2024. aasta kokkuvõte: raskete otsuste taga peitub lihtsam elu

Arusaadavatel põhjustel tahaks detsembri tegemiste asemel pigem kirjutada kogu aasta tegemistest. Teeme siis seekord nii.

Elu-olu sektsioonis võtan kokku terve rea “suuri asju”, mis 2024. aastal tehtud said. Ettevõtluse plokis jagan üht palju julgust nõudnud suurt muutust. Investeerimise osas panin kokku aasta kokkuvõtte just selles valguses, mis minu kui investori jaoks kõige olulisem on. Muuhulgas teen juttu enda muutunud riskitaluvusest ja sellest, kuidas üldse riskidest mõelda.

Elu

2024 jääb meelde kui suurte asjade ära tegemise ja suurte muutuste aasta.

2024. aasta alul ilmus minu esimene paberraamat, sedakorda siis üks korralik piibel kõigile ETFidesse investeerijatele. Väga äge on olnud kuulda nii lugejate positiivset tagasisidet kui ka näha neid märkmepabereid täis kleebitud läbitöötatud raamatuid 🙂

Kevadel sain “Rahatarkusesse panustaja 2024” tiitli. Seda annavad välja Rahandusministeerium, Eesti Pank, Eesti Pangaliit ja Finantsinspektsioon.

Valmis sai ka oma maja. Eks selle ja maale kolimisega on regulaarsed lugejad juba kursis. Nüüdseks oleme uues kohas elanud 8 kuud. Iga uus aastaaeg toob väikese üllatuse. Näiteks sellise.

Ehitasin maja krundile, mis asub minu ema maja kõrval metsa ääres. Enne ema elas selles majas vanaisa. Veetsin siin oma lapsepõlve kõik suved ja enamus nädalavahetusi ka. Seega kõik ümbritsev peaks ju olema tuttav ja tuntud. Aga võta näpust.

Värske avastus oli nüüd pimeda aja saabumisega see, et sellel metsaäärsel tänaval puudub tänavavalgustus (kuigi minu ja ema krunt on kõrvuti, siis sissesõit käib mööda erinevaid tänavaid). Ma ju teoreetiliselt teadsin seda. Olen terve elu siin ringi konnanud nii valges kui pimedas. Aga ma polnud päriselt seda justkui märganud kui pime siin ikka olla võib. Pealegi, aastatepikkune elamine linnakeskkonnas tekitab mingid taju tasandi harjumused – astud õue, maja ees on valgustus, astud tänavale, seal on valgustus. Nüüd järsku ei ole. Veider tunne.

Igatahes pimedus loodetavasti pikalt kestma ei jää, sest vald on nii tubli, et juba pandi tänavavalgustuse postide alused ja kaabeldus ära.

Üks suur muutus on minu elus veel olnud. Olen sellest seni vaikinud. Ei teagi miks. Vist lihtsalt ei taha nii palju eraelu jagada nagu mõned.

Samas see on viimase poole aasta jooksul nii minu kodust kui tööelu mõjutanud kõige rohkem.

Nimelt sain suvel esimest korda isaks. Jah, nii on. Elu on kuidagi teinud erinevaid keerdkäike ja alles nüüd 45-aastasena saan tunda, mida tähendab olla lapsevanem.

Kuna töötan 95% ajast kodukontoris, siis võite isegi arvata, kui suur see mõju produktiivsusele on. Lisame siia juurde vaheldumisi aukliku unega ja täiesti magamata ööd ning produktiivsus langeb veelgi.

Samas ma ei kurda. Olen õppinud oma aega planeerima veelgi paremini ja teen võimalusel asju igaks juhuks veelgi varem ette valmis ära.

Sügisest alates läks mu abikaasa ka juba uuesti õhtuti trenne andma, mis tähendab, et paar õhtut nädalas pluss mõnel päeval ka keset päeva olen pisipoisiga üksi.

Üheltpoolt tahaks ju öelda, et see on kohustus, mis võtab ära tööaega. Minu jaoks eriti seda kõige produktiivsemat (hommikuti) ja kõige olulisemat (õhtuti, mil on videokõned/veebikad), aga tegelikult ma ju tahan näha oma last kasvamas, arenemas ning veeta temaga koos aega.

Kõrvalepõikena – aeg-ajalt ikka loen kusagilt, kuidas mehed kirjutavad kui elumuutev on olnud isaks saamine ja millised tormilised tundeid neid valdasid kui pisike siia ilma sündis ning esimest korda kätel puhkas. Ma olen nüüd aus. Jah, see on unikaalne ja omapärane tunne kui näed, kuidas siia ilma sünnib sinu enda laps. Samas esimesed 3-4 kuud on ikka väga keeruline isana (mehena) konkureerida selle sidemega, mis on ema ja lapse vahel. Seega kuidagi puht energeetiliselt tundsin vähemalt mina, et need esimesed kuud on lapsega tegelemine lihtsalt kohustus. Sealt edasi, kui poiss oli juba 4-5 kuune, vot siis läks toredaks. Saab teha nalja, lollitada, mõelda välja igasugu jaburaid mängukesi, käia koos uudistamas ja justkui juba “suhelda” ka.

Seega nagu arvata võite, siis seoses isaks saamisega tundsin, et on vaja ka muutusi tööelus.

Ettevõtlus

Viimased 3 aastat olen aktiivne olnud 3 eri firma alt. Üheltpoolt koolitused, abistamised, sõnavõtud, kirjatükid, intervjuud, esinemised ja kõik muu taoline, mis paljuski tuleneb selle blogi pidamisest.

Teine suund on olnud virtuaalne investeerimisklubi Miljoniklubi. Miljoniklubisse on tänaseks koondunud üle 400 investori ja kasvõi kogu selle asja administratiivne pool on päris korralik ajakulu, rääkimata siis videokõnede tarbeks sisu loomisest, külalisesinejate organiseerimisest nii videokõnedesse kui saalikokkutulekutele, nende samade saalikokkutulekute organiseerimine, uudiskirjade kirjutamine, privaatses Miljoniklubi Discordis info jagamine ja küsimustele vastamine, igasugu portaaliga seotud tehniliste küsimuste lahendamine ja nii edasi ja nii edasi.

Kuigi Miljoniklubi haldus nõuab aega iga päev, jah, ka nädalavahetustel ja riigipühadel (teatud tehnilisi asju pean igapäevaselt kontrollima), siis see suund pakub kõige rohkem ka rõõmu ja eneseteostust.

Just aasta lõpunädalatel palusin õige mitmel klubiliikmel vastata paarile küsimusele ja no ikka nii tore on lugeda seda, kuidas klubi on olnud abiks, näha erinevaid investoreid arenemas ja kasvamas ning tajuda seda ühtehoidvat vaibi.

Ka mõni selline e-kiri, kus klubiliige teatab soovist liikmelisus lõpetada, on tegelikult mõnes mõttes “hea uudis”. Näiteks kasvõi see jõuluperioodil saabunud kiri:

Ma lahkun Miljoniklubist 2024 aasta lõpu seisuga. Olen tänaseks oma portfelli paika saanud ja tegelen väga passiivselt investeerimisega. Seega ei näe praegu jätkamisel põhjust. 

Sain väga palju uusi teadmisi ja ideid nende aastate jooksul.

Suur aitäh tarkuse jagamise eest!

Kuigi 1 klubiliige on nüüd vähem, siis samas on 1 eestlane rohkem, kelle rahaasjad on seatud automaatpiloodile ja kes on nüüd oluliselt rahatargem.

Punkt läheb kirja nii sellele investorile kui ka Miljoniklubile, sest klubi täitis oma eesmärki!

Keeruline ja julgust nõudnud otsus

Kolmas aktiivselt tegutsev ettevõte on mul veel olnud. Selleks on pea 3 aastat tagasi asutatud investoritele mõeldud raamatupidamisbüroo MagInvest.

2024. jääb sellele ettevõttele viimaseks tegutsemisaastaks.

Tuleb tunnistada, et mõnes mõttes tuli otsus see ettevõtte kinni panna raskelt, aga teistpidi jällegi minu enda sees lihtsalt. Lapse sünniga seoses oli lõpuks tagumine aeg ausalt asjadele peale vaadata ja tõdeda, et neid 7 rolli (raamatupidajatele koolitaja, erinevate juhendite/sisekordade tegija, veebihaldur, sisulooja, IT-admin, turundusjuht, personalijuht), mida ma selles firmas täitsin oli selgelt liiga palju. Ei tasu unustada, et see ei olnud ju mu ainus ettevõtmine. See oli minu kolmas aktiivselt tegutsev ettevõte.

Kõige rohkem valutasin südant meie töötajate ja klientide pärast. Lõppude lõpuks oli meil kokku ju üle 100 kliendi.

Ka kaasasutajatele oma otsusest rääkimine ei olnud lihtne. Need arutelud kestsid tunde ja tunde ning saadetud sai hulk pikki e-kirju.

Samas ma ise tundsin, et see käik on vajalik. Väga vajalik.

Lapse sünd andis tõuke muutused kiiremini käima lükata. Ma ei teagi kui põhjalikult neid otsuse tagamaid nüüd siin avalikus internetiruumis lahata. Samas natuke tahan ikka jagada. Ehk saab keegi sellest julgustust omaenda elus mõne olulise otsuse langetamiseks.

Nagu öeldud, siis see otsus oli väga raske tulema, nõudis julgust, aga täna tunnen päris suurt vabanemist.

Mainisin enne neid umbes 7 rolli, mida selles ettevõttes kandsin. Tuleb tunnistada, et enamus neist rollidest mulle ei meeldinud. Hea küll, osad asjad ma võin lihtsalt ära teha, sest need on vajalikud – näiteks veebilehe haldus, firma IT-süsteemide administreerimine jms. Teisalt oli ka rolle, mis minu jaoks olid kurnavad ja tiba isegi vastumeelsed – näiteks turundamine, värbamise ja ettevõtte üldjuhtimise teemad.

Nii mõnigi võib nüüd öelda, et kui ise ei taha või ei jõua teha, siis delegeeri! Hea mõte, aga kas sa oled praktikas väikeettevõtet käivitanud? Seal lihtsalt ei ole esimestel aastatel sellist tulubaasi, et iga valdkonna peale palgata eraldi inimene – isegi mitte poole kohaga, isegi mitte teatud asju outsource’ida. Nii tulebki alustaval ettevõtjal teha asju ise. Kui ei oska, siis õpid. Laupäeva hilisõhtul Google ja Youtube lahti ja hakkad muudkui õppima, kuidas siis ikkagi Google Ads’is see consent mode ära seadistada. Alustuseks muidugi välja selgitada, et mis pagana asi see üldse on 🙂

Ühesõnaga tundsin, et teen väga palju selliseid asju, mida ma teha ei taha.

Lapse sünniga seoses tuli endalt küsida küsimus – kas mul on vaja neid asju teha? Kas mul on vaja ennast ja oma aega ohverdada selleks, et oleks olemas üks firma, mille mõned aastad tagasi suure õhinaga asutasin, kuid mis tänaseks on muutunud mind ennast kurnavaks ja mis majanduslikult nii kui nii mingi rahamasin ei ole?

Ega saa tõenäoliselt selleks ka lähima 3-5 aasta jooksul. Eriti arvestades suuri maksumuudatusi, mis muudavad ettevõtte kaudu investeerimise paljudel juhtudel ebavajalikuks. Jah, ka tulumaksuseaduse muudatus, mis puudutab investeerimiskonto süsteemi laienemist oli üks klots minu otsustusprotsessis.

Lugesin millalgi suvel Scott Galloway “The Algebra of Wealth: A Simple Formula for Financial Security” raamatut. See on mees, kes on mitu korda oma idufirmadega ja ka eraisikuna pankrottidest läbi käinud. Sealt jäi muuhulgas meelde see, kuidas ta kirjutas, et oleks pidanud varem oma esimese idufirma puhul aru saama, millal on õige aeg firma kinni panna. Ta kirjutas, kuidas pingutas, piitsutas ja ponnistas kokku 8 aastat, aga asi lõppes ikkagi firma ja eraisiku pankrotiga ning lisaks eraelu kokkuvarisemisega. Rääkimata tervisest, suhetest teiste lähedastega ja oma aja alternatiivkulust (mida kõike oleks võinud selle ajaga hoopis muud teha).

See jäi mulle kuidagi ekstra eredalt meelde. Seega seadusemuudatuse, oma eraeluliste arengute ja ausa sisekaemuse tulemusel see otsus ka sündis.

Kas olete märganud, et selliseid pöördelisi otsuseid on alati raskem teha, kui lihtsalt vooluga edasi kulgeda? Pöördelise otsuse tegemine ja väljaütlemine vajab kuidagi ekstra suurt julgust. Korraks on väga-väga raske. Seejärel on õige pea väga-väga kerge ja väga-väga pikaks ajaks.

Selle ettevõtte sulgemine oli üks seda tüüpi otsustest.

Olgu selle sektsiooni lõpetuseks öeldud, et liitsime MagInvesti kliendid ja töötajad teiste asutajate põhifirmaga Trikato, mis on raamatupidamise teenust pakkunud juba ligi 20 aastat. Nõnda sai rahu ka minu süda, sest raamatupidajatele säilis töö, kliendid on kenasti hoitud ja saavad teenust edaspidi isegi soodsamalt kui varem.

Investeerimine

Enne kui asun investeerimistegevuse aasta kokkuvõtte juurde, kirjutan mõned mõtted seoses riskitaluvusega.

Riskitaluvus, riskivalmidus, riskiisu – kõik need sõnad iseloomustavad investori valmidust võtta riske.

Sisuliselt tuleb endalt küsida järgmine küsimus – mis on minu kui investori taluvus arvestatava tõenäosusega esineda võivate kaotuste suhtes ilma, et sooviksin oma portfelli muuta? Kus on see potentsiaalsete kaotuste piir, mis hakkab juba tekitama ebamugavust ja mis nõuab riskitaseme allapoole toomist?

Näiteks globaalsetel aktsiaturgudel kõiguvad hinnad keskmiselt +/-20,9% aastas. USA suurfirmade aktsiate hindade ehk S&P 500 indeksi keskmine aastane kõikumisulatus on +/-19,4%.

Investeerimismaailmas tuntakse seda hinnamuutuste standardhälbena leitud mõõdikut kui volatiilsust ehk realiseerunud riski.

Lisan siia veel mõned andmepunktid. Näiteks USA väikefirmade volatiilsus on 24,0%, valdavalt tehnoloogiasektori aktsiaid sisaldava Nasdaq-100 indeksi aktsiatel keskmiselt 27,1%. Samas kõrge krediidikvaliteediga USA võlakirjade volatiilsus on kõigest 5,2%.

Seega hästi lihtsustatult öeldes võivad aktsiate hinnad suhteliselt suure tõenäosusega igal aastal näidata 20% suurust tipust põhjani langust. Reaalsuses see tingimata igal aastal ei juhtu, kuid tõenäosus selle toimumiseks on arvestatav.

Samas kõrge krediidikvaliteediga (investeerimisjärgu krediidireitinguga) võlakirjade puhul on hinnakõikumise ulatus ehk volatiilsus vaid keskmiselt 5% aastas.

Alltoodud graafiku vasakpoolne paneel toob välja just nimelt need samad mainitud realiseerunud volatiilsuse mõõdikud.

Ekstra konservatiivsed investorid vaatavad sageli ka sellist mõõdikut nagu maximum drawdown. See kirjeldab maksimaalset tipust põhjani langusprotsenti.

Teisisõnu valime välja mingi mineviku ajaperioodi ja vaatame, mis oli sellel perioodil investori suurim kaotus juhul, kui ta ostis täpselt tipust ja müüs täpselt põhjas.

Ülaltoodud graafiku parempoolsel paneelil näeme, et aktsiate puhul jääb see viimase 25 aasta andmeid uurides sinna -50% kuni -60% kanti. Erandiks on QQQ ehk Nasdaq-100 indeksi ETF, mis langes 2000. aastate tehnoloogiamulli lõhkedes -83%.

Võlakirjafondid on samas viimase 25 aasta jooksul kogenud kõige suurema langusena 2022-2023. aastatel toimunud intressitõstmiste valguses -18,4% suurust tipust põhjani hinnalangust.

Tururiski mõõdikuid on veelgi. Enamusele lugejatele on tõenäoliselt uus info see, et 2000ndate keskpaigas olin üks väheseid Eestis, kes oskas luua, kalibreerida ja rakendada VaR riskijuhtimise mudeleid. Käisin end isegi täiendamas VaR mudeli loojate ja implementeerijate juures.

VaR on lühend sõnadest Value-at-Risk ja mõõdab riski korraga justkui kolmel skaalal – oodatav kahjum, valitud ajaperiood ja usaldusnivoo (confidence level).

Näiteks Eesti riigi reservidele (Stabiliseerimisreserv, Kassareserv jm) sai loodud VaR mudel, kus panime paika, mis on 1 kauplemispäeva lõikes 95% tõenäosusega maksimaalne lubatud väärtpaberite hinnalangusest tulenev portfelli kahjum. Kui portfell hakkas piirile lähenema, pidid portfellihaldurid mõned riskantsemad võlakirjad maha müüma (näiteks pika tähtajaga Itaalia võlakirjad) ja soetama asemele vähemriskantseid võlakirju (näiteks lühikese tähtajaga Saksa võlakirju).

Mul näpud praegu neid ridu trükkides ikka väga-väga sügelevad, et kõigist neist VaR mudeli rakendamise nüanssidest, kitsaskohtadest ja sellest meeletust matemaatikast, mis seal taga peidus on, veidi veel kirjutada, aga tõmban siiski pidurit. See on puhtalt minu finantsnohiklikkusest tulenev huvi mudeli metoodikate võrdluse, mudelite kalibreerimise ja testimise osas. Las ta praegu jääb 🙂

Võtame jutu kokku – erainvestorina tasub meil tururiski hindamisel kasutada kahte ülalkirjeldatud mõõdikut. Nendeks on keskmine aastane hinnakõikumise ulatus ehk volatiilsus ja maksimaalne tipust põhjani langus. See viimane on hea mõõdik nii-öelda stresstestide ehk halvimate stsenaariumite läbimängimiseks.

Tururisk vs kapitali püsiv kaotus

Ühe mõiste soovin siiski veel lahti rääkida. Eelnevalt tegime juttu tururiski mõõdikutest. Tururisk on hinnakõikumise risk. See tähendab, et täna on hind madalam, homme jälle kõrgem. Seni kaua kuni meie investeeringu objekti endaga midagi drastilist ei juhtu, on enamasti võimalus “august välja ronida”.

See tähendab, et hinnariski mõju ei ole enamasti püsiv. Eriti kui räägime laiapõhjalistesse ETFidesse investeerimisest.

Globaalsed aktsiaturud on seni ikka ja alati kriisidest toibunud ja uued hinnatipud teinud. Mõnikord kulub selleks aega vähem, teinekord rohkem, aga uued tipud on tehtud.

Samas on olemas ka teist tüüpi risk, mida investeerimise maailmas peetakse selliseks “päris” riskiks.

Ma ise arvan, et Warren Buffetti reegel number üks “Don’t lose money” ehk “ära kaota raha”, peab silmas just seda riski, millest nüüd juttu teeme.

Selleks on kapitali püsiva kaotuse risk, inglise keeles permanent loss of capital.

Julgen öelda, et just seda peab vanameister Buffett silmas oma tsitaadiga. Mitte seda, et nii kui börsiaktsia hind langeb, siis müü kohe ära, kasuta stop loss tehingukorraldusi või muud sarnast.

Pigem on jutt sellest, kuidas vältida olukordi, mil kaob igasugune mõistlik tõenäosus oma raha tagasi saada.

Siin on tavaliselt päevakorral kolm olukorda: 1) ostame (üksik)aktsiaid buumi või päris mulli lõpufaasi ajal ja maksame üüratut ning ebamõistlikku hinda; 2) erinevad pettused ja skeemid ning 3) ettevõtete maksejõuetus (saneerimised, pankrotid).

Tururisk on investeerimise loomulik osa, kapitali püsiva kaotuse riski samas võiksime minimeerida.

Ajakohane näide on siin loomulikult Planet42. See raha on läinud. Igaveseks. Ma ei taha kuidagi targutada, aga nii tõenäoliselt on. Pigem on mul kogu selle jutuga soov edasi anda oskust ja infot, mille baasilt edaspidi otsustada, kas uus potentsiaalne investeerimisidee kannab endaga kaasas olulist hinnakõikumise riski või hoopis olulist kapitali püsiva kaotuse riski.

Neid kahte tuleb eristada. Seda teevad kõik elukutselised investorid, kõik riskijuhid ja fondijuhid. Tee seda sina ka.

Miks see oluline on? Eks ikka sellepärast, et püsivalt kaotatud kapital on see, millest oled igaveseks ilma. Mitu aastat tehtud tööd, nähtud vaeva ja kogutud sääste võib kaduda lühikese ajaga ilma, et sellel oleks enam arvestatavat tõenäosust taastuda.

Pikaajalise eduka investeerimise (ja tegelikult ka kauplemise) üks põhireegleid on järgmine – püsi mängus!

Selleks, et mängus püsida sel, järgmisel ja ka ülejärgmisel aastal, peamegi kaitsma enda portfelli või vähemalt olulist osa sellest püsiva kapitali kaotuse riski eest.

Investeerimisaasta suurimad kordaminekud

Miks ma neist riskidest nüüd nii palju juttu teen? Suuresti seetõttu, et ma ise olen viimaste kuude jooksul tundnud, kuidas hiljutised elulised sündmused on minu riskivalmidust mõnevõrra muutnud.

Ega ma ei tea, võib-olla on see ajutine. Samas võib-olla ei ole ka.

Kõige õigem on sellisel puhul hakata tasapisi oma portfelli ümber korraldama. Viima seda kooskõlla oma uue riskitaluvuse tasemega.

2024. aasta sügise hakul tundsin, et mul on vaja rahalist puhvrit. Maja ehitus oli kõik rahavarud tühjaks imenud. Jah, mul oli jätkuvalt alles investeerimisportfell, aga 97% sellest oli börsiaktsiates ja 2% krüptodes. Ei ole neist kumbki eriti madala tururiskiga varaklass.

Seega asusin tegudele. Viimastel kuudel olengi kasvatanud rahavaru/reserve nii oma ettevõtete all kui ka eraisikuna. Valdavalt hoian neid reserve kolmel moel: 1) natuke suurem kontojääk ootamatute kulude silumiseks; 2) lühikese tähtajaga madala krediidiriskiga võlakirjade ETF (Lightyear’i kasutajatele on siin sobiv alternatiiv rahaturufond); 3) kodumaiste pankade võlakirjad.

Selle loetelu esimene viis on vähem riskantsem kui teine, mis omakorda on madalama riskiga kui kolmas. Seda nii tururiski (hinnakõikumise risk) kui ka kapitali püsiva kaotuse riski valguses.

Pean seda eelkirjeldatud käiku lõppenud aasta üheks suurimaks kordaminekuks oma rahaasjade halduses.

Ma tean, et nii mõnigi võib mõelda, et miks muuta oma portfelli tunde pealt, pelgalt mingist emotsioonist?

Olen juba piisavalt pikalt investeerimismaailmas sees ja tean, et tegelikult on just see kõige-kõige olulisem asi üldse.

Iga investori investeerimisstrateegia, portfelli jaotus ja investeeringud peavad vastama tema riskitaluvusele. Punkt.

Kui muutub riskitaluvus, peab muutuma ka portfell.

Tõsi, kindlasti ei ole seda portfelli ja strateegia muutust mõistlik ette võtta igal aastal või mitu korda aastas. Samuti mitte siis, kui aktsiate hinnad iga kord otsa allapoole pööravad. Samas kui tegu on ikkagi baasilise ja püsiva muutusega riskivalmiduses, siis tuleb tegutseda. Parem varem kui hiljem.

Teine oluline kordaminek oli minu jaoks sihipärase investeerimisega jätkamine isegi siis kui ühe käega võtsin portfellist raha välja (eraisiku portfell) ja teise käega panin natuke juurde (ettevõtete portfell).

See, et säilitasin regulaarsuse ja pidasin muuhulgas kinni ka iseendale antud lubadusest iga kuu 2x soetada laiapõhjalisi ETFe, on kordaminek.

Mis siis, et mõnel kuul oli mõni ETFi ost vaid 200-300 euro väärtuses. Ma ikkagi tegin selle ära.

Vaatamata sellele, mis toimus turgudel või minu elus. 2024 ei olnud just kõige lihtsam. Majaehitus võttis väga palju aega ja pingutust, kolimine tõi vajaduse harjuda uue elukorraldusega, lapse sünd lõi une- ja töögraafiku totaalselt sassi, ühe ettevõtte lõpetamine tõi rohkelt tööd ja stressi. Seda loetelu võib vabalt veel jätkata, aga asja mõte jääb samaks.

Vaatamata sellele kõigele tegin oma ETFide ostud iga kuu 1. ja 15. kuupäeval ära täpselt nii nagu kalendri meeldetuletused seda teha käskisid.

See pisku kaupa investeerimine isegi siis, kui fookus on mujal või rahadega on parasjagu kitsas käes, on täpselt nagu lihastreening. Nii kui nädal-paar vahele jääb, nii juhtub kaks asja: 1) vaikne vähikäik ja 2) kaob harjumus ning ununeb tegutsemisest saadav heaolutunne.

Seega ka investeerimismusklit tuleb treenida regulaarselt. Oluline ei ole kui suures ulatuses ja kui palju, pigem see, et midagigi saab tehtud.

Juba päris palju aastaid on mul üks ütlus, mis valdavalt käib meil kodus läbi seoses aiatööde ja koduste töödega: mis ära, see ära; 1 on parem kui 0.

Natuke numbreid ka

Alustame numbrite mõttes kõige olulisemast. Selleks on netoportfelli ja netovara muutus kalendriaasta jooksul. Ma ise tähtsustan seda rohkem kui protsentuaalset portfelli tootlust. Protsendi eest poest leiba ei saa, eurode ja dollarite eest aga küll 🙂

Siia raporteerin siiski netoportfelli kasvu numbri protsentides, milleks oli 2024. aastal +22%.

Olgu igaks juhuks mainitud, et netoportfell on kõik finantsvarad miinus nendega seotud kohustused, minu puhul siis finantsvõimendus ehk laen väärtpaberite tagatisel juhul, kui olen seda võtnud. Teine asi, mida meeles hoida on see, et kui tootlusnumber mõõdab turu panust investeeriportfelli kasvu, siis netoportfelli muutuse protsent mõõdab nii turu panust (tootlust) kui ka minu enda panust (raha lisamine portfelli).

Ma ise olen selle numbriga väga rahul. Eriti kui arvestada, et ühe käega võtsin terve I poolaasta majaehituseks raha portfellist välja. Õnneks ettevõtete alt sain sääste teistpidi portfelli lisada.

Näen oma Exceli tabelist, et viimase 9 aasta jooksul olen kasvatanud netoportfelli keskmiselt +25% aastas.

Kui suur oli 2024. aasta tootlusnumber? Sellele küsimusele jään vastuse võlgu, sest juba aastaid mul lihtsalt ei ole aega ja viitsimist kõiki tehinguid (või rahakandeid) mingisugusesse ühtsesse tööriista või tabelisse sisse toksida. Mulle piisab kui võtan lahti 3 erinevat IB kontot ja vaatan neid tootlusnumbreid eraldi. Jah, ühtteist on ka LHVs, aga IB kontode raportitest saan suure pildi ette.

See postitus venib juba päris pikaks nii, et jätan tootlusnumbrite teema Miljoniklubi videokõne tarbeks või siis ka jaanuari Börsijuttude saates arutamiseks.

Tehingustatistika

Lõin kokku ka oma tehingustatistika. Olgu kohe öeldud, et mulle pigem meeldib teha tehinguid sageli ja väiksemates summades. Nõnda saan tekkivate säästude eest soetada mitmeid erinevaid aktsiaid ja teha seda ka suhteliselt kohe kui vaba raha tekib. Nendest numbritest saate ka kohe aru, miks ühtse koondportfelli loomine ja koondtootluse arvutamine on päris suur ettevõtmine.

Eraisiku valdavalt Interactive Brokersis olev dividendiportfell elab rahulikku elu, seal investeerin iga nädala-paari tagant laekunud dividendid uuesti aktsiatesse. 2024. aasta jooksul tegin 24 ostutehingut. Eraisiku portfellis tuli ka 11 müüki, mis kõik olid seotud raha välja võtmisega majaehituse finantseerimiseks.

Mul on ka 3 erinevat ettevõtet, mille alt investeerin. Seal oli kokku 276 tehingut, enamus neist ostud.

Väike võrdlus – kahel ettevõttel on konto IBs, neis kahes ettevõttes tegin kokku 258 investeerimistehingut (kauplemisest räägin peagi eraldi). Tehingutasudeks läks kahe konto peale kokku 180 eurot. Arvestades, et mõlemad IB kontod on kuuekohalised, siis see on kaduvväike protsent.

Kolmanda ettevõtte, kuhu mul laekub raha vaid aeg-ajalt, puhul on konto LHVs. Seal tegin aasta peale kokku 18 tehingut ja tehingutasudeks kulus 112 eurot. Arvestades, et portfell on seal vaid ca 25k, siis “kaotasin” aasta jooksul tehingutasudena 0,43% portfellist. Seda on väga palju, liiga palju! Pean tõsiselt plaani sealne tegevus üle vaadata ja ehk hoopis avada sellele ettevõttele Lightyeari konto.

Räägime ka PIK-ist ehk pensioni investeerimiskontost. See on mul samuti LHVs. 2024. aastal tegin seal paar vangerdust. Tõmbasin kokku ETFide portfelli ehk vahetasin igasugu “eksootilisemad” ja “huvitavamad” ETFid VWRL-i vastu. Lisaks müüsin ära 2 kasvuaktsiat, mille osas enam veendumust ei olnud ja asendasin need portfellis juba olevate nii-öelda võitjatega. Müüke oli umbes 21k euro väärtuses. Kokku tegin nende vangerduste tulemusena 15 tehingut ja maksin tehingutasudeks 168 eurot. See on ligikaudu 0,3% minu PIKi turuväärtusest. Jällegi, maru palju. PIK ei ole ikka üldse see koht, kus omal käel aktiivselt tehinguid teha, veel vähem kaubelda. Mina püüdsin lihtsalt parandada oma PIK avamisel tehtud (ahnusest tulenevaid) vigu.

Suvel ja sügisel tegelesin episoodiliselt veidi ka optsioonikauplemisega. Tegin seda oma ettevõtte IB kontol. Kokku tegin 35 tehingut ja tehingutasudeks maksin 33 dollarit. Kuna kauplesin väikeste summadega, siis teenistus oli samuti tagasihoidlik, kokku mõned tuhanded eurod. Näiteks oktoobris sulgesin 8 tehingut ja need lõppesid selliste tulemustega.

Kuigi pilt paistab justkui ilus ja statistiliselt oli võitvaid tehinguid 75%, siis tegelikult juhtusid positsioonide suurused sellised, et sel kuul teenisin hoopis paarsada dollarit kahjumit. Hea näide, kui petlik võib olla statistika.

Tõmban selleks korraks otsad kokku, sest olen seda postitust tegelikult kirjutanud kokku vist 5-6 erineval päeval ja on teine päris pikk saanud.

Soovin kõigile head uut aastat ja pidagem siis ikka meeles, et investeerimisel on kõige olulisem järjepidevus ja omaenda eesmärkide poole liikumine.