksamaa aktsiad 8,0% keskmist aastast tootlust. Keskmike hulka kuuluvad 9,0% keskmise aastatootlusega Kanada, 9,4% Belgia ja 9,8% USA aktsiad. Üle 10% keskmist aastast tootlust on ajavahemikul 1965-2015 näidanud Prantsusmaa (10,1%), Hollandi (10,5%), Hispaania (11,7%), Suurbritannia (11,9%), Austraalia (11,9%) ja Rootsi (13,3%) aktsiaturud. Need numbrid väljendavad aktsiaturgude kogutootlust ehk sinna sisse on arvestatud nii aktsiahindade tõus (tulu kapitalikasvust) kui ka saadud dividenditulu (ettevõtete poolt välja makstud omanikutulu).

Volatiilsus – mis see veel on?

Need, kes juba pisutki investeerimisega kokku on puutunud, on kindlasti aru saanud, et aktsiaturud ei paku mitte igal aastal ligikaudu 10% tootlust. Aastased tootlused kõiguvad. Ja üpris palju. Tootluste kõikumise ulatust mõõdetakse tavaliselt standardhälbega ja esitatakse protsendi kujul. Üle mitmete ja mitmete perioodide mõõdetud tootlusnumbrite standardhälbe arvutamisel saadaksegi tootluste kõikumise ulatus, mida sageli nimetatakse volatiilsuseks. Mõõdetuna üle viimase 100 aasta, on aktsiaturgude volatiilsus keskeltläbi olnud 19%. Võlakirjade vastav number jääb sinna 7% kanti (jah, ka võlakirjade tootlus ei ole vaatamata näiliselt fikseeritud intressi- ehk kupongimäärale siiski garanteeritud).

Mida see number meile ütleb? Eeldades lihtsustatult, et aktsiaturgude tootlused alluvad normaaljaotusele (mida nad tegelikult ei tee, aga sellest pisut hiljem), kannab volatiilsuse number järgmist infot – ligikaudu 68,3% tõenäosusega ei kaota aktsiainvestor oma algsest investeeringust ühe aastaga rohkem raha kui seesama volatiilsuse numbrina väljenduv 19%. Soovides rohkem kindlust, saame ka öelda, et umbes 95% tõenäosusega ei kaota investor aktsiates ühe aasta jooksul rohkem raha kui 2×19% ehk 38%. Nii lihtne see ongi. Just täpselt selline ongi esmapilgul veidi segase mõiste, volatiilsuse, sisu.

Finantsturgude, sealhulgas ka aktsiaturgude, tootluste statistiline analüüs on näidanud, et tootlused ei ole teps mitte jaotunud vastavalt normaaljaotusele. Seega on volatiilsuse ehk standardhälbe kasutamine riski mõõdikuna eksitav. See alahindab tururiski. Täpsemalt öeldes alahindab see äärmuslikult negatiivsete tootlustega aastate esinemise tõenäosust. Ja ka nende negatiivsete tootluste ulatust.

Kalendriaasta tootluste kõikumise ulatus aktsiate puhul on lai

Aga aitab selleks korraks jaotustest ja standardhälvetest. Vaatame ajaloolistele aktsiaturgude tootlustele otsa hoopis lihtsamal ja arusaadavamal viisil. Kogume kokku viimase 89 kalendriaasta kohta nii USA võlakirjade kui ka aktsiaturu tootlusnumbrid ja paigutame need punktikestena ühele graafikule. Nii, et x-teljel on kajastatud aktsiate tootlus ühe kalendriaasta kohta ning samast punktist näpuga y-teljel järge ajades näeme, kui suur oli võlakirjade tootlus sellel samal kalendriaastal. Kokku saame nõnda 89 punktikest.

Allikas: Vanguard

Alustame võlakirjadest. Graafikule on vasakult paremale, seal umbes 5% keskmise aastase tootluse juures, märgitud hall ristkülik. See väljendab võlakirjade keskmist aastase tootluse vahemikku 3-7%. Näeme, et tegelikult langes võlakirjade kalendriaasta tootlus sellesse vahemikku 27-l aastal 89-st ehk 30% juhtudest.

Graafikul beežikana ülevalt alla kulgev ristkülik väljendab keskmist aktsiate aastast tootlusvahemikku 8-12%. Vaatamata sellele, et antud tootlusvahemik on täpselt sama lai kui võlakirjade oma, tundub beež kast hoopis kõhnuke. Pealegi punktikeste kokkulugemisel selgub, et 89-st vaatlusalusest aastast vaid 6 korral langes aktsiate tootlus eelviitatud keskmise aastase tootluse vahemikku. Ülejäänud 83 aastal ehk 93% juhtudest erines kalendriaasta tootlus kõnealusest 8-12% keskmisest tootlusest. Ja sageli oli see erinevus üpris suur.

Graafiku punktikesi uurides ja nende vastavaid väärtuseid x-teljelt lugedes näeme, et aktsiaturgude tootlused kalendriaasta kohta on viimase 89 aasta jooksul kõikunud vahemikus ligikaudu -45% kuni +55%. Samuti jääb silma, et teistest graafiku piirkondadest tihedamalt leidub punktikesi seal -10% aastase tootluse kandis ja ka tootluste vahemikus +15% kuni +25%.

3 õppetundi ajaloost

Käesoleva kirjatüki eesmärk on illustreerida, et aktsiaturgude tootlused mõõdetuna üle kalendriaasta kõiguvad väga laias vahemikus. Keskmised aastased tootlusnumbrid 8-12% esinevad väga-väga harva, viimase 89 aasta jooksul on vaid kuus aastat olnud sellist, mil aktsiainvestor on teeninud niinimetatud ajaloolist keskmist tootlust.

Mida siis sellest kõigest järeldada? Üpris mitut asja. Panen kirja need, mis minu arvates tasub algajal aktsiainvestoril alati meeles hoida.

1. Aktsiate tootlused mõõdetuna üle ühe kalendriaasta kõiguvad väga palju, aastaseks tootlusnumbriks on minevikus olnud nii -45% kui ka +55%. Ära lase end viimase kalendriaasta tootlusnumbrist mõjutada ega tee selle pealt ennatlikke järeldusi.
2. Ajaloolistele andmetele baseerudes on tõenäosus ühe kalendriaasta lõikes aktsiaturul raha kaotada üpris märkimisväärne, ligikaudu 25-30%.
3. Aktsiaturu keskmine tootlusvahemik 8-12% aastas on vaid statistiline number, selle peale ei saa loota ega seda ei saa aluseks võtta kui teed lühiajalisi (1-3 aastat) finantsplaane.