fbpx

Augusti dividenditulu ja sellest, kuidas hallata väikeettevõtjana rahaasju

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Elu ilma palgatööta

Kirjutan sel korral veidi sellest, kuidas oma isiklikke rahaasju haldan. Ehk on neil, kes ise ka eraettevõtja elu peavad, või seda plaanivad, huvitav lugeda. Samas võib-olla tekib hoopis nii mõnelgi palgatöötajal veidi suurem tänutunne töökoha suhtes ning tööandja vastu.

Alustuseks veidi tausta. Minu viimane töökoht oli aastatel 2006-2016 Danske Capital. See oli Danske Bank’i varahaldusega tegelev üksus, kus muuhulgas haldasime nii pensionifonde kui ka institutsionaalsete klientide raha (erinevad kindlustusfirmad, sihtasutused, ettevõtted, samuti varakad kliendid). 2016. aastal ostis LHV Danske varahalduse äri ära. Minu kui palgatöötaja jaoks tähendas see koondamisteate saamist. Ühesõnaga alates 2016. aasta juuni algusest olin koondatud – enam igakuist palgatulu loota ei olnud.

Kuna parasjagu oli algamas suvi ja viimased pool aastat olid kogu selle varahaldusäri tehingu valguses olnud ikka päris pingelised, siis tundsin, et mõistlik on paariks kuuks aeg maha võtta. Seega tundus paslik end töötuna arvele võtta. Selle käiguga käis kaasas ka üks hüve, millele varem palgatöötajana üldse mõtlema ei pidanud – nimelt ravikindlustuse olemasolu.

Töötuna samas arvel olla mul väga pikalt isu ei olnud. Palgatööle naasta esialgu samuti mitte. Seega oli uues olukorras üheks peamiseks lahendust nõudvaks teemaks just nimelt ravikindlustus. Esimese mõttena uurisin kindlustusfirmadelt rahvusvahelise ravikindlustuse võimalusi. Detailsemate läbirääkimisteni jõudsin sellise Suurbritannia kindlustuspakkujaga nagu Morgan Price International Healthcare Ltd. Eestis vahendas toona 2017. aastal nende poliise IIZI Kindlustusmaakler. Igatahes võttes arvesse minu vajadusi ja muid tingimusi kujunes poliisi maksumuseks ligikaudu 900-1400 eurot aastas. See teeb keskmiseks kuiseks makseks 75-115 eurot.

Mõtlesin ja kaalusin küll üht, küll teistpidi ja vaatamata sellele, et tegu oleks olnud kõige kuluefektiivsema lahendusega, otsustasin lõpuks ikkagi hakata maksma omale ise palka. Selleks ajaks oli mul ettevõte loodud ja mõningad koolituse, konsultatsiooni ning kirjatöödki juba tehtud.

Mäletan hästi, et see otsus, hakata iseendale palka maksma, tundus kuidagi päris suur ja oluline (mis siin veel rääkida sellest kui teistele maksta tuleb). Kui seni olin pea aastakese tõeliselt aja maha võtnud, siis nüüd äkki tundus tarvilik sihipärasemalt tegutsema hakata. Palgaarvestusega kaasnevad teadupärast riiklikud maksud, mis vajavad tasumist igakuiselt. Seega pidi ettevõte, kas a) teenima jooksvalt tulu või b) omama piisavat rahavaru. Tol hetkel ei olnud neist tingimustest täidetud mitte kumbki.

Igatahes minu esimeseks brutopalgaks sai 500 eurot kuus. See tähendas, et sotsiaalmaksu osa oli 165 eurot (mõnevõrra rohkem kui see ligikaudu 75-115 eurot, mille eest ravikindlustuspoliisi oleksin saanud), millele lisandusid veel töötuskindlustuse makse ja kogumispensioni makse. 500 euro suurusest brutopalgast jõudis minu kontole 417,60, kulu minu firma jaoks oli 688 eurot kuus. Tänaseks olen tõstnud oma brutopalga numbri 900 euro tasemele kuus. See tähendab, et kogukulu firmale on 1236 eurot, minu eraisiku pangakontole jõuab 794 eurot.

Igatahes nii sai lahendatud kõige pakilisem ja meelerahu tagasi andev aspekt – ravikindlustus.

Millest ma siis elan?

Nii mõnigi lugeja võib nüüd küsida, aga millest ma siis elan? Vähem kui 800 euroga kuus ära elada ei tundu tõenäoliselt enamusele selle blogi lugejatest kuigi realistlik. Eriti veel kui arvestada, et minu igakuine kodulaenu makse moodustab sellest summast üle poole.

Siin tulebki nüüd mängu see, mis on tõenäoliselt iga väikeettevõtja argipäev. Sa lihtsalt pead mõtlema maksuefektiivselt. Kui palgatöötajana oli paljude otsuste puhul kaalukas kuluefektiivsuse aspekt, siis eraettevõtjana või vabakutselisena tegutsedes muutub selleks maksuefektiivsus.

Mina olen oma rahaasjad korraldanud nõnda. Kuna olin terve elu olnud palgatöötaja, siis oli kõik minu maine vara käes eraisikuna. Nii säästud kui ka investeeringud. Investeerimisega 2013. aastal sihipäraselt alustades tegin seda kõike investeerimiskonto süsteemi kasutades. See tähendab täna omakorda seda, et kõik, mis ma ise olen sisse pannud, selle saan ilma tulumaksukohustuse tekkimiseta investeeringutest välja võtta. Kaasa arvatud (välisriigis) maksustatud dividendid, mida regulaarselt teenin ja mis on tulumaksuseaduse kohaselt käsitletavad kui investeerimiskonto sissemaksed.

Ühesõnaga suure osa oma igakuistest elamiskuludest katan täna sellest, et võtan kasutusse eraisikuna saadavad juba maksustatud dividendid, samuti olen läbi aastate müünud niinimetatud spekulatiivseid positsioone ja nendelt siis kasumit võtnud. Valdavalt on see viimane toimunud investeerimiskonto süsteemi raames, mis tähendab, et alati saan oma sisse pandud raha maksuvabalt välja võtta, kasumi jätan samas uuteks investeeringuteks. Tõsi, see arvepidamine ei käi tehingupõhiselt, pigem hoian silma peal, et kõik läbi aja investeerimiskontole tehtud sissemaksed oleksid ikka suuremad kui väljamaksed.

Täna seda varu veel õnneks ikka jagub. Juhul kui toimetan oma rahaasjadega sama moodi (maksan endale tänasega sarnast palka ja oma enda firmast dividende ei võta), siis jagub seda puhvrit veel vähemalt järgmiseks 6-8 aastaks. Pluss tegelikult on mul veel jätkuvalt investeerimata vahendeid – näiteks ka niinimetatud meelerahufond.

See kõik tähendab siis seda, et püüan elamiskulusid katta nii palju kui võimalik niinimetatud maksudejärgsest rahast. Sellest, mis mul juba on eraisikuna käes ja millelt on tasutud kõik tööjõumaksud.

Ütlen ausalt, esialgu oli see veidi ebameeldiv. Kui ikkagi pidada igakuiselt oma sissetulekute, väljaminekute ja varade kohta arvet, siis no ei ole kuigi tore näha, kuidas eraisiku portfell ei kasva või aeg-ajalt isegi kahaneb. Ikka tahaks ju investeerides näha, kuidas portfell ja jõukus pidevalt kasvavad. Samas tasub sellest emotsioonist üle olla, sest nüüdsest ehitan pikaajalist portfelli üles pigem ettevõtte alt. Sinna laekuva 1000 eurot saan investeerida täies ulatuses, samas kui selle ise endale palgana välja maksaksin, saaksin eraisikuna investeerida vaid 676 eurot (see on siis see niinimetatud tööjõumaksudejärgne summa).

Veel mõned mõtted

Toon veel mõned näites sellest, kuidas olen oma rahaasju korraldades nüüd selgelt pannud prioriteediks just maksuefektiivsuse. Alljärgnev ei ole kindlasti mitte soovitus teistele. Tegin seda ise, kuna mul oli selge plaan ja lähtusin enda konkreetsest olukorrast.

Igatahes 2017. aastal näiteks otsustasin lunastada kõik oma III pensionisamba osakud. Minu viimane tööandja oli nii helde, et pakkus võimalust panustada meie endi poolt hallatavasse III samba pensionifondi igakuiselt mingi protsendi palgast ja kui töötaja seda tegi, siis lisas omalt poolt täpselt sama palju. Ehk siis kui panin ise igakuiselt 100 eurot, siis lisas 100 eurot omalt poolt ka tööandja. See tuli siis justkui lisaboonusena ja kuidagi seda minu palgast maha ei arvatud.

See soodustus kehtis meil firmas paar aastat ja kasutasin seda fondijuhina töötades agaralt ära. 2017. aastaks oli mul III samba pensionifondi (mis selleks ajaks kandis Danske asemel LHV nime) kogunenud ligi 10 000 eurot. Võttes arvesse seda, millest kirjutasin ülalpool, et oma firmast palgana raha välja võtmine on maksude mõttes kulukas, nägin head võimalust saada see III samba raha oma isiklikku kasutusse suhteliselt soodsa maksumääraga. Teisisõnu 2017. aastal lunastasin kõik oma III samba pensionifondi osakud, tasusin sellelt ligi 2 000 eurot tulumaksu ja järelejäänud 8 000 eurot investeerisin ise omal käel.

Nüüd neid ridu kirja pannes võtsin kätte ja arvutasin, mis oleks minu III samba investeering väärt täna juhul kui ma ei oleks fondiosakuid maha müünud. Pensionikeskuse info kohaselt oleks minu III samba investeering kasvanud selle viimase 3 aastaga ligikaudu +14% ehk oleks täna väärt 11 400 eurot. III samba osakuid lunastades peeti kinni 20% tulumaksu ehk minu kontole jõudis investeerimiseks ligikaudu 8 000 eurot. Rakendades nüüd sellele summale oma viimaste aastate portfelli kogutootluse numbrit, siis tänaseks on see 8 000 eurot kasvanud 11 130 euroks. Tõsi, seda on kriipsu võrra vähem kui 11 400, kuid ausalt öeldes imestasin praegu ka ise kui kiiresti tootluste erinevustest tulenev tahk suutis selle nii-öelda ebavõrdse alguspunkti olematuks teha.

Näide number kaks

Teine näide tuleb sõiduvahendi vallast. Kevadel kui pandeemiahirm oli täies hoos, tundus mulle, et oleks paras aeg autot uuendada. Seni sõitsin ringi juba päris eaka Subaruga, mille olin liisinglepingu lõppedes eraisikuna välja ostnud. Seega aprill-mai möödusid mul muuhulgas suuresti eri automarkidega proovisõite tehes. Tagantjärele saan öelda, et kuigi nii mõnigi sõber ütles, et kannata selle autoostuga, asjad lähevad veel hullemaks ja saab suuremaid soodukaid, siis vähemalt uute autode vallas vist sellist totaalset ärakukkumist ning hullusid päevasid ei tulnudki. Aprillis-mais tehti täitsa korralikke sooduspakkumisi, lisavarustust anti veel tasuta peale ka ja auto sai kiirelt kätte.

Ainsaks kohaks, kus keeruliseks läks oli finantseerimise pool. Soovisin nimelt võtta uue auto liisingusse oma firmale. Ma kohe ikka täitsa üllatusin, millistele ja kui paljudele küsimustele sel ajal vastuseid nõuti. Kõik need eriolukorra mõjude hindamise küsimused ja käibe ning kasumiprognooside detailsed analüüsid (nii mõnigi liisingupakkuja soovis nimekirja koostööpartneritest, loetelu lepingulistest maksetest, mis on aasta II pooles tulemas ja riskihinnangut nende laekumisele). Igatahes liisingleping sai sõlmitud ning uus auto õnnelikult firma alla soetatud.

Vana Subaru sai lõpuks vahetatud uue vastu ja nõnda, et autofirma ostis vana masina ise tagasi. Märkuse korras olgu öeldud, et Subarud hoiavad oma hinda ikka väga hästi. Ostsin vana masina välja 2018. aasta augustis ja 2020. aasta mais seda maha müües sain 2,3x rohkem raha oma kontole kui ligi poolteist aastat tagasi välja käisin. Maksuefektiivsuse valguses taas kord igati hea tehing, sest müügist saadud raha laekus mulle kui eraisikule, uue auto maksetega kolisin aga ettevõtte alla. Jah, firma all auto pidamine toob endaga kaasa erisoodustusmaksu tasumise, kuid olles erinevad stsenaariumid läbi arvutanud, leidsin ikkagi selle lahenduse enda jaoks parema olevat. Lisaks saab edaspidi firma alt tasuda nii kindlustusmakseid kui ka kütuse ja hoolduse eest. Samuti rändas firma alla näiteks hiljuti autole tellitud talverehvide komplekti 660 eurone arve.

Kokkuvõtteks

Seekordse kirjatüki eesmärk ei olnud investeerimistarkust jagada. Panin lihtsalt kirja mõned mõtted, eri faasid ja tahud, mida enamasti üks palgatööst loobunud ning edaspidi eraettevõtjana tegutsev inimene läbi käib. Päris kiiresti liigub fookus ikkagi maksude poolele ja maksuefektiivsele toimetamisele. Mäletan selgelt, kuidas need esimesed erinevaid makse (tööjõumaksud, käibemaks) arvesse võtvad kalkulatsioonid alul harja punaseks ajasid. Igatahes praegu meeldib mulle endale mõelda nii – juhul kui ma tunnen, et pärast vajalike maksude tasumist jääb kätte või alles kuidagi liiga vähe, siis kõige lihtsam lahendus on teenida rohkem 🙂 Seega selle asemel, et kuidagi susserdama ja skeemitama hakata panustan efektiivsuse kasvule, automatiseerimisele ja uutele ning huvitavatele projektidele.

Lisaks, see on ikka hämmastav, kuidas vähemalt minu mõttemaailm on palgatöölt ära tulemisega kardinaalselt muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem imetlen ettevõtjaid, kes hoiavad kogu oma masinavärki käigus ja pakuvad inimestele tööd. Just see käputäis inimesi ühiskonnast, need teotahtelised, julged ja sihikindlad, on need, kes tegelikult hoiavad kogu majandust toimimas. Kui poleks neid visiooniga pidevalt edasi rühkivaid ettevõtjaid, poleks ka töökohti, sissetulekuid, nõudlust toodete ja teenuste järele, maksubaasi, millelt elab ja toitub riigiaparaat jne. Saate ju aru küll?!

Augusti dividenditulu

Lõpetuseks dividendide ülevaade ka. Augustis maksid dividende 2 ETFi ja 8 ettevõtet. Ikka veel on tunda dividendimaksetes kriisi hõngu. Portfellis olev üks energiasektori ettevõte ei ole dividendimakseid veel taastanud (peatasidki esialgu dividendimaksed kaheks kvartaliks) ja teine maksab möödunud aasta sama ajaga võrreldes ligi 70% vähem. Ka globaalsete dividendiaristokraatide augustikuine dividendimakse oli ligi 40% madalam kui möödunud aastal samal ajal.

Samas dividendimaksete tõstmisest teatasid augustis kokku 5 portfellis olevat ettevõtet. Kõige väiksem tõstmine oli +1% ja kõige suurem +14%. Igatahes kokku laekus augustis dividenditulu 483 euro väärtuses. Eurodes mõõdetud dividendisummale puhub praegu veel üks vastutuul – USA dollari nõrgenemine euro suhtes. Sellega tuleb samas lihtsalt leppida, sest sellised need valuutakursside liikumised ongi – kord liigub kurss soodsas, siis jälle mõnda aega ebasoodsas suunas. Seni kuni dollareid igakuiselt eurode vastu vahetada ei ole vaja, seni ei ole kursimuutused kriitilise tähtsusega.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ülevaadet ka laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Väga hea ja huvitav postitus Märten! Aitäh seda jagamast 🙂

    • Dividend Investor says

      Rõõm kuulda, et meeldis! Ütlen ausalt, et ega väga mugav ei ole sellistest asjadest (ja sellise detailsusega) avalikult kirjutada, aga samas tõenäoliselt on see siiski vajalik ja loodetavasti ka kasulik 🙂

      • Tanel says

        Miks ei ole eriti mugav sellest kirjutada?

      • Dividend Investor says

        Hea küsimus! Esiteks ma olen vist üles kasvanud sellises keskkonnas, kus oma isiklikke rahaasju väga ei arutata isegi pereringis, rääkimata siis avalikkuse ees. Aeg-ajalt see mineviku mõttemall tahab ikka ja jälle võimust võtta. Teiseks, üks asi on pidada blogi anonüümselt ja siis oma erinevad numbrid letti lüüa, teine asi on seda kõike teha avalikult oma nime ning nägu kasutades. Ega sellest enne aru ei saa kui blogi pidamisega proovi ei tee 🙂 Kolmandaks – mida aeg edasi seda rohkem saan aru, et ei elus üldse ega ka rahaasjades ei ole sellist absoluutset tõde ja vale. Kõik on suhteline ja vahest on ka endal mineviku otsuseid vaadates kahtlused, et kas see oli ikka kõige targem samm, võib-olla oli midagi, millest ma teadlik ei olnud jne. Kui neid tegemisi detailselt blogiveergudel lahata, siis see teeb justkui haavatavaks. No ja olgem ausad, see ei ole teps mitte selline asi, mida inimene ise ja vabatahtlikult valida tahab. Jällegi, eks sellest saab kõige paremini aru siis kui oma mõtted ja tegemised kunagi blogi või ajakirja veergudel, või ka raamatus, kirja oled pannud.

  2. Kas dividendiaristokraatide mõte ei peaks olema, et maksavad stabiilsel ja järjekindlalt aastakümneid? See -40% peaks siis nii mõnelegi tähendama selle staatuse kaotamist?

    • Dividend Investor says

      No täpselt nii, kas pole?! Ka minu loogika töötas omal ajal täpselt sama moodi. Kahjuks avastasin juba mõned aastad tagasi, et asjad ei ole nii lihtsad ja loogilised. Antud ETFi kokkupanemisel ja haldamisel tehakse liigutusi, mis mõjutavad väga palju ka ETFi poolt makstavat dividenditulu. Naljakal, või hoopis kurval, kombel on nii, et fondi komponendid enamasti säilitavad oma dividendimaksed või ka kasvatavad neid, aga fond ise mitte. Pikemalt saad sellest lugeda minu ühest varasemast postitusest.

  3. Kärt says

    Aitäh kirjutamast! Sellistest isiklikest ja mõõdukalt detailsetest postitustest on ka teistele inimestele kõige rohkem kasu.

    Kes ei taha ettevõtjaks hakata, siis tavalist Haigekassa ravikindlustust saab pärast palgatöö lõppu ise edasi maksta. Praegu on sel kuumakse umbes 170 eurot. https://www.haigekassa.ee/inimesele/ravikindlustus/vabatahtlik-kindlustus

    • Dividend Investor says

      Tore, et meeldis ja aitäh vabatahtlikku ravikindlustuse viite eest!

    • Kas selle konks pole mitte see, et pead minimaalselt korraga 3*170 maksma? 170 vs 510, mnjah.

      • Kärt says

        Jah, seda küll. Kolme kuu raha tuleks kokku koguda ja maksta siis 510 eurot või kui terve aasta peale korraga ära maksta, siis 2040 eurot. Võib-olla nad leiavad, et ühe kuu kaupa tehtud maksetega on tülikas tegeleda.
        Kokkuvõttes keskmiselt on iga kuu kohta vaja ikka 170 eurot maksta.

  4. Optimist says

    Aitäh postituse eest! Hetkel ei saanud aru, kas näites ostetud autol saab käibemaksu maha arvestada või mitte? Ma ise arvutasin kuidas oleks kasulikum autot osta, kas ettevõttele või eraisikule, aga arvestades, et kui ettevõte ei ole käibemaksukohustuslane, siis tuleks minu arvutuse järgi odavam dividend välja võtta ja selle eest liisingut tasuda. Subarul ju kolm esimest aastat tasuta hooldused ka st seda kulu ka poleks, muidugi pole mainitud, mis auto osteti, aga eeldasin, et uus ka Subaru 🙂 Loomulikult kui autolt käibemaks tagasi, siis ettevõttele odavam.
    Ahjaa, see jutt, et autode hinnad langeda ei saa, on nagu hetkel automüüjad räägivad, aga kui arvestada kogu turimistööstuse kukkumist (Eestis näiteks Tallinkiga seotud ettevõtted ning muud hotellid jne), siis tõenäosus on ju ikka olmas, et ruumi kukkumiseks võiks olla. Käisin hiljuti Pärnu XXX Maximas, kus olid enamus poode kadunud st kinni pandud, siis näitab, et koroonaga on Pärnu juba päris oluliselt pihta saanud, muidugi Tallinnasse see turismisektori kadumine jõudnud veel nii suurelt pole.

    Sellest ka minu küsimus, et kas ise prognoosite tänu jätkuvale rahatrükile ja lõppevatele laenude ja liisingute puhkustele on hinnalanguse võimalus kaupadele (sh autod, kinnisvara) kadunud ja ka tänu koroona teisele lainele ja vaktsiini peatsele tulekule on turgude uus kukkumise võimalus kadunud (arvestades, mis S&P teeb st saab ainult kasvada)? Millise tulevikustsenaariumiga arvestate?

    • Dividend Investor says

      Võta heaks! Jah, ka uus on Subaru ja minul firma käibemaksukohustuslane.

      Sinu küsimustele panen vastuseks ühe postituse lingi, kus pikemalt kirjeldasin seda, kuidas investeerimise valguses eri stsenaariumitele mõtlen. Püüan pigem mitte prognoosida, vaid arvestada erinevate võimalike stsenaariumitega.

      • Optimist says

        Huvitaj jah see psühholoogia, tundub, et sellisel juhul oleks kõik investeerimisega seotud stsenaariumid negatiivsed va Tesla ja midagi osta ei tahakski. Ei oska nii optimistlikult mõelda, et kui realiseerub kõige viletsam stsenaarium, et siis ikka midagi osta tahaks 🙂

      • Dividend Investor says

        No minul on vastupidi, ainult negatiivse stsenaariumi puhul osta tahakski, sest siis on ju hinnasula 🙂 Lõpuks keerab asi ikka otsa ülespoole, vaja vaid varuda kannatust.

      • Optimist says

        Tooksin ka illustreeriva näite, negatiivse stsenaariumi täitumisest. Ostetakse dividendi maksev aktsia, hind kukkuks koroonaga ca 70%. Ostetakse allahindlusega juurde sama palju, aga siis tuleb veel teade dividendimaksete peatamisest ja hind jääb kuskil -50% juurde ja dividendi ka ei tule. Kuidas käituskite või mida teeksite sellise stsenaariumi täitumise puhul?

      • Dividend Investor says

        Hea näide! Oman ka sarnast kogemust. Kuna see on pikem vastus, siis püüan selle pigem kunagi blogipostituseks vormida.

  5. Maamees says

    Tere

    Tänan samuti postituse eest! Mõtlesin, et uurin miks sa kõrgemat töötasu endale maksama hakkasid,saaksid ju tulu dividendidena tunduvalt soodsamlt ettevõttest välja võtta? Kas see on kuidagi efektiivsem või mis loogika seal taga on?

    • Dividend Investor says

      See on väga hea küsimus! Siin on mitu põhjust. Üks on seotud tunnetusliku poolega. Ma tunnen, et ma ei taha lihtsalt olla see, kes omale pidevalt ainult miinimumpalka maksab. Ainult miinimumpalga maksmise hoiaku võtmine muudab midagi mõtteviisis ja fookuses. Justkui hakkab peas settima hoiak, et rohkem polegi võimalik vmt. Kuidagi piirav ja pärssiv tundub see. Ei oskagi täpsemalt kirjeldada. Tundsin, et lihtsalt soovin omale maksta kõrgemat brutopalka ja mõnes mõttes maksta ka mõistlikul määral riigile tööjõumakse (nii-öelda my fair share). Teine aspekt on pisut seotud egoga. Mingil hetkel tahaks ikka pankade silmis eraisikuna ka pisutki laenuvõimelise potentsiaalse kliendina paista 🙂 Eks see on suuresti kombinatsioon palgast, oma firmast saadudu dividendidest ja olemasolevatest kohustusest, kuid kindlasti on palgatulu ikkagi üks oluline klots selles tervikus.

    • Siinkohal kui kunagi mind näed, siis küsi väikeettevõtjate kogemustest maksuameti juures vaibal käimisest seoses palga ja dividendidega 🙂

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.