fbpx

Aprilli dividenditulu ja ootamatu erakorraline laekumine

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

3000+ kilomeetrit džiibiga mööda Argentiinat

Tähelepanelikumad blogilugejad kindlasti märkasid, et vahepeal oli värskete postituste avaldamine veidi auklikum ja märtsi kuuülevaade on senini puudu. Põhjuseks, nagu tavaliselt ikka sellistel puhkudel, oli taas kord üks pikem reis. Teisisõnu märtsi lõpunädalad ja üle poole aprillist veetsin Argentiinas seigeldes. Korraks sai sisse põigatud ka Uruguaisse, kuid seda vaid päevakeseks. Argentiinat kui reisisihtkohta julgen küll kõigile siiralt soovitada – sealne loodus on väga vahelduv ja täiesti erakordne. See reis trügis kindlalt elu parimate reiside esikolmikusse.

Panen kirglikele reisisellidele lühidalt kirja ka oma isikliku esiviisiku kohtadest, mida kindlasti külastada. Ma ise olen rohkem looduse nautija kui suurlinnade sagimise austaja. Seega kuigi pealinn Buenos Aires oma kaunite parkide ja vilka ööeeluga oli huvitav, siis esiviisikusse jõudsid siiski need kohad, mida väisasime oma automatka käigus. Kokku tegime kaks automatka (7 päeva Mendozast Saltasse ja 3 päeva Salta provintsis) ja mõlema tarbeks võtsime omale kohaliku giidi/autojuhi. Väga mugav variant ja üldsegi mitte kallis kui võrrelda ise auto rentimise hinnaga. Pealegi on osad mägiteed aeg-ajalt läbimatud isegi džiibiga, mis tähendab, et pidevalt peab kursis olema kohalike ilma ja teeoludega. Lisaks siis erinevad kontrollpunktid provintside piiridel, linnade ja riigi piirialade lähistel pluss muud veidrused, millest oleks minu piiratud hispaania keele oskuse puhul olnud üpris keeruline aru saada (osade provintside/maakondade piiridel toimus autode pritsimine puuviljakärbeste vastu ja korjati ära kõik kaasas olnud puuviljad).

5 kohta, mida Argentiinas kindlasti külastada

1.Purmamarca seitsmevärviline mägi – lihtsalt sürreaalne, võimas ja sõnuseletamatu. Lisaks sellele konkreetsele mäele on ümbruses rohkelt erivärvilisi väiksemaid ja suuremaid mäekesi ning künkaid. Seal vahel jalutades tekkis täiesti ebamaine tunne – oleks justkui mingil teisel planeedil või mõnes sci-fi filmis. Argentiina loodust seal sisemaal iseloomustakski kui väga vaheldusrikast. Kord ümbritsevad sind sõites hallid taimkatteta künkad, siis järgmisel hetkel püstloodis kõrguvad mustjad kaljud ning siis juba mitmevärvilised paljandid koos kaktustega.

2. Talampaya National Park – see kanjon ja need kaljumürakad olid ikka väga muljetavaldavad. Sellel aastaajal oli võimalik ringi sõita mööda kuiva jõesängi ja imetleda kogu seda värvide mängu kanjoni põhjast – helesinine taevas, punased seinana kõrguvad kaljud ja erkrohelised põõsad, kust aeg-ajalt jalutasid vägagi rahulikul moel välja kaameli pisikesed sugulased guanacod.

3. Ciudad Sagrada de los Quilmes – Inkade vallutusretke eelse ajastu kohaliku hõimu linnakese varemed. See hõim on kuulus rahvasuus, aga mitte kohalikes ajalootunni kooliõpikutes. Tegu on ainsa hõimu ja linnaga Argentiinas, mida Inkad 15. sajandil ei suutnudki vallutada. Ja Hispaania konkistadooridel võttis selle mäe külje sisse ehitatud ja suurepäraselt kindlustatud linnakese vallutamine kokku 130 aastat.

4. Los Cardones National Park – see rahvuspark loodi eesmärgiga kaitsta kaktusemetsi. Kaktused on väga aeglase kasvuga – näiteks sealsetel kaktustel kulub 2 meetri juurdekasvu saavutamiseks 100 aastat. See konkreetne rahvuspark oli üle 650 ruutkilomeetri suurune ja asus 2700-5000 meetri kõrgusel üle merepinna. Väga nauditavad vaated – lumiste tippudega mäed kaugemal, värvilised madalamad mäed ümberringi ja siis kaktused, kaktused ja veel kord kaktused. Selles niinimetatud kaktusemetsas jalutamine on ka omapärane tunne – justkui on mets, aga samas nagu ei ole ka.

5. Salinas Grandes – 3300 meetri kõrgusel üle merepinna mägedes asuv soolaväli. Kuigi tegu on keset kõrbe asuva soolaväljaga, siis temperatuur ei ole altituudi tõttu üldse kõrge (+15C pärastlõunal). See paik ja loodusime teeb ajuga ikka täielikke trikke, eriti põhjamaalasele. Kogu see valge väli tundub justkui jäätunud järv, aga tegelikult on siis säravvalge sool. Soolaväljadelt läbi kõrbe järgmisse sihtkohta sõit oli ka omaette elamus. Üle 100 kilomeetri sõitu umbes 3000 meetri kõrgusel kõrbes ilma ühegi hingeliseta ümberringi. Noh, muidugi kui välja arvata guanacod, kes paistab, et suudavad elada jumal teab kus.

Panen lisaks kirja ka paar asja, mida kindlasti Argentiinas olles teha. Esiteks – külastage mõnd empanadade kohvikut. Empanadad on kohalikud rikkaliku soolase täidisega pirukad, mis neis päris empanadade kohvikutes küpsetatakse alles sinu tellimuse peale. Saadaval on kuni 15 eri täidisega pirukaid ja uskuge mind, need on head. Näiteks pärast seda kui olime lõunatanud just täpselt ühes sellises pirukakohvikus, jalutasime tunnikese linna peal ja siis otsustasime, et no ei saa – tuleb lihtsalt minna tagasi ja tellida omale õhtuks hotelli kaasa veel posu pirukaid. Nõnda siis läkski sisse tellimus 25-le empanadale kolme mitte üldsegi enam näljase eestlase poolt. Minu lemmikuteks kujunesid selle reisi jooksul vaieldamatult spinati ja ka kinoa-juustu täidisega empanadad.

Üks tore elamus, mida kindlasti soovitan kannab nime gaucho experience. Gauchodeks kutsutakse kohalikke talunikke, kes tänase päevani kasutavad hobuseid kui täiesti enesestmõistetavat transpordi viisi. Gaucho päev hõlmabgi endas põhimõtteliselt ratsamatka. Meie käisime seda tegemas Andides, jällegi umbes 3000 meetri kõrgusel üle merepinna, ja kohas nimega Quebrada del Condor. Jah, täpselt nii, see on just selline retk, kus on võimalik pärast mitmetunnist hobumatka kaljuplatoole jõudes näha
kondoreid alla poole jäävate orgude kohal liuglemas.

See võib nüüd tunduda veider, aga ühe huvitava kogemusena läheb kirja ka raha vahetamine. Ükskõik, kas teha seda riigipangas või tänaval. Pärast seda kui olime umbes 100 meetri pikkuse järjekorra enda ees ära oodanud ja pangahoonesse pääsenud, võtsime numbri ja istusime justkui kinosaali. 10-15 rida toole, igas reas umbes 20 istet ja kõik suunaga suure ekraani poole, kus siis järjest järjekorranumbreid kuvati. Valuutavahetuseks pangas on vaja kusjuures passi. Kuna kurss on 1 euro umbes 50 peesot, siis kamba peale umbes 1000 euro vahetamine peesodeks lõppes sellega, et väike seljakott oli rahapakke täis. Ja muideks, valuuta vahetamine pangas on tõsine asi – saime pragada selle eest, et tegime pilti ja ajasime juttu. Aga no tõesti, see kõik tundus nii ebarealistlik.

Sai päris pikk jutt investeerimiskaugel teemal, aga oli ka pikk reis ja ehk oli huvitav lugeda ikka.

Erakorraline dividend mittenoteeritud investeeringult

Nüüd investeeringutest ka. Aprill oli selles suhtes huvitav kuu, et laekus ootamatu ja ka ootamatult suur dividendimakse ühelt rahapaigutuselt, mida on mul hea ühe järjekordse õppetunnina siin blogis välja tuua ja kajastada. Nimelt tehti ühele mu portfellis olevale infrastruktuuri ettevõttele möödunud aasta kevad-suvel ülevõtmise ettepanek. Kõigil aktsionäridel oli võimalik sellel aktsiate ülevõtmise pakkumisel osaleda. Koos ülevõtupakkumisega tuli ka info, et alates juuli lõpust toimub aktsiate delisting ehk enam neid aktsiaid börsil kaubelda ei saa.

Otsustasin toona (ise sellisel puhkuse ja reisi lainel olles), et ei hakka pakkumisel osalema ja küll suuromanik mind kui väikeaktsionäri lõpuks mõistliku hinnaga välja ostab. Läks aga hoopis nii, et väikeaktsionäridele enam uut pakkumist ei tehtud ega tulnud ka sunniviisilist aktsiate ülevõtmist. See tähendab, et mulle jäid kätte aktsiad, mis ei ole enam börsil noteeritud. Mis seal siis ikka. Oma lohakus ja oma võetud risk. Arvasin (suhteliselt naiivselt nagu nüüd tagantjärele näen), et küll dividendimaksed jätkuvad varasemaga sarnases tempos ja sarnastel põhimõtetel. Samas oktoobris kui oli järjekordse dividendimakse kuupäev, siis mingit dividendi ei tulnud. Kuna tegu oli nüüd privaatselt hoitud ja mittenoteeritud firmaga, siis oli üpris raske leida nii ajakohast värsket finantsinfot kui ka otsust dividendide mitte maksmise kohta. Seega hakkasin tasapisi uurima, kas ja kuidas mul oleks võimalik neid aktsiaid nüüd müüa.

Nagu Hispaania firmadel tavaks, maksis ka see ettevõte minevikus dividende kaks korda aastas – kevadel ja sügisel. Arvestades, et sügisene dividendimakse oli juba tühistatud, siis puudus mul igasugune ootus kevadel dividende saada. Seepärast oli üllatus suur kui aprilli kuu omanikutulu laekumisi kokku lüües vaatas kontolt vastu üpris kopsakas dividendilaekumine. Kohe nii kopsakas, et võttis kukalt kratsima. Kui börsilt viidi firma ära ligikaudu 18 eurose aktsia hinna juures, siis nüüd oli erakorraliseks dividendiks deklareeritud tervenisti 10,93 eurot (maksudejärgselt 8,85 eurot) aktsia kohta. See teeb viimase teadaoleva turuhinna pealt arvutatud neto dividendimääraks 48,2%. No on see alles dividendimäär!

Mul tekkis kohe kaks küsimust. Esiteks huvitav kui palju mu investeering siis nüüd üldse väärt on? Teadupärast langeb aktsia hind pärast dividendide välja maksmist selle sama dividendimakse võrra. Kuna tegu on nüüd enam börsil mittekaubeldava väärtpaberiga, siis puudub igasugune aimdus, kas see tavapärane loogika peab ka siin paika või mitte.

Teine küsimus oli seotud sellega, et miks selline makse tehti. Miks maksis ettevõte välja ligikaudu poole oma turuväärtusest dividendina? Jällegi, kuna tegu on börsil enam mittekaubeldava firmaga, siis on infot üpris keeruline kätte saada. Seni olen jõudnud vaid mõningate hispaaniakeelsete uudisnuppudeni, mis on võimaldanud kokku panna vähemalt minu jaoks veenva põhjenduse. Aasta esimestel kuudel teatas firma ühest oma kõrvaltegevuse äri müügist. See ärisuund moodustas nii umbes 5% käibest ja ligi 6% ärikasumist ning osaluse müügist saadi ligikaudu 1 miljard eurot. Samas kui lüüa kokku kui palju kulus erakorralisele dividendimaksele, siis selleks numbriks on ligi 10x rohkem ehk pea 10 miljardit eurot. Kust pärines siis see ülejäänud 9 miljardit ja miks üldse peaks sellise makse tegema?

Siin jõuame nüüd ühe üpris tavapärase skeemi juurde, mida kasutatakse ettevõtete ülevõtmistel. Kõnealuse firma ostuks panid seljad kokku kaks ostuhuvilist, kes kaasasid selle tarbeks 10 miljardi euro väärtuses laenu ja andsid välja 7 miljardi euro ulatuses täiendavat omakapitali. Ülalkirjeldatud skeemiga tõstetakse nüüd kogu see ostutehingu tarbeks võetud laenukoormus just sellesse samasse ettevõttesse, mida ostma mindi. Teisisõnu käidi justkui kosjas pruudi perekonna raha eest. Juba on väljas uudisnupud selle kohta, et erakorralist dividendi maksnud firma korraldab enneolematult suuremahulist võlakirjapakkumist.

Mida ma siis sellest juhtumist õppisin? Ennekõike seda, et kuigi mu senised tehingud, kus ma ülevõtupakkumisega kaasa ei ole läinud ja mille tulemusel on firma börsilt ära viidud, on olnud edukad, siis iga juhtum on siiski unikaalne. Antud juhul paistab nii, et loobutud on nii senisest regulaarsest dividendipoliitikast kui ka tehtud täiendavaid aktsionäre kahjustavad käike. Põhimõtteliselt kasvab ettevõtte võlakoormus ülakirjeldatud vangerduste tulemusena pea kahekordseks ehk umbes 12,5 miljardi euro pealt 22,5 miljardi euro tasemele. Seega niigi seni üpris kõrge võlakoormuse suhe ärikasumisse (net debt to EBITDA) hüppas 3,7 pealt ligi 6,3 peale. Seda on ikka väga palju. Isegi infrastruktuuri ettevõtte jaoks.

Märtsi ja aprilli dividenditulu

Alustame märtsiga. Märtsis laekus omanikutulu kokku 19 eri ettevõttest ja 2 ETFist kokku 420 euro väärtuses. Aprillis oli dividendimaksjaid kokku 11. Kokku 3 ETFi ja 8 ettevõtet. Eelnevalt jutuks olnud erakorraline dividendimakse tõi sisse üle 1300 euro ja kokku kujunes aprilli dividendituluks 2042 eurot.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Alternatiivne pealkiri postitusele: “Kaks Lugu Suurest Rahapakist”. Oli huvitav, tänan!

  2. visahing says

    Huvitav lugemine nagu alati.

  3. Tere!

    Huvipärast küsin, et mis on Sinu teised lemmikreisid TOP3-s lisaks Argentiinale?

    • Dividend Investor says

      Eks see ole kõik väga subjektiivne, aga kui hindangi selle baasilt, milliste külastatud sihtkohtade loodus ja kohalik eluolu on olnud kõige omapärasemad ning huvitavamad, siis on seal esikolmikus ka Mehhiko (paljuski Oaxaca osariigi tõttu) ja Tansaania (safarid).

  4. Tere Rearta says

    Kas soovitate jätkuvalt kasutada Lynx Broker’it?

    • Dividend Investor says

      Olen selles blogis kajastanud seda, kuidas ise toimetan ja püüdnud ka lahti kirjutada, miks olen mingeid valikuid teinud. Ükski kirjutis, kaasa arvatud maakleri valikut puudutav, ei ole soovitusliku iseloomuga.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.