Olen ka varem kirjutanud järjepidevalt aastaid ja aastaid dividende tõstvatest ettevõtetest. Kõiksugu dividenditšempionid, aristokraadid ja kandidaadid siiski kahvatuvad ühe grupi ettevõtete, dividendikuningate, kõrval, mis on igal aastal dividende kasvatanud vähemalt 50 aastat järjepanu. Mõelda vaid – poole sajandi jagu järjepidevat dividendikasvu ja ei ühtegi dividendikärbet. 2016. aasta seisuga kuulub auväärne dividendikuninga tiitel järgmisele 19 ettevõttele.
Terve rida tundmatuid nimesid
Nimekirjas on näiteks rohkelt ettevõtteid, mille klientideks on peaasjalikult teised ettevõtted. Seetõttu jäävad sellised firmad tavalise inimese vaateulatusest sageli välja. Lisaks on nimekirjas rohkem kui kolmandiku jagu väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis tihti tegutsevad üpris piiratud regionaalse ulatusega ja on seetõttu eurooplastele vähetuntud. Ka mulle, kes ma olen investeermismaalimas tegutsenud tänaseks juba rohkem kui dekaadi jagu, ei seostu esmapilgul nii mõnigi ettevõte konkreetse toote või isegi tegevusharuga. Seepärast olen otsustanud ette võtta ja ükshaaval tutvust teha kõigi nende 19 auväärset tiitlit kandva firmaga.
Kuna uudishimulikke investeerimishuvilisi on kindlasti veel, otsustasin nende ettevõtete lühitutvustused avaldada ka blogipostitustena. Selles ettevõtmises on mängus tegelikult ka paras ports omakasu – saan nõnda kõigi dividendikuningatega paremini tuttavaks, süstematiseerin infot ja postitustena avaldades on igal ajal hea küsimuste tekkides pilk peale visata. Järgmise postitusega alustan ettevõtete ülevaadete avaldamist tänaseks kõige kauem järjepanu dividende tõstnud ettevõttest (American States Water) ja liigun siis sealt järjest nimekirjapidi alla poole.
Miks dividendikuningad?
Miks üldse uurida ja analüüsida dividendikuningatest ettevõtteid. Vastus on lihtne – dividendikuningate turgu ületava ajaloolise tootluse pärast.
Võttes aluseks viimase 25 aasta tootlusnumbrid, on dividendikuningad näidanud turust keskmiselt kõrgemat kogutootlust (dividenditulu pluss aktsia hinna tõus). Perioodil 1991-2015 oli USA suurettevõtete aktsiahindade liikumist järgiva S&P 500 indeksi kogutootlus keskmiselt +9,8% aastas. 18 dividendikuningast (jättes siinkohal nimekirjast välja Tootsie Roll Industries nimelise ettevõtte, kellest sai dividendikuningas alles käesoleval aastal) võrdsetes osades koostatud investeerimisportfell, mida tasakaalustati kord aastas, näitas üle sama 25-aastase perioodi mõõdetuna keskmiseks kogutootluseks +14,0% aastas.
Kuigi vahed neis protsentuaalsetes tootlusnumbrites ei tundu kuigi suured, siis rahaliselt mõõdetuna on erinevused hoopis märkimisväärsemad. Iga 1990. aasta lõpus S&P 500 turuindeksisse investeeritud 100 dollarit oli 2015. aasta lõpuks kasvanud 1045 dollariks samas kui iga 100 dollarit, mis paigutati dividendikuningatest koosnevasse portfelli, kasvas 2667 dollari suuruseks. Seega investeerimisportfellide turuväärtuste vahe on pea 2,5-kordne.
Alljärgnev graafik annab ülevaate möödunud aasta lõpu seisuga dividendikuningate kogutootluse numbritest üle viimase 25 aasta. Võrdluseks on kõrvale toodud ka turuindeksi ehk S&P500 vastav kogutootlus. Tabeli eel-eelviimases veerus kajastatud keskmine tähistab kõigist dividendikuningatest võrdsete osakaaludega koostatud investeerimisportfelli aastasi tootlusnumbreid. Tabeli kõige viimane, parempoolne veerg, kajastab iga kalendriaasta tootluste erinevust dividendikuningate portfelli ja turuindeksi vahel.
Allikas: SureDividend.com
Kõik ei ole siiski nii ühene ehk andmetöötluse kallutatus
Kuigi ülaltoodud statistika on ilus ja ahvatlev, siis tuleb siiski märkida, et tegu on pisut vildaka meetodiga ajaloolisi tootlusi turuindeksiga võrrelda. Jah, täna, 2016. aastal me teame, et just need 18 või 19 ettevõtet olid nõnda tublid ja jätkasid oma iga-aastast dividendide kasvatamise tava. 1990-1991. aastal investeerimisportfelli kokku pannes me ju tõele au andes ei teadnud, missugused ettevõtted suudavad oma dividendimakseid järgmise 25 aasta jooksul pidevalt kasvatada. Pakun, et hea juhul on nähtavus nii 2-3 aastat ette. Kuid isegi tugevate firmade puhul võib tulla ette ootamatusi, mis katkestavad senise suurepärase dividendide tõstmise jada.
Võtame lihtsuse mõttes vaatluse alla mineviku dividendiaristokraadid ehk ettevõtted, mis kuuluvad S&P 500 aktsiaindeksi koosseisu ja on maksnud tõusvad dividende vähemalt 20 aastat (dividendikuningatel S&P 500 indeksisse kuulumise nõuet reaalselt ei ole). Veidi ajaloos kaevates selgub, et vaatlusaluse perioodi algusaastal ehk 1991. aastal hõlmas dividendiaristokraatide nimekiri endas (õigem on küll öelda, et vastas tingimustele, sest ametlik dividendiaristokraatide nimekiri loodi S&P Dow Jones Indices poolt alles 2000-ndate keskpaigas) kokku 38 ettevõtet. Kõik need ettevõtted kuulusid tolle hetke seisuga S&P 500 indeksi koosseisu ja olid maksnud järjepanu igal aastal tõusvaid dividende vähemalt 20 aastat.
Andmed: SureDividend.com, Dividend.com, SeekingAlpha.com
Täna, 25 aastat hiljem seda 1991. aastal kokku pandud nimekirja vaadates leiame sealt eest vaid 9 ettevõtet, mis on suutnud nende aastate jooksul iga-aastast dividendide tõstmist jätkata, kusjuures 8 neist on tänaseks dividendikuninga staatuses. Seega suutis 1991. aasta aristokraatidest iga-aastaseid dividendimakseid kasvatada järgneva 25 aasta jooksul 24% ettevõtetest. 8% ehk 3 ettevõtet kaotasid aristokraaditiitli dividendimaksete külmutamise tõttu. Ühtegi kärbet neil puhkudel ei tehtud, dividendimakseid hoiti mõnda aega lihtsalt möödunud aastatega samal tasemel.
Rohkem kui veerandit ettevõtetest enam ei eksisteeri. Need firmad sattusid ülevõtuobjektideks ja osteti konkurentide poolt üles. Parimal juhul oli ostjaks mõni tubli dividendimaksja (nagu näiteks OAT puhul PepsiCo), kuid valdavalt jäid senised aktsionärid dividendivoo mõttes kehvemasse olukorda ehk ülevõttev ettevõte ei olnud nõnda stabiilne dividendimaksja. 29% 1991. aasta aristokraatidest oli sunnitud viimase kahe ja poole dekaadi jooksul oma dividendiväljamakset kärpima. Neli ettevõtet ehk pea 10% 25 aasta tagustest aristokraatidest on lõpetanud ka pankrotiga. See viimane on hea meeldetuletus, et ka järjepidev dividendimaksja võib sattuda rohke võlakoorma all raskustesse ja on sunnitud panktoriavalduse sisse andma.
Huvitav fakt, mis ülaltoodud tabelist välja tuleb on dividendikärpe ulatus. Näeme, et kõige väiksem dividendikärbe oli muidu mitu aastakümmet kasvavaid dividende maksnud ettevõtetel -32% ja kõige suurem -87%. Keskmiseks dividendikärpeks kujunes ligikaudu -52%. Seega taas kord on ajalugu pakkunud tuge väitele, et ka kõige paremate ettevõtete dividendikärped, kui need tehakse, on üpris märkimisväärsed. 10-15% kärpeid juhtub ikka haruarva. Kui ettevõttel on siiski vaja oma rahavoolist olukorda parandada või on lihtsalt kasum kokku kuivanud, siis dividende kärbitakse vähemalt kolmandiku jagu ja halvemal juhul peatatakse dividendimaksed hoopiski.
Eelnev statistika oli mõeldud eelkõige pildi tasakaalustamiseks. Kindlasti on nii tänastel dividendikuningatel kui ka -aristokraatidel selge eelis/tugevus paljude teiste vähem aktsionärisõbralike ettevõtete ees, kuid nagu ülaltoodust näha, siis majandusraskuste ja isegi kõige negatiivsema stsenaariumi (pankroti) eest ei ole kaitstud ka pikaajalised stabiilsed dividendimaksjad.
Tulevikus kiikame ka Euroopa poole
Speak Your Mind