Neid ridu kirjutan 3. jaanuari hommikul, kuid huvitaval kombel on tunne, et 2023 on juba väga kaugele seljataha jäänud. Sellest postitusest leiad nii vahekokkuvõtte majaehituse teemal, jagan seda, kuidas käisin üksi Pärnus strateegiapäevi pidamas ja võtan kokku ka investeerimisaasta.
Elu
Küll see maja ehitamine maale on vähemalt finantseerimise nurga alt vaadates omapärane ettevõtmine. Peotäie vürtsi lisab ka asjaolu, et valisin maja tüübiks elementmaja. Eraldiseisvalt vaadates igati hea otsus ja äge ka näha, kuidas maja paari päevaga püsti sai. Samas nagu ütlesin, siis majaehituse finantseerimise osas tuli esialgseid plaane omajagu ümber mängida.
Elementmaja puhul toodetakse seinaelemendid tehases. Seda nii siseseinte kui ka välisseinte puhul. Selge pluss on see, et kõik seinakihid pannakse kokku kuivas ja soojas ruumis. Näiteks välisseina kihte on tervenisti 10. Väljastpoolt lugema hakates alustuseks laudis, mille all horisontaalne roovitis, siis vertikaalne roovitis, mille peal RKL plaat, siis tuuletõkkeplaat, taas puitkarkass, mineraalvill, siis aurutõke, millele järgneb siseroovitis, veel villa ning lõpuks siis siseviimistlus.
Erisus krundil kohapeal maja ehitamisega tuleb ennekõike sisse selle poolest, et kui välisseinad tõstetakse paika, siis need on justkui otsast lõpuni valmis ehk seinad on soojustatud ja välisfassaad viimistletud ning aknad ka kohe ees. Tavalise maja puhul pannakse esmalt seinad püsti, võibolla üks kiht soojustust ka, aga karp saab püsti nii, et fassaad pole kaugeltki mitte valmis.
Teadupärast annavad pangad majaehitusel tavaliselt laenu siis, kui majakarp on püsti ja kinni. See tähendab, et seinad püsti, katus peal ja avatäited ees. Tavalise maja puhul on see majakarp enamasti suht “õhuke” ja kaugeltki mitte valmis. Elementmaja puhul tähendab majakarp kinni seda, et maja on sisuliselt väljast valmis. Veelgi enam, ka suur hulk sisetöid on selleks ajaks tehtud. Ennekõike kõik see, mis puudutab vundamendi sisse valatud torusid, küttesüsteemi jne.
Kujutage nüüd ette, millised on siin selle karp kinni etapi saavutamiseks vajalikud kulutused. Elementmaja puhul ikka oluliselt kõrgemad.
Detsember oligi siis see kuu, kus maja sai väljast täiesti valmis – kaasa arvatud igasugu iluliistud, vihmaveetorud, katuse läbiviigud, korsten ja isegi lumetõkked paigaldatud. Kogu selle faasi olin finantseerinud täielikult omavahenditest. Summaks kokku ligikaudu 300k ehk oma säästudest/portfellist tuli ampsata ikka päris korralik tükk.
Ettevõtlus
Vähemalt kord aastas püüan asjad sättida nõnda, et saan üksi paariks-kolmeks päevaks sõita segamatult kusagile niinimetatud strateegiapäevi pidama. Mõnikord otsin vaikust ja rahu, teinekord veidi hoopis linnamelu ja tegusat vaibi. Kõige olulisem on asukoha valiku juures see, et kõik oleks mugav, saaks teha trenni või värskes õhus liikuda ning kui spaamõnusid ka veel nautida saab, siis ongi kõik super. Sel korral osutus valituks Pärnu ja Hedon.
Olen endale eesmärgiks seadnud, et need strateegiapäevad ei ole kindlasti mitte järgmiseks aastaks to-do nimekirjade tegemised. Pigem püüan mõelda, mis on need asjad, millele järgmise 1 ja 3 aasta jooksul keskenduda soovin. Teisisõnu panen kirja fookuse ja prioriteedid.
Sageli teen seda valdkondade lõikes. Näiteks said muuhulgas kirja prioriteedid raamatupidamisfirmale MagInvest, virtuaalsele investeerimisklubile ehk Miljoniklubile, oma ettevõtluse tegemistele üleüldiselt, aga ka paarisuhte ja kodu (majaehituse) jaoks.
Näiteks paarisuhte kategooriasse panin kirja, et ma jätkaks ühiste minipuhkuste planeerimist ja kohe nende kalendrisse kirja panemist. Muidu kipub see ettevõtja elu ikka nii minema, et lased kalendril täituda ja polegi justkui ühtegi päris vaba päeva.
Majaehituse vallas sai kirja näiteks see, et mõtleksin ise rahulikult läbi ja tunnetaksin, kas ma päriselt ka tahan teatud asju/lahendusi. Neid soovitusi tuleb täna uksest ja aknast alustades sisearhitektist, elektrikust, ehitajatest ja lõpetades tuttavate ning naabritega 🙂
Iga asi maksab. Kvaliteet maksab. Kaubamärk maksab. Funktsionaalsus maksab. Mõnikord on need minu jaoks olulised. Teinekord aga mitte. Tahan ise otsustada, millal käin nimetatute eest raha välja ja millal mitte. Iga oma valdkonna tegija soovitab ju sageli ikka neid kõige ägedamaid tulede ja viledega tippmudeleid/tipplahendusi. Tahan ise rahulikult tunnetada ja otsustada, millist kodu loon.
Näiteks ma tean, et ma ei taha kõrgtehnoloogilist nutikodu astrokella järgi iseavanevate motoriseeritud aknakardinate, Zigbee seadmete, sensorite ja oma peene serveriga, mis kõik need asjad ühtseks tervikuks seob. Ma päriselt ka tahan omale lihtsat maamaja ja lihtsat elu. Tehnoloogia on äge, aga tunnen, et kuskilt maalt alates on see minu jaoks koorem.
Lisaks prioriteetidele panen kirja ka asjad, mida kindlasti järgmisel aastal teha soovin ja panen need kohe kalendrisse kirja. Ükskõik, kas nendeks on reisid, minipuhkused või mingid ettevõtlusega seotud asjad (Miljoniklubi saalikokkutulekud, raamatupidamisfirma MagInvest sünnipäevapidu vms). Kui need on kalendris kirjas, siis need saavad ka tehtud.
Kolmas ja vast ka kõige olulisem plokk nende strateegiapäevade puhul on järgmine: mõtlen uuesti läbi, millist elu ma päriselt elada soovin ja kas liigun sellel kursil või mitte.
Toon ühe lihtsa näite. Üks oluline valik on näiteks see, kas soovin jätkuvalt olla ettevõtja või ihkan taas tagasi stabiilset palgatööd. Ei ole õiget ega vale vastust. On lihtsalt see, mida mingil põhjusel praegu eelistan ja soovin. Kui antud eelistus peaks muutuma, siis muutuks päris palju ka minu elukorraldus. Samuti see, millele peaksin oma fookuse suunama. Seega tegelikult on kõige alus see, millist elu ma elada soovin. Seda on aeg-ajalt mõistlik uuesti üle mõelda ja üksi neid niinimetatud strateegiapäevi pidades on selleks just hea aeg.
Investeerimine
2023. aasta möödus minu jaoks investeerimise valguses ebaharilikult. Müüsin esimest korda kogu 10-aastase sihipärase investeerimisega tegelemise aja jooksul päris kopsaka portsu aktsiaid oma eraisiku portfellist ja võtsin selle raha ka portfellist välja. Nagu elu-olu sektsioonist juba aimu saada võis, siis see raha läks majaehitusse.
Samas oma ettevõtete portfelle püüdsin siiski jõudumööda kasvatada. Kulusid oli lõppenud aastal küll omajagu rohkem kui varasematel aastatel, kuid suutsid siiski igakuiselt kasvõi midagigi investeerida.
Laiapõhjalised globaalsed aktsiaindeksid ja ETFid näitasid eurodes mõõdetuna 2023. aastal kogutootluseks ligikaudu +16% kuni +18%.
Ettevõtete IB kontode tootlus oli indeksitega samal tasemel. Mõnes mõttes on see minu jaoks päris üllatav, sest ühe ettevõtte IB kontol sai aktsiaid terve aastaläbi aina juurde soetatud ning näiteks suvistel ja sügisestel ostudel polnud ju väga palju aega tootlusnumbreid koju tuua. Pealegi soetasin päris palju ka nõrkust näidanud sektorite aktsiaid (näiteks kinnisvara), mis pöördusid tõusule alles aasta viimasel kahel kuul.
Igatahes võib tulemusega väga rahule jääda.
Tootlusnumbrist veelgi olulisem on samas minu jaoks netoportfelli kasv. Vaatamata sellele, et eraisiku portfellist võtsin ehituse tarbeks päris palju raha välja, siis ettevõtete alt juurde investeerimine pluss aktsiate hinnatõus viisid selleni, et kogu netoportfell aastaga ikkagi kasvas.
Ettevõtete miljoniportfelli väljakutse osas oli progress märgatav. Sisse pandud raha ja aktsiahindade tõusu toel kasvas ettevõtete aktsiaportfell päris tempokalt (+55%).
Need ülaltoodud numbrid kajastavad siis ainult minu ettevõtete all olevaid investeeringuid. Ettevõtte kaudu investeerimist alustasin 5 aastat tagasi. Eraisiku portfelli kohta ma numbreid ei avalda. Mingi privaatsus peab ikka ka säilima 🙂 Uutele lugejatele lihtsalt teadmiseks, et eraisikuna olen sihipäraselt dividendiportfelli üles ehitanud alates 2013. aastast ja isegi pärast ülalkirjeldatud majaehituse kulude kandmist on see jätkuvalt suurem kui firmade aktsiaportfell.
Ma polnudki seni oma netoportfelli (kõik investeeringud nii eraisiku kui firmade alt miinus võimenduslaenud) aastaseid kasvunumbreid kunagi vaadanud. Pigem portfelli tootlust. Samas kui ikka aastast aastasse portfelli raha juurde lisada, siis on portfelli kasvunumbrid oluliselt suuremad kui aktsiahindade tõusust tulenevad tootlusnumbrid. Igatahes oli rõõm tõdeda, et vaatamata eraisiku portfelli müükidele rühkis ka kogu netoportfell jätkuvalt tõusuteed. Aitäh pulliturg! Maja ehituse valguses oli mul sind väga vaja ja olen tõesti tänulik!
Veidi veel huvitavat statistikat investeerimistegevuse kohta. Ettevõtete portfellides tegin 230 aktsiatehingut, valdavalt ostud. Eraisiku portfellis oli 50 tehingut, millest pea pooled olid müügid. Ostud hõlmasid valdavalt eraisiku IB kontot ja sinna laekunud dividenditulu reinvesteerimist.
Päris palju tehinguid ühe pikaajalise investori kohta, kas pole?! Samas kuna investeerimine on minu jaoks nii töö, hobi kui ka armastus ja IBs on võimalik ikka päris madalate kuludega investeerida, siis ostutehingute summad on üpris pisikesed, keskmiselt 250-750 eurot/dollarit tehingu kohta. Mulle meeldibki pigem osta aktsiaid sageli ja pigem palju erinevaid. Eriti puudutab see dividendiaktsiaid.
Kui vaatan 2023. aastal kõige paremat tootlust pakkunud aktsiapositsioone, siis valdavalt olid need tehnoloogiafirmad ja väiksemad kasvuaktsiad, mida sai soetatud juba 2022. aasta sügisel ja 2023. aasta esimeses kvartalis. Kiirelt kokku lugedes pakkusid vähemalt 10 neist 2023. aastal üle +50% ulatuvat tootlust. Parim üksikaktsia positsioon tõusis aastaga +140%.
Loomulikult oli ka kaotajaid. Aastases horisondis arvuliselt õnneks mõned üksikud.
Minu jaoks töötab üksikaktsiate valimisel tänaseks juba 10 aastat päris hästi üks lihtne põhimõte – osta parasjagu soodsate või mõistlike väärtussuhtarvude tasemel kauplevaid suurepäraseid ettevõtteid ja jälgi ka sektori rotatsiooni mudelit.
Tihtipeale on mul sel põhimõttel tegutsedes ostudeks aega paar kvartalit kuni aasta, misjärel hakkab turg taas neid mõnda aega ebapopulaarseid aktsiaid ümberhinnastama ning järgmise aasta-paari perspektiivis toob koju turgu ületavad tootlusnumbrid.
Jagan nii oma aktsiatehinguid kui ka aktsiaid, mis parasjagu radaril, Miljoniklubi liikmetega igakuistes videokõnedes. Samuti analüüsime üheskoos teiste klubiliikmete ideid ja vahetame neil teemadel mõtteid.
Miljoniklubi järgmine liitumisvoor toimub 5-9. veebruarini. Soovi korral pane end ootenimekirja Miljoniklubi veebilehel ja saad teavituskirja kui liitumine avaneb.
2024. aasta esimeses Miljoniklubi videokõnes keskendusime suuresti investeerimiseesmärkide ja tegevusplaani paika panemisel. Näiteks jagasin 7 mõõdikut, mida tasub oma investeerimistegevuse puhul jälgida. Kõik need 7 on minu arvates olulisemad kui portfelli kalendriaasta absoluuttootluse number.
Miljoniklubiga liitudes saad kenasti järele vaadata ka seda uue aasta esimest videokõne salvestust. Seega huvi korral pane end ootenimekirja või kui oled ekstra hasartne, siis saada mulle selle blogi kontaktivormi kaudu teade liitumissooviga.
Millise majatootja kasuks otsustasid?
Majatootjaks sai valitud Valmer Puit.
Kõigepealt, küll on hea lugeda selge ülesehituse ja ilusa õigekirjaga teksti!
Huvitav, kui suur see maja siis on, et katuse alla panek läks maksma 300 tuhhi? Appi, mis hinnad teinud on! Mul on mulje jäänud, et praegu peaks tegelikult ju puitmajade ehitajatel olema motivatsiooni ka allahindlust teha. Võtsin ka ise majaehituse mõni aasta tagasi ette, uurisin läbi üle 30 majatehase, aga päris sellist elementmaja, nagu tahtsin, ei leidnud kuskilt – küll olid välisseinad liiga õhukesed või kihtide järjekord või materjalid valed, rääkimata majaplaanidest, need ei kõlvanud üldse kuhugi. Siis hakkasin ise projektijuhiks, joonistasin oma unistuste maja ruudulisele paberile ja tellisin kõik osad ja tööd eraldi. Seinad lasin ikka majatehases teha. Muide, üks hea nipp, mida kasutasin kulude kokkuhoiuks: lasin iga töö pakkumise teha nii, et töö ja materjalide hind oleks eraldi välja toodud. Hoiatasin ette, et kui peaks juhtuma, et ma saan ise materjalid odavamalt, siis tellin need eraldi. Paar korda tuligi seda teha, aga üldiselt ei hakanud siis firmad ja ehitajad materjalide sisse enam kasumit peitma. Samuti aitas see, et tegin endale põhilised ehitusasjad ja tehnilised põhimõtted laias laastus selgeks, pikkisin vajadusel jutu sisse sujuvalt paar oskusterminit ja nii õnnestus nii mõnigi kord töövõtjatele selgeks teha, et on ka teisi võimalusi ootamatult kerkinud probleemide kõrvaldamiseks kui pakutud hirmkallid või siis niisama laisa ehitaja halvad lahendused.
Ja sisearhitekti ei soovitaks küll võtta. See on ju sinu kodu, kindlasti tead ise kõige paremini, mida vajad.
Aitäh, tore kuulda! 🙂
Väga head näpunäited majaehitajale, aitäh, et jagasid.
Maja brutopind koos garaaži ja talveaiaga on 250 m2 ehk pisut seda mahtu ikka on. Ma siinkohal ise just kiidan alustuseks otsuse eest iseennast ja siis omanikujärelevalvet ning sisearhitekti, kes olid protsessis juba planeerimise faasis ning andsid väga kasulikku sisendit. Alates vundamendi tüübi muutmisest ja välisseina kihtidest kuni ruumipaigutuste, valgustuse ning eritellimusmööbli jooniste tegemiseni. Sissekolimiseni läheb veel aega, aga praegu ehitusprotsessi kestel kogen kui hea otsus oli võtta nii sisearhitekt kui ka väga kriitilise silmaga omanikujärelevalve. Meeletus koguses närvirakke on kokku hoitud, kõik asjad on päris hästi läbi mõeldud ja planeeritud ning kõik sujub kenasti 🙂
No väga tubli!
Ehitusjärelevalve oli mul ka ikka toeks, hoolas ja korralik, ainult pisut liiga pehme loomuga, jättis ehitajatele selgitamise puha minu hooleks 🙂
Küsimus veidike teine aga ühel teisel sotsiaalmeedia platvormil ja lehel toodi välja, et kasvukonto ei ole nagu mõistlik asi ja on üpriski kallis lõbu samas olen Teie blogist nagu lugenud, et Te pigem vastupidi kiidate kasvukontot ja soovitate kõigile.
Kuidas siis tegelikult on?
Tiitel mille artikkel jäi silma on “Milles peitub LHV Kasvukonto võlu? Meie seda ei leidnud!” ja kasvukonto tuli ka teemaks sotsiaalmeedias nimega Reddit.
Lugesin selle sinu poolt viidatud kirjatüki kiirelt diagonaalis läbi. Artikli lõppu jõudes oli seal reklaam, mis suunas avama kontot ühe niinimetatud valuutamaakleri või kauplemisplatvormi juures. Seega mulle paistab, et kirjatükk on meelega kirja pandud keskendudes esmajärjes kriitikale. Need välja toodud “probleemid” on reaalsus, kuid mina neist investorina ise suurt päris probleemi ei teeks. Väikeste summadega automaatseks investeerimiseks sobib Kasvukonto lahendus minu arvates igati hästi. Aastatega on hinnakiri ka sõbralikumaks läinud. Samuti fondide ja aktsiate valik, mida omale portfelli seadistada.
Eks põhiküsimus on sageli see, et millised on kättesaadavad alternatiivid? Ka III samba pensionifondide puhul maksame haldustasu fondivalitsejale pluss haldustasu ETFide fondivalitsejale. Oleks päris naiivne eeldada, et mõni pank hakkab pakkuma Kasvukonto taolist toodet ilma haldustasudeta ja/või olematute tehingutasudega. Kogu selle süsteemi/lahenduse ülesehitamine ja käigus hoidmine nõuab ju nende poolt ressursse.
Täna on lisaks Kasvukontole olemas automaatse investeerimise lahendused ka Swedbankil ja SEB-l. Võib ju ka nende hulgast alustamiseks ja väikeste summadega investeerimiseks midagi valida.
Aitäh selgituse eest!
Tere, Märten ja head käesolevat aastat!
Tänud, et jätkuvalt toimetad ja ka seda blogi pead! Minu väikese investeerimisteekonna (olen 21) algus sai tehtud justnimelt tänu Sulle ja teistele, kes avameelselt infot jagavad. Sinu blogi on silma jäänud selles osas, et oskad keerulised aktsiaanalüüsid lihtsaks teha!
Kui aastal 2020 ei teadnud ma investeerimisest suurt midagi, siis tänaseks päevaks on tekkinud unistus oma ettevõttest, mille alt investeerida.
Sihid on silme ees ja nii mõnigi raamat ja blogi on jõutud selle ajaga läbi lugeda.
Aitäh selle panuse eest Eesti inimeste elus ning edu igas eluvaldkonnas (majaehituseks soovin eraldi külma närvi)!
Suur aitäh! Väga äge on lugeda, et nõnda noorelt juba toimetad ja selged sihid silme ees.
Sinusugustest hakkajatest noortest kuuldes mõtlen tihti sellele, milline on Eesti 15-20 aasta pärast. See inimeste finantsiline turvatunne, see kogutud kapital, kogu teadmistepagas, mis teie omakorda noortele edasi annate – vot see saab äge olema! Nägin seda kõike kui 2000ndate alguses Taanis ülikoolis õppisin ja unistasin, et ka Eestis võiksid asjad olla nii nagu seal ehk loodi seda niinimetatud põlvkondadeülest jõukust. Vanavanemad soetasid juba lapselapse sündides ülikoolilinna korteri, mida kuni lapse ülikooliajani välja üüriti ja kus noor sai ülikooli minnes siis kenasti elada jne.
Loodan samuti, et kui meie põlvkond noorelt alustab, on meil 40-50 aastasena ühiskonnale palju tagasi anda.
Mine tea, ehk olen kunagi sel teemal targem ja saan ka teadmisi-kogemusi jagada ja sellega ettevõttele luua tulu nt raamatu või koolituste näol, mida edasi investeerida (hetkel on peamine mure, et soov on teha ettevõte, mille alt investeerida, kuid pole teenust alguses, mida pakkuda). Äge on ka oma vanemaid antud teemal harida, sest nende teadmised ei ole väga sügavad. Utsitasin III sammast looma! Kõik teadmised ongi puhtalt tulnud tänu Sinu ja paljude teiste blogidele ja internetile.
Seda postitust lugedes tekkis mul kohe küsimus, et kui lihtne või raske oli psühholoogiliselt võtta suure vaevaga kogutud ja investeeritud portfellist raha välja, et see maja ehitusse paigutada. Ma lihtsalt ise mõtlen, et mul oleks ilmselt väga raske endale maha müüa mõtet, et ma võtan suure vaevaga kogutud ja investeeritud raha portfellist välja, et mingi suurem kulutus teha. Muidugi ilmselt on asi siis lihtsam, kui tead, et täidad sellega oma mingi ammusoovitud eesmärgi või unistuse.
See oli väga raske. Eriti arvestades seda, et olen läbi aja oma rahakotti avalikkuse ees ka lehvitanud ühel või teisel moel.
Samas hakkasin selleks valmistuma vist juba aasta-kaks enne – lõpetasin siin blogis igakuise dividenditulu numbrite jagamise (lihtsalt selleks, et oleks endal vähem survet näidata kasvu/progressi), ei eputa meedias oma portfelli suurusega (sest tean, et vastavalt turutsükli faasile see nii kui nii kõigub ja võtan sealt ehituseks täna ja ka edaspidi vajadusel raha), püüdsin oma peas selgeks mõelda, et mis on minu jaoks siin elus hetkel kõige-kõige tähtsam.
Selle viimase valguses saingi aru, et minu suurim soov on elada maal oma majas. Olen väikestviisi hobiaednik ja potipõllunduse entusiast ning kõige õnnelikum kui saan veeta palju aega õues. Oma aed ja maal elamine toetavad seda päris palju. Seega võtan täna portfellist raha välja andes endale aru, et kujundan täpselt sellist elu nagu elada soovin. Ja loomulikult teen seda suure tänutundega südames, et mul on selline võimalus olemas – on, kust seda raha võtta.
Tänud mõtteid jagamast. Mulle kohe resoneerus selle vastusega seoses enda investeerimisteekond. Alguse (päris algus oli tegelikult mitu aastat varem enne regulaarsele tööle minekut, kuid siis polnud regulaarset sissetulekut) sai see tõsisemalt seoses esimese töökohaga. Mäletan, et üritasin hambad ristis panna pool palgast kõrvale ja tegingi seda paar aastat. Seejärel aga hakkas mul vaikselt teine vaade elule kujunema ja leidsin lõpuks, et oluline on otsida tasakaalu ja mitte minna äärmusesse säästmise ja investeerimisega.
Ehk siis leidsin, et hea oleks leida tasakaal olevikus elamise ja selle vahel, et kunagi kaugemas tulevikus oleks olemas investeerimisportfell, mis lubaks vanemas eas ilusamat elu ja väiksemat töökoormust. Mõtlesin sellest, et eluaastad siin planeedil ei ole garanteeritud ja kui lükkan pidevalt oma oleviku vajadusi edasi eesmärgiga võimalikult vara finantsvabaduseni jõuda, siis võib ka juhtuda see, et ei elagi nii kaua, et finantsvabadust nautida ja samal ajal jääb ka olevikus elu elamata. Seega otsisin enda jaoks tasakaalupunkti ja leidsin, et u 20% netopalgast kõrvale panna (II sammast ei arvestanud siia sisse) oleks okei, kuna saaksin ka olevikus elurõõme nautida ja see 20% poleks nii suur ohverdus tuleviku nimel, et kui elupäevi ei antagi pikaks ajaks, siis ei tekiks ka tunnet, et selle 20% tõttu jäi elu elamata.
Ja nii ma siis olengi 14 investeerimisaasta jooksul kujundanud seda investeerimise koguprotsessis küll ühte, kuid olulist, aspekti ehk palju panna palgast raha kõrvale. Kuigi sissetulekuid suurendades on olnud kiusatus ka säästuprotsenti investeerimiseks tõsta, siis olen ikkagi proovinud hoida stabiilselt seda 20% sihti, kuna see on lausa harjumuseks kujunenud kuust-kuusse ja seetõttu on sellest olnud ka lihtne kinni pidada.
Ehk siis pika jutu lõpetuseks, olen jõudnud arusaamale, et minu jaoks on oluline hoida kõik pesad nö kaetuna ehk elada olevikus nii, et ei peaks kahetsema, et elu elamata on jäänud ja samas valmistuma tulevikuks, et vanuigi minu hambad riigile ei kuuluks nagu härra Raivo Hein nii tabavalt on märkinud. Et miskipärast mulle just selline mõte seondus Sinu postituse ja ka vastusega, et me ei saa ka enda oleviku mina ära unustada sellel pikal investeerimisteekonnal.
Täpselt nii ongi, tuleb leida tasakaal. Huvitavaks teeb selle kõik muidugi see, et see tasakaal võib ühel eluperioodil tunduda üks ja järgmisel pisut teine 🙂
Aitäh pikalt mõtete jagamise eest! Alati on huvitav lugeda ka teiste teekonna ülevaadet.