fbpx

Juuni kokkuvõte – parim riskijuhtimise nipp pikaajalise investori jaoks

Esimene suvekuu on läbi ja aeg teha kokkuvõtteid. Seekordse ülevaate investeerimise sektsioonis teen juttu kõige lihtsamast ja parimast riskide haldamise nipist pikaajalise investori jaoks. See on see, mis tagab meile investorina rahuliku une.

Alustame siiski elu ja ettevõtluse valdkondade kokkuvõttega.

Elu

Juuni oli üks omapärane kuu. Kõik oli justkui väga hästi, aga samas nagu ei olnud ka. Harjun jätkuvalt maal elamisega ja püüan tekitada rutiini. See ei taha kohe teps mitte välja tulla, sest igasugu majaga seotud asjatamist jagus veel ka juuni kuusse omajagu.

See roosipeenrana funktsioneeriv müür oli algusest peale mul vaimusilmas olemas.

Sisuliselt tähendas see seda, et taas kord pea iga päev (vähemalt mulle endale nii tundus) oli keegi tulemas. Küll aia mehed, küll mööblimehed, küll sisekujundaja esmalt uudishimust ja siis koos fotograafiga pildistamiseks. Veidi oli vaja veel lasta reguleerida paari siseust ja nii edasi ja nii edasi.

Ühel laupäeval tegime sugulastele ka suurema soolaleivapeo/maja tuuri.

Nii ongi selle kõige valguses olnud keeruline leida head elu- ja töörütmi.

Ma ise tunnen, et seda tralli on minu pigem erakliku loomuse jaoks lihtsalt liiga palju olnud😃

Mõnele võib nüüd neid ülaltoodud ridasid lugedes tunduda, et no mis probleemid need ka on?! Ise elad uues ilusas majas oma unistuste elu. Eks ta nii ongi ja seepärast kirjutasingi, et tegelikult on kõik ju justkui hästi. Samas veider ongi see, et sisemiselt iseendale nii ei tundu.

Osake kabineti seinast, mida täidab minu unistuste raamaturiiul – maast laeni ja klaasuksed ees.

Märkan pea igapäevaselt, kuidas ma piitsutan end sellepärast, et pole jõudnud soovitud ulatuses arvutitööd teha, sest muud sebimised võtavad aja ära. Vabadel päevadel samas tunnen end süüdi, et arvuti taha ei tule ja suuri olulisi asju tegema ei hakka. Neid tööalaseid projekte ja to-do nimekirja asju, mis on juba mitu kuud tegemata, on kuidagi päris palju kogunenud. Mõnes mõttes hirmutav on iseendale see, et midagi justkui juhtunud ei ole ja elu läheb kenasti edasi 😃

Ühesõnaga, nagu aru saada võite, siis need kõik on selged märgid kergest sisemisest läbipõlemisest. Keha andis sellest ka juunis märku nii haiguse kui ka paari sportimise käigus tekkinud vigastusega.

Seega tänane suurim eluline väljakutse on leida uus sobilik elu- ja töörütm ning rahu iseendas.

Eks veidi ebamugav ole neid ridu siia kirja panna ja maailmaga jagada. Ei taha ju mingi vinguja olla, aga kui need juba kirja said, siis las nad olla. Kõige tähtsam ongi endale tunnistada, et kusagil keerasin vindi üle ja nüüd püüan olla enda (ja ka lähedaste) vastu veidi leebem ning vähem nõudlik.

Ettevõtlus

Juuni alul sai tehtud Äripäevale viimane selle hooaja veebiseminar ja sellega pandud kena punkt koolitushooajale. Kui seda üldse nõnda nimetada saab, sest kalendrit vaadates tegingi keskmiselt vaid ühe koolituse kuus.

Kui vaatan täna seda, kuhu minu aeg kulub, siis valdavalt jaguneb see suuresti Miljoniklubi ja MagInvesti ehk meie raamatupidamisfirma vahel.

Kuna juuni oli lõpuspurdi kuu majandusaasta aruannete tegemisele, siis püüdsin alati kiirelt toeks olla meie raamatupidajatele juhul, kui neil kliendi investeeringute kajastamisega seoses küsimusi tekkis. Neid ikka oli, sest kliendiportfelli kasvamisega ujub pinnale üha uusi ja uusi investeerimisplatvorme ning keskkondi, mille raportitest end läbi närida.

“Deebet ja dividendid” podcasti tegemine läheb samuti kenasti siia alla. Juuni episoodis keskendusime koos Krista Teearuga kinnisvara teemadele.

Juuli episood on ka õige pea väljas ja seal vaatame üle peamised majandusaasta aruande esitamise vead.

Juunis käisin külas ka Swedbanki Kogumispäeviku saates. Seda toredat vestlust saab kuulata siit.

Investeerimine

Sel korral võtan investeerimise vallas jutuks hiljuti saatest “Börsijutud: investor vs kaupleja” läbi käinud vaataja küsimuse pikaajalise aktsiainvestori riskijuhtimise kohta. Lühidalt on küsimus selles, kuidas võimalikult vähese vaevaga tagada pikaajalise investeerimisportfelli puhul piisav riskide juhtimine.

Investeerimisportfelli riskijuhtimise esimene samm on portfelli varaklassidevaheline jaotus ehk asset allocation. Võime seda nimetada ka portfelli strateegiaks, kus saavad laia pintslitõmbega paika peamised investeerimise põhimõtted.

Teadupärast on aktsiaturgude keskmine aastane hinnakõikumise ulatus ehk volatiilsus ligikaudu 15-20%. Viimase 30 aasta jooksul on näiteks USA aktsiate hinnad kõige kehvemal juhul kalendriaasta lõikes langenud kuni -35%. Selle sama 30-aastase perioodi kestel on USA aktsiad näidanud isegi kuni -50% suurust tipust põhjani langust.

See tähendab, et on olnud olukordi, kus osta-hoia investor on pidanud nägema seda, kuidas tema USA aktsiatest koosneva portfelli turuväärtus langeb ühe kalendriaasta lõikes -35%, mõõdetuna buumi kõrgtasemest krahhi põhja aga koguni ligi -50%.

Õige mitme investori jaoks tundub seda liiga palju ja selgelt tekib soov oma portfell üles ehitada nõnda, et portfelli turuväärtuse kõikumised ei oleks nii suured. Siin tulebki kohe appi see sama asset allocation ehk varaklasside vahel hajutamine.

Näiteks investor, kes viimase 30 aasta jooksul ongi oma portfellis omanud 100% USA aktsiaid, kogeski eelmainitud suurimat -50% ulatuvat tipust põhjani hinnalangust. Selle investori portfelli volatiilsus on olnud ligikaudu 16% aastas ja keskmine aastane tootlus ligikaudu +10%. 1994. aasta jaanuaris investeeritud 10 000 dollarit oleks tänaseks kasvanud pea 188 000 dollarini.

Juhul, kui investor oleks algusest peale otsustanud aktsiatesse paigutada 80% portfellist ja 20% portfellist suunata võlakirjadesse (nii valitsuse kui ka ettevõtete võlakirjad), siis oleks tema portfelli turuväärtuse kõikumise ulatus ehk volatiilsus keskmiselt 12% aastas, kõige suurem tipust põhjani langus -50% asemel -41% ja keskmine aastane tootlus +9%. 1994. aasta alul 80/20 jaotuse alusel investeeritud portfelli turuväärtus oleks kasvanud 10 000 dollari pealt 145 000 dollarini.

Kui tegu oleks veelgi riskikartlikuma investoriga, siis oleks ta võinud kaaluda ka portfelli jaotust, millest 60% moodustavad aktsiad ja 40% võlakirjad. Sellisel juhul oleks tema keskmine aastane tootlus olnud +8% ehk 1994. aastal investeeritud 10 000 dollarit oleks kasvanud 107 000 dollari suuruseks portfelliks. Tõsi, seda on vähem kui eelnevatel juhtudel, kuid portfelli riskid oleksid samuti olnud omajagu madalamad. Portfelli keskmiseks aastaseks hinnakõikumise ulatuseks oleks olnud kõigest 10% ja kõige suurem tipust põhjani turuväärtuse langus -50% asemel -31%. Kõige kehvema tootlusega kalendriaasta oleks näidanud -20% negatiivset tootlust, samas kui 100% aktsiatesse raha pannud portfelli puhul oli see -37%.

Nende kolme portfelli karakteristikute võrdlus on näha alltoodud koondtabelis.

Seega näeme, et juba investeerimisstrateegiat paika pannes saame me päris oluliselt kontrollida oma portfelli riskitaset.

Tegelikult seda sama sammu ehk investeerimisstrateegia paika panekut riskide juhtimise valguses alahinnatakse. See on parim viis riskide juhtimiseks ja mõnes mõttes selline ennetav samm.

Loomulikult käib riskitaseme allapoole toomisega enamasti kaasas ka oodatava tootluse langus, kuid nii need asjad finantsturgudel käivad.

Riski võtmine on pilet tootluse saamiseks ja iga investor otsustab kui palju riski ta võtab ehk kui kalli pileti ja kui suure potentsiaalse võiduga pileti ta soetab.

Minu isiklik portfellistrateegia

Mina olen investeerimisel valinud selle tee, et ligikaudu 95% kogu minu portfellist on investeeritud aktsiatesse. Seal kõrval hoian lisaks meelerahufondi, mis on istunud niisama rahana kontol, mõnedes võlakirjades või siis täna valdavalt tähtajalistes hoiustes.

Ma ise meelerahufondi investeerimisportfelli osaks ei loe, aga kui seda teeksin, siis tõenäoliselt oleks minu portfelli jaotus läbi aastate välja näinud selline:

  • 85-95% aktsiad;
  • 5-15% raha, hoiused, võlakirjad;
  • 0-5% muud investeeringud nagu väärismetallid, toormed, krüptovarad, iduinvesteeringud.

Nägime, et aktsiate risk ehk hinnakõikumise ulatus on päris suur. Seepärast on raha ja hoiuste ehk meelerahufondi komponent olnud minu investeerimisstrateegias väga olulisel kohal. Üheltpoolt võtan justkui väga suurt riski suure tootluse ootuses (aktsiad), teisalt osaga rahast ei võta üldse riske ja rahuldun olematu või madala tootlusega (hoiused).

Seda lähenemist nimetatakse barbell strateegiaks, mis viitab tõstekangile, kus keskel ei ole suurt midagi ja raskus on pigem jaotunud otstesse ehk äärmustesse. Täpselt nii nagu minu investeerimisportfelli puhul: osaga rahast olen ühes äärmuses (olematu risk, madal tootlus), teise osaga teises äärmuses (kõrge risk, kõrge tootluspotentsiaal).

Näiteks juhul, kui investor valib strateegiaks 90% aktsiaid ja 10% hoiuseid, siis portfelli kui terviku tasandil riski ja tootlusnumbrid justkui väga palju ei muutu. Võrreldes 100% aktsiatesse raha paigutava portfelliga, mis kasvas 30 aastaga 10 000 dollarilt 188 000 dollarile, oleks see portfell kasvanud 158 000 dollarile ehk keskmiseks aastaseks tootluseks oleks tulnud +10,1% asemel +9,5%. Portfelli volatiilsus oleks langenud umbes 16% tasemelt ligikaudu 14% tasemele.

Need ei ole väga suured muutused, kuid nende mõju praktikas on siiski väga suur. Kujutage nüüd ette olukorda, kus meil on 100 000 euro suurune portfell ja kordub üks nigelamaid aastaid aktsiaturu jaoks ning aktsiaportfell kaotab -37%.

See tähendab, et 100 000 euro suuruse portfelli turuväärtus on nüüd 63 000 eurot. Päris valus!

Investor, kellel on samuti 100 000 eurot, kuid see on jaotud 90% aktsiatesse ja 10% hoiustesse omab kõrghetkel seega 90 000 ulatuses aktsiaid ja 10 000 ulatuses hoiuseid.

Aktsiate osa kukub sama moodi -37% ehk 90 000 asemel vaatab kontolt vastu nüüd 56 700 eurot. Samas kogu hoiusele pandud 10 000 eurot on täies ulatuses alles ja teenib veel intressi ka lisaks.

Juhul, kui sul investorina on nüüd mingil põhjusel vaja portfellist raha võtta, siis saad selleks kasutada hoiusel olevat raha ja vältida aktsiate müümist nende madalpunktis. Kui sul rahavajadust ei ole, siis saad hoopis kaaluda kasvõi osaga sellest rahast täiendavalt aktsiate ostmist ja hiljem meelerahufondi suuruse taas üles ehitada.

Eelnevalt kirja pandu oli ratsionaalne argumenteerimine. Ära ei tasu unustada meie kui investorite emotsionaalset poolt. Seda kui ebaproportsionaalselt palju kindlustunnet annab see 10 000 eurot hoiustes olev raha sügavate kriiside ajal. Olen seda omal nahal ja oma portfelliga kogenud selle lühikese 10-aastase investeerimise jooksul juba neljal korral: 2015-2016. aasta langusfaasis, 2018. aasta lõpu mini karuturul, 2020. aasta pandeemiakriisi ajal ning ka nüüd hiljuti 2022. aasta karuturul.

Loomulikult on portfelli riskide juhtimisel neid samme veel õige mitmeid. Neid, mis puudutavad üksikaktsiate vahel hajutamist ehk maksimaalsete osakaalude määramist igale investeeringule või jooksvate kahjumite piiramist. Nendest juba edaspidistes blogipostitustes.

Värsked postitused, uudised ja sooduspakkumised otse sinu postkasti!

Comments

  1. Kärt says

    Ainuüksi kolimine on objektiivselt inimesele üks stressirohkemaid sündmusi elus, aga sul on sellele lisaks olnud veel majaehitus. Nii et kaks väga suurt stressorit korraga, arusaadav ja loogiline, et nüüd toss väljas on ja maja valmis saamisest tingitud rõõmu kõrval on ka palju muid emotsioone.
    Ära võta praegu eesmärgiks võimalikult palju asju ära teha, vaid ennast võimalikult palju taastada.

    • Dividend Investor says

      Aitäh! Eks ma olen seda püüdnud teha ka. Selle aasta üks lubadusi iseendale oli lugeda rohkem proosat ja see on päris hästi praegu abiks olnud 🙂

  2. Annika says

    Ma ei ole kunagi mõelnudki, et see meelerahufond (rahavaru eraldi pangakontol või hoiusel) oleks portfelli osa! Ei, ei, see raha on täiesti eraldi “börsil mängimise” rahast. Uuemal põlvkonnal on portfelli osaks Investeerimiskonto, mis ka vahest ootab jooksvalt oma aega ja kuulub portfelli koosseisu:)

    • Dividend Investor says

      Sama siin ehk meelerahufond on netovara osa, aga mitte portfelli osa.

  3. Kas Sa oma pensionisambaid ka portfelli osaks loed?

    • Dividend Investor says

      Jah, need on eraisiku portfelli osa. III sammast mul ei ole ja pole ettevõtjana mõtet seda täita, II samba raha on PIK-il ehk pensioni investeerimiskontol. Protsentuaalselt moodustavad pensionisambad ikka väga väikese osakaalu kogu portfellist.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.