Dividendinvestor.ee blogiga tegin algust 2015. aastal. Esimese paari-kolme tegutsemisaasta jooksul kirjutasin muuhulgas päris detailseid postitusi ka börsil kaubeldavate fondide ehk ETFide kohta. Siin on üks neist, mis võtab jutuks ETFidesse investeerimisega kaasnevad riskid.
ETFid on otse või kaudselt (läbi Kasvukonto või läbi pensionifondide) täna esindatud tõenäoliselt pea kõigi erainvestorite portfellides. Seega on paslik omada ka pisut spetsiifilist taustainfot ETFidesse raha paigutamise kohta.
Alljärgnevalt leiad 2017. aastal kirja pandud ja nüüd ka pisut värskendatud selleteemalise postituse.
Sissejuhatus
Eelmisel aastal ostsin läbi välismaakleri konto üht tervishoiusektori aktsiatesse investeerivat ETFi. Mõned päevad tagasi saabus mu postkasti kiri sellelt samalt välismaaklerilt. Ümbrikust leidsin kõnealuse ETFi lühiprospekti. Kokku umbes kuuel A4 lehel oli kirja pandud nii ETFi investeerimisstrateegia ja tasude struktuur kui ka ajaloolised tootlused. Praktiliselt poole kogu lühiprospekti mahust moodustas aga ülevaade erinevatest riskidest. Hommikusöögi kõrvale seda kõike lugedes tabasin end mitmelt mõttelt. Esiteks paistavad paberikandjal lugedes keerulised asjad ikka palju selgemad ja kergemini hoomatavamad. Veebis kipun vähemalt mina ikka päris palju nii-öelda diagonaalis lugema. Teiseks adusin, et kõnealusesse fondi investeerimisega kaasnevate riskide loetelu oli nõnda hästi koostatud, et seda võiks üldise harimise eesmärgil blogilugejatega jagada.
Innustatuna nimetatud lühiprospektist võtangi alljärgnevaga ette ja panen kirja riskide loetelu ning omapoolsed kommentaarid, mida ETFidesse investeerimisel silmas pidada. Kui esmapilgul tahaks öelda, et kes see ikka vaevub kõiki neid fondi tingimustes toodud hoiatusi läbi lugema, siis tegelikkuses on just vastava investeerimisobjekti erinevate riskide kirjeldus see sektsioon, kust leiab kõige paremini ja kõige mitmetahulisemat infot oma investeerimisidee/investeerimisteesi paikapidavuse kontrollimiseks ning analüüsimiseks.
Alljärgnevalt on välja toodud valik aspektidest, mida teada ja kaaluda juhul kui investeerida ETFe kasutades mõne konkreetse majandussektori aktsiatesse või ka aktsiatesse üldisemalt.
Kontsentratsioon (concentration risk)
Konkreetse majandussektori aktsiatesse investeerimisel ETFe kasutades tuleb aru saada, et kogu mängu pandud raha saatus sõltubki just selle sama majandussektori käekäigust. Kuigi ETFi koosseisus võib olla ettevõtteid nii Euroopast, Ameerika mandrilt kui ka Jaapanist, siis tänapäeva globaliseerunud maailmas see kuigivõrd ei loe – paljuski liiguvad ühe majandussektori ettevõtete majandustulemused ja seega ka aktsiate hinnad ikka sarnases rütmis.
Seega investeerides mõne konkreetse majandussektori ETFi, on tegu suhteliselt kitsa panustamisega. Laiapõhjaliseks ja hästi hajutatuks ei saa sellist investeeringut nimetada isegi siis kui selles ETFis on sadu erinevaid ettevõtteid.
Valuutarisk (currency risk)
Üldiselt kaasneb konkreetse majandussektori ettevõtetele ETFi kaudu panustamisel ka valuutarisk. See tähendab, et valuutakursside muutuse mõju sinu vara väärtusele (mõõdetuna koduvaluutas ehk eurodes) on oluline. Valuutariski mõju ilmneb antud juhul läbi mitme kanali.
Esiteks võib juba ETF ise kaubelda mõnes muus valuutas kui investori koduvaluuta. Seega ETFi ostmiseks tuleb oma eurod konverteerida näiteks dollariteks.
Teiseks kanaliks on erinevates valuutades noteeritud komponentaktsiate hinnad. Näiteks juhul kui meil siiski õnnestus mõnd ETFi soetada eurodes, kauplevad selle ETFi koosseisu kuuluvad aktsiad erinevates valuutades.
See tähendab, et ETFi hind kujuneb igal ajahetkel kahe teguri koosmõjul:
- Aktsiate hinna muutused.
- Valuutakursside muutused euro suhtes.
Näiteks iShares Gold Producers UCITS ETFi on võimalik Deutsche Boerse’lt osta eurodes. Samas 57% selle ETFi komponentidest on Kanada ettevõtted, 16% Austraalia, 14% USA ja 8% Lõuna-Aafrika Vabariigi ettevõtted. Valuutarisk missugune.
Kolmas kanal on veelgi. See unustatakse üpris sageli ära. Ja just see tekitab ka ehk kõige rohkem segadust ja ajab pildi analüüsi tegemisel kirjuks.
Nimelt tuleb tänases globaliseerunud maailmas arvestada sellega, et investeerides mõnda konkreetse majandussektori fondi, saame automaatselt vastava majandusharu suurimate ettevõtete aktsionärideks.
Need ettevõtted, vaatamata sellele, et tegu on näiteks Kanadas asuva kullakaevandajaga, müüvad oma toodangut üle maailma. See tähendab, et nende globaalse haardega ettevõtete tulud laekuvad üpris erinevates valuutades ja seeläbi on ka ettevõtete endi majandustulemused (ja sealt edasi aktsia hind) neist valuutakursside muutustest mõjutatud.
Üldine tururisk (market risk)
Panustades mõne konkreetse majandussektori aktsiatele ETFe kasutades saame osa ka üldisest aktsiaturgude kõikumisest ehk tururiskist. ETFis olevate aktsiate hind võib muutuda nii ettevõtete majandustulemustest lähtuvalt, aga ka tingituna üldistest arengutest riigi või regiooni majanduses, samuti rahapoliitikas.
Tururiskist rääkides on ehk kõige sagedamini aktsiate hindu mõjutavateks teguriteks üldine majandustsükkel (kas oleme kasvu või langusfaasis), intressimäärade muutused, laenuraha kättesaadavus ja üldine turulikviidsus ehk kauplemisaktiivsus.
Tururiski puhul on oluline meeles pidada, et enamasti ei mängi aktsia hindade kujunemisel rolli mitte eelpool loetletud tegurite reaalsed numbrid/väljundid, vaid pigem ootused, meelsus ja nende viimaste muutus.
Aktsiaturg on ikka ja alati ettevaatav ning seepärast on ootuste ja meelsuse mõju hoopis suurem kui värskelt avaldatud juba tegelikult ju minevikku kirjeldaval andmepunktil/statistikal.
Passiivse investeerimisstrateegia ehk indeksi risk (passive strategy/index risk)
Kõik ETFid järgivad mõnd indeksit, teisisõnu alusindeksit (benchmark index, underlying index). Valdav enamus ETFe järgib niinimetatud passiivset investeerimisstrateegiat, mille kohaselt ETFi komponendid valitakse võimalikult ligilähedaselt alusindeksi omadele.
Alusindeks ise koosneb hulgast väärtpaberitest, mida keegi jooksvalt ei jälgi, ei analüüsi ega osta/müü. Tõsi, vähemalt aastas korra vaadatakse üldjuhul ka indeksi koosseis üle, kuid peamiselt siiski selleks, et välja praakida ettevõtted, mille kauplemisaktiivsus või turukapitalisatsioon on liialt madal.
Majandusraskustes olevaid või ka isegi juba pankrotiohuga silmitsi seisvaid ettevõtteid siinkohal indeksitest välja ei arvata. Eeldusel muidugi, et kauplemisaktiivsuse ja turukapitalisatsiooni nõuded on täidetud.
Erandiks on siinkohal need ETFid, mis järgivad mõnd paljusid filtreid ja valikukriteeriume hõlmavaid strateegiaid – niinimetatud smart beta ETFid. Seal toimub komponentide indeksisse (ja seeläbi ka ETFi) kaasamine ja välja heitmine hoopis aktiivsemalt ja rohkemate kriteeriumide alusel.
Seega väljendubki passiivse investeerimisstrateegia risk valdavalt selles, et juhul kui väärtpaberite valikuid teeks inimene, siis teatud juhtudel on ilmselgeid olukordi, mil mõne ettevõtte või majandussektori väärtpaberitesse investeerimine ei ole lühemas perspektiivis paljulubav. Aktiivse juhtimise korral arvatakse siis need väärtpaberid fondijuhi poolt fondi koosseisust välja.
Passiivse investeerimisstrateegia puhul jäävad sellised väärtpaberid fondi koosseisu seni kuni saabub lõplik pankrot, kauplemine antud väärtpaberitega lõpetatakse või täidetud ei ole enam ülalnimetatud kauplemisaktiivsuse ja/või turukapitalisatsiooni nõuded.
Ka nii-öelda ülehinnatud aktsiad jäävad alati indeksi ja ETFi koosseisu sisse samas kui aktiivselt juhitud fondide haldurid võtavad sellistel puhkudel sageli teenitud kasumi välja.
Indeksi järgimise risk (index tracking risk)
Nagu öeldud, kõik ETFid järgivad mõnd indeksit. See on ETFide koostamise alustala.
Meetod, kuidas indeks ise kokku on pandud, on juba omaette teema. Antud juhul on oluline mõista, et üldjuhul ei suuda ETF sajaprotsendiliselt ja üks-ühele igapäevaselt (või ka mõõdetuna üle pikemate perioodide) oma alusindeksi tootlusi peegeldada. Alati esinevad hälbed.
Need on tingitud mitmetest teguritest. Näiteks kasvõi sellest, et indeks on siiski ju vaid teoreetiline, arvutuslik konstruktsioon samas kui ETF peab vastavatesse väärtpaberitesse investeerima reaalselt. Sellega kaasnevad erinevad kulud, mistõttu ETFi tootlus võib indeksi tootlusest madalamaks jääda.
Lisaks ei pruugi kõik ETFi varad igal ajahetkel olla täies ulatuses väärtpaberitesse investeeritud. Esineb ka olukordi, mil ETF võib soetada vähem väärtpabereid kui on neid tema alusindeksis. See tähendab, et mitte kõik ettevõtted/aktsiad ei pruugi indeksiga võrreldes olla ETFi kaasatud.
Kõik see võib tekitada olukorra, kus tekivad käärid indeksi tootluse ja ETFi tootluse vahel.
Kokkuvõtteks
ETFid on üha enam populaarsust koguv instrumenditüüp. Esmakordselt ETFidega tutvust tegevatel investoritel tasub teada, et ETFe oma portfelli valides kaasnevad sellega mõnevõrra teistsugused riskid kui üksikaktsiatesse investeerides.
Tõsi, osad riskid jäävad mõlema kõnealuse instrumenditüübi puhul sisuliselt samaks, näiteks tururisk, aga ETFide soetamisega kaasnevad ka mõned täiendavad aspektid, millest tasub teadlik olla.
Näiteks kasvõi peidetud valuutarisk. ETFid võivad ses suhtes olla üpris petlikud. Esmapilgul tundub, et ETFi on võimalik osta eurodes ja seega nagu mingit valuutariski polekski. Sügavamale pinna alla kaevudes näeme, et vähegi laiapõhjalisemate ETFide puhul on pea alati siiski olemas ka valuutarisk.
Uus ja täiendav risk võrreldes üksikaktsiatesse investeerimisega on indeksi risk ehk passiivse investeerimisstrateegia risk. Samuti ka selle indeksi järgmise võimekuse risk.
Speak Your Mind