Selles postituses võtan jutuks ühe toreda juunikuu õhtu, mis viis värske tõdemuseni. Investeerimise sektsioonis teen midagi, mida pole väga-väga ammu selle blogi veergudel teinud ehk annan ülevaate oma investeerimisportfelli jaotusest.
Elu
Kõige pimedam on ikka enne päikesetõusu. See sobib tagantjärele maru hästi, et võtta korra veel kokku mai kuu ja liikuda sealt edasi juunisse. Ehk siis juunis liikus elu hoopis teisel kursil ja täiesti uue hingamisega. Eks pisipoisiga seoses väljakutsed jätkuvad, nagu ikka, siis täitsa uued, aga paarisuhte osas oleme minu arvates leidnud uue hingamise. Sellest tahangi täna pisut kirjutada.
Kõige tugevamalt tundsin seda jaanilaupäeval. Kuigi meile lubasid jaanideks külla tulla nii ühed kui teised, siis lõpuks ei tulnud kedagi. Või noh, naaberkrundilt minu ema ikka tuli, aga lõppkokkuvõttes oli väga rahulik, tore ja mõnus perekeskne jaaniõhtu.
Juba pärastlõunaks sai kümblustünni vesi soojaks, päike paistis ja saime esimesed suplused seal ka pisipoisiga ära teha. Seejärel tegime ettevalmistusi õhtusöögiks, pisipoisi õhtuune ajal sain veidi arvutis käia (USA turud olid ju avatud 😉), siis pidasime maha mõnusa õhtusöögi ning pärast seda läksime tegime väikese istumise veel lõkke ääres ka.
Minu ema, endine rahvatantsuõpetaja ja folklooris kibe käsi, hakkas siis lõkke ümbruses leiduvatest lilledest pärga punuma ja ütles, et jaaniõhtul tuleb korjata 9 seltsi lilli ja need siis pärjaks punuda. Vihje oli selge – otsige mulle veel 8 eri õitsvat taime. Nõnda me siis kogu perega sooäärse niidu pealt neid ülejäänud 8 sorti lilli otsisime. Tuleb tunnistada, et oli täitsa tore viis jaanilõkke ümber nõnda veidi aega veeta.
Igatahes pärast lõkke ääres istumist pakkus mu ema, et kui me soovime veel kümblustünni minna, siis ta tuleb hea meelega poissi hoidma. Kuigi olime alul veidi kõhklevad, sest kell oli juba palju ja poisi jaoks pressis uneaeg peale, siis ütlesime ikkagi jah.
See oli üks viimase aja parim ja õnnestunuim “jah” sõna üldse.
Ma tundsin tõesti vist esimest korda kogu selle pere juurdekasvu järel, kuidas me saime olla kahekesi ja täiesti segamatult. Olime õues kümblustünnis ja poiss koos minu emaga teises maja otsas toas. Taevas kostitas meid ühele korralikule Eesti jaaniõhtule kohaselt kerge vihmasabinaga, meie ligunesime kaelast saati mõnusas ja soojas vees, ümberringi vaikus ja rohelus ning lihtsalt olime teineteisega.
Tasapisi hakkasime rääkima ka teemadel, mis tavaliselt jutuks ei tule – unistused, soovid, unelmad. Miks need siis jutuks ei tule? Eks iga värske lapsevanem teab siin ise ka vastust. Igapäevaelu lihtsalt võtab üle ning sellisteks vestlusteks on aega ja hetke leida üha keerulisem.
Mul on vaja “suurt asja”, mille poole liikuda
Kui kümblustünnis käidud ja laps magama saadud (mis on alati ikka täitsa korralik katsumus), siis nagu ikka kukkusime diivanile ja käsi otsis kohe automaatselt telekapuldilt Netflixi nuppu. Olime vaid pisut üht sarja vaadanud, kui vajutasin stoppnupule ja küsisin kaasalt, milles ta tunneb, et oli juba väikesest peale hea.
See viis meie jutu pisut sinna karjääriplaneerimise ja tagasi unistuste jagamise rajale ning kell oli ammu üle südaöö kui lõpuks need jutud oma otsa leidsid.
Minu enda jaoks oli huvitav avastus see, et tundsin ühtäkki väga tugevalt kui palju mul on vaja mingit suurt asja, mingit suurt eesmärki või visiooni sellest, kuhu me paarina edasi liigume. Mingi visioon, mis terendaks seal kusagil kõrgel-kaugel ja mille poole siis ühiste pingutuste toel 5-7 aasta perspektiivis liikuda. Teades seda sihti, on minu jaoks lihtsam (ja motiveerivam) paika panna nii iga-aastased, igakuised kui ka igapäevased tegevused. Need nii-öelda väikesed sammud, mis siis lõpuks selle visiooni täitumisele kaasa aitavad.
Olles väga erinevad karakterid, siis mõnda aega me loomulikult debateerisime sel teemal, et kas need sammud on nagu selline selge ajaline tegevuskava või pigem kui kondikava, mis aitab neid sammukesi meeles hoida ja valida teostamiseks selle tüki, mis parasjagu asjakohane tundub.
Igatahes minu jaoks oli üllatav kui tugevalt ma tundsin, et ma vajan nüüd mingit visiooni, mingit sihti või teed juhatavat põhjatähte mitte oma äriliste tegemiste, mitte oma finantside ja portfelli ehitamise, vaid hoopis paarisuhte valguses. Vajan ühist visiooni sellest, millist elu me koos luua, elada ja nautida soovime.
Ma siiralt loodan, et need vestlused meil veel jätkuvad ja saame ühtteist ka paberile (arvutisse kirja pandud). Mille peale mu kallis kaasa muidugi küsis, et kas kõik asjad peab paberile kirja panema 😀 Mina näiteks veidral kombel tunnen, et peab. Ekstra tugev on see tunne veel siis, kui see puudutab plaane/visiooni, mis luuakse mitmekesi. Lihtsalt kasvõi unistuste sünkroniseerimise ja teise osapoole nägemustest paremini aru saamise eesmärgil.
Investeerimine
Lugesin hiljuti OTR Juttude lehel Liisi ja Mihkel Kirchi lugu ja portfelli ülevaadet ning tabasin end mõttelt, et ma vist ei ole päris-päris pikalt blogiveergudel kirjutanud sellest, milline mu portfell täna välja näeb. Eks suuresti on siin “süüdi” Miljoniklubi, kus jagan iganädalaselt nii oma oste-müüke kui ka kõike seda, mis finantsturgudelt silma on jäänud. Siis tekibki endal tunne, et kõik on justkui juba letti löödud ja läbi hekseldatud.
Kusjuures, neid ridu siin hetkel kirjutades tuleb meelde, kuidas just eile Miljoniklubi Tallinna kohtumisõhtul ütlesid nii mõnedki klubiliikmed, et oma uudiskirjades kajastan asju ikka täiesti teistmoodi kui teised siin Eestis, alati on unikaalne ja oma vaade. Praegusel hetkel paistab see tõenäoliselt ekstra tugevalt silma, sest mainitud kirjatükis jagatud lähikvartalite stsenaarium aktsiaturgudele oli ikka hoopis midagi muud kui see, millest peavoolu meedia kirjutab.
Igatahes kui soovid püsida infovoos ja lisaks kuulda/näha, mida teevad oma portfellis teised investorid, siis Miljoniklubi uksed on sulle avatud. Lisainfot klubi kohta leiad sellelt lehelt.
Enne portfelli ülevaate juurde asumist üks asi veel. Alltoodud kokkuvõte on koostatud kogu minu portfelli baasilt. Jagan siin teiega portfelli protsentuaalset jaotust, aga mitte numbreid eurodes. Siin on 3 lihtsat põhjust:
- Soovin säilitada pisutki privaatsust.
- Eraisiku portfell elab oma elu, sinna raha juurde ei pane (välja arvatud PIK ehk pensioni investeerimiskonto) ja kogu action ning progressi mõõtmine käib minu enda jaoks juba aastaid ettevõtete portfelliga.
- Ei taha tekitada endale mingit survet, et pean pidevalt teile siin näitama kiiret portfelli kasvu ning olema kuidagi “parem või tublim portfellikasvataja” kui teised investeerimisblogijad. Eriti arvestades seda, et juba haun peas plaani lähima paari aasta perspektiivis jälle kord võtta eraisiku portfellist välja 6-kohalise numbri piirimaile küündiva summa ühe materiaalse unistuse täitmiseks.
Seega portfelli koondnumbrit sellest kokkuvõttest ei leia, küll aga leiab kogu portfelli jaotuse ning veidi sisevaadet iga varaklassi osas. Avalikult ja regulaarselt jagan numbriliselt vaid oma ettevõtete portfelli suurust, sest nagu öeldud, investeerimiseesmärgid on mul täna seotud ennekõike selle portfelliga.
Mis on portfelli osa ja mis mitte?
Järgmine küsimus on see, et millised varad on üldse portfelli kaasatud. Eraisiku portfell asub mul suuresti välismaakler Interactive Brokersi juures. See on see minu niinimetatud dividendiportfell, millest sageli juttu teen. Seal on ainult dividende maksvad aktsiad, ETFe seal enam ei ole.
Eraisiku portfelli osaks on ka PIK ehk pensioni investeerimiskonto, mille vahendusel haldan ise II samba varasid. Seal on pisut alla poole ETFe, üle poole erinevaid niinimetatud kasvuaktsiaid ja näpuotsaga krüptot ka (läbi ETP-de). Igakuiselt läheb sinna laekuv raha ETFidesse.
Pensioni kolmandat sammast mul ei ole.
Oma portfelli hulka ei arvesta ma ka kodu. Paljuski seetõttu tegi koguportfelli number siin viimastel aastatel vähikäiku, sest sai ju portfellist raha välja võetud ja suunatud varasse, mis ei ole portfelli osa (kodu).
Muud kinnisvara ma hetkel ei oma. Ei eraisikuna ega ettevõtete kaudu.
Mingit vallasvara ma samuti portfelli koosseisu ei arvesta.
Üks oluline nüanss on veel, mille osas ma kindlasti teistest investoritest oma portfelli arvepidamisega erinen. Portfelli turuväärtust arvutades ei võta ma arvesse kontodel olevat raha. Eks siin on veidi ajaloolisi põhjuseid (kajastasin minevikus raha ja hoiuseid eraldi kategooriana kui meelerahufondi ning see on ka portfelli arvestusest alati eraldi olnud), aga ka praktilisi (olen praktiliselt 99% ajast 100% investeeritud ehk kogu raha on investeeringutes).
Seega mingid summad vaba raha, mis eraisikuna on kusagil kontodel rahapuhvrina (samuti tähtajalised hoiused) või ka ettevõtete all käibevahenditena või ka reservidena, neid ei ole ma kunagi lugenud portfelli osaks. Need on minu mõtetes alati meelerahufondi osa ja see on portfellist eraldi.
Mõnikord mängin mõttega, et maaklerkontol olevat rahajääki võiks ju ikka kajastada portfelli osana, aga iga kord kui kuukokkuvõtet teen, ei vaata sealt enamasti vastu suurem summa kui 34 eurot või 72 dollarit või midagi sellist 🙂 Kusagilt on sisse jäänud see harjumus vaba raha koheselt ära investeerida hetkel kõige potentsiaalikamatena tunduvatesse väärtpaberitesse.
Seega kokkuvõtlikult on minu portfelli arvestuses sees kõik eri pangakontodel ja maaklerkontodel olevad väärtpaberid (aktsiad, ETFid, muud fondiosakud, võlakirjad), üks vanast ajast jäänud väike rahapaigutus Funderbeami platvormil ja krüptovarad mitme eri teenusepakkuja platvormil.
See tähendab ühtlasi seda, et kogu mu maine investeerimisvara on sisuliselt väärtpaberite kujul või vähemalt nii-öelda digitaalne.
Olen kordi ja kordi mõelnud, et kas see on okei või mitte ja episoodiliselt ikka ja jälle tundnud, et võiks olla pisut ka niinimetatud reaalvara. Samas tegudeni pole ma viimase 5-6 aasta jooksul jõudnud, mis tähendab, et ju siis ikkagi on okei 🙂
Netoportfell vs brutoportfell
Üks nüanss veel. Juhul, kui mõnel maaklerkontol on kasutusel finantsvõimendus ehk margin laen, siis selle lahutan alati väärtpaberite turuväärtusest maha ehk siis arvestus käib alati netoportfelli valguses.
See on mõnes mõttes väga oluline aspekt, sest kui tegutseksin sama omakapitaliga kinnisvarasektoris, siis võiks brutoportfell olla ju 3-5x suurem kui täna (laenuvõimenduse tõttu). See on ühtlasi ka asi, mida meeles hoida kui loete teiste investorite portfelli ülevaateid ja imestate, et kuidas on võimalik jõuda nii suurte portfelli numbriteni. Paljud kajastavad kenasti ka laenujääki ja netoportfelli, aga osad mainivad esimesena ikka brutoportfelli suurust.
Kui juba “tähenärimiseks” läks, siis eks siin on üks pisidetail nüüd veel. Kui portfellis on palju kinnisvara, siis tegelikult me investorina väga hästi ei tea, mis see igal ajahetkel päriselt väärt on.
Standardlahendus on tavaliselt see, et võtame kinnisvaraobjekti portfelli üles soetusväärtuses, lahutame maha laenusumma (saame kinnisvara netoväärtuse soetuse hetkel) ja siis igakuiselt suurendame seda netoväärtust pangale tagasi makstud laenu põhiosa summa võrra.
See loob ettekujutuse hoopis teistsugusest portfelli turuväärtuse dünaamikast kui tegelikult päriselt see olla võiks. Eks see on lihtsalt mugav viis kinnisvara portfellis kajastada, aga tasub meeles hoida, et kindlasti ei peegelda see igal ajahetkel adekvaatselt portfelli turuväärtust ja samuti moonutab see minu arvates kogu portfelli turuväärtuse dünaamikat. Eriti nende jaoks, kes arvutavad portfelli kohta erinevaid riskimõõdikuid või ka riski/tulu suhte näitajaid. Kuna see jutt läheb nüüd juba päris finantsnohiku kategooriasse, siis panen siia selleks korraks punkti 🙂
Minu investeerimisportfelli jaotus
Alljärgneval graafikul on välja toodud kogu investeerimisportfelli jaotus peamiste varade lõikes.
Nagu näha, siis kõige suurema viilaka moodustavad üksikaktsiad (ligi 70%). See sektsioon sisaldab nii dividendiaktsiaid (ca 30 erinevat), kasvuaktsiaid (ca 20 erinevat, millest 5 on nii-öelda müüginimekirjas) ja REITe ehk börsil kauplevaid kinnisvarafonde (10 erinevat). Seega kokku on portfellis ligikaudu 60 erinevat üksikaktsiat. Kui seda tundub palju, siis mõnes mõttes nii ongi. Samas mul on minevikus olnud neid ka üle 100 🙂
Muide, eks see kasvuaktsiate vs dividendiaktsiate kategoriseerimine on veidi meelevaldne, sest näiteks GOOG on mul ka täna kasvuaktsiate all vaatamata sellele, et ta maksab nüüd dividende. Sama lugu on näiteks NVDA aktsiaga (12 aastat jutti dividende maksnud, samas dividendimäär täna 0,03%).
Kui vaadata ainult aktsiaportfelli jaotust, siis dividendiaktsiad moodustavad sellest üle 40%, kasvuaktsiad üle 20%, REITid üle 15% ja ligi 20% jääb ETFidele.
REITidel (Real Estate Investment Trusts) ehk börsil kauplevatel kinnisvarafondidel on minu portfellis täitsa selge roll – need on aseaine omamaks kohalikku üürikorterit ja annavad rammusat ning ajas pisut kasvavat rahavoogu.
Kui mul kunagi peaks tekkima soov omada üürikortereid, siis saan need REITid maha müüa ja olenevalt laenutingimustest ning korteri hinnast, saaksin sealt loodetavasti mitme korteri jagu omafinantseeringut. Tegin mõni aeg tagasi Miljoniklubi videokõnes läbi tasuvusarvutused ja võrdluse üürikorteri soetamise ja Realty Income (O) REITi aktsiasse regulaarselt investeerimise kohta – päris huvitavad ja üllatavad tulemused tulid ja seda regulaarselt REITi investeerimise kasuks. Panen siia pildi rahavoo võrdluse kohta.
Pildile selgituseks siis veel nii palju, et stardihetk oli sama summa kohe REITi vs üürikorteri sissemaksuks ja siis igakuiselt osta REITi juurde sama summa eest, mis läheks üürikorteri laenu teenindamiseks.
Loomulikult on siin simulatsioonis nüansse palju – osta korter ettevõtte kaudu vs kodulaenuga, üürida välja ettevõtte kaudu vs eraisikuna, kui pikka ajaperioodi vaadelda, milliseid prognoose dividendimäära ja intressimäärasde osas kasutada jne. Igatahes oli päris põnev nõnda simuleerida.
Rahavoo kasvatamise osas on siin REITi edu puhul võtmetegur võimalus dividende iga kuu reinvesteerida. Üürikorteri puhul me seda teha ei saa, seal läheb suur osa üürist igakuise laenumakse teenindamiseks.
Naastes portfelli ülevaate juurde, siis ETFide osakaal on minu portfellis täna ligikaudu 20%. Ma ise tunnen, et seda on vähe. Olen sellest ka varem kirjutanud. Asjad läksid kreeni oma kodu ehitamiseks eraisiku portfellist aktsiaid müües, kus esimesena läksid müüki just nimelt kõik ETFid. Samas ma ei näe täna ka väga head moodust, kuidas luua paremat tasakaalu. Vähemalt mõneks ajaks olen paika pannud reegli, et kui ükskõik, mis põhjusel mõnda üksikaktsiat müün, siis pool saadud rahast läheb ETFidesse.
Ülaltoodud varade jaotuse pildil on ka kaks vaevumärgatavat viilakat – üks jäänukinvesteering Funderbeam platvormil ja väike osalus ühes toormete hindu järgivas ETFis. Soetasin selle viimase pandeemiaaja kõrge inflatsiooniga perioodil loogikaga, et kui toormete hinnad jätkavad kiiret tõusu ja kiirendavad inflatsiooni, siis mul on portfellis vara, mille hind samuti tõuseb ja tasakaalustab tõusnud elamiskulusid.
Lisaks on paari protsendi ulatuses krüptovarasid. Tõenäoliselt on neid erinevaid coine ca 20. Enam ei mäletagi, sest suur osa 2017-2018 ostetud asjadest on delist’itud, läinud pankroti või lihtsalt kukkunud nulli. Viimastel aastatel olen juurde ostnud ja hoian BTC, ETH, SOL, veidi varasemast ajast on jäänud ka krüptoportfelli mõttes arvestatav ADA positsioon (soetatud vähem kui 0,02 eurose hinna pealt).
Võlakirju taas pisut rohkem
Viimane ja eeltoodud graafikul kõige tumedam viilakas on võlakirjad ja võlakirjafondid (nii ETF kui rahaturufond). Võlakirjade osakaalu olen viimase aasta-pooleteise jooksul enda jaoks ikka märkimisväärselt tõstnud. Seda õige mitmel põhjusel.
Esiteks oli soov omada veidi rohkem väiksema hinnakõikumise ulatuse ehk madalama volatiilsusega ja ka eurodes nomineeritud varasid. Lihtsalt, et oleks portfellis üks väike viilakas vähemriskantseid ja valuutariskile mitte avatud varasid ka.
Teiseks, eraisikuna läksid majaehituseks juba ettevalmistusfaasis (projekteerimine, elektri ja vee liitumine jms) kohe müüki just nimelt võlakirjad. Pärast ligi kaks aastat toimetamist nõnda, et eraisikuna praktiliselt puudusid nii rahavaru kui ka madalama riskiga varad (võlakirjad), hakkas see mõjuma kuidagi kurnavalt. Need ligikaudu aasta-poolteist, mis sai veedetud eraisiku portfelli jupp jupi kaupa müües, olid tagantjärele meenutades ikka ebamugavad ajad. Enamvähem tead, kui suured ehitusarved tuleb ära maksta, aga üldse ei tea, mis aktsiad 3, 6 või 9 kuu pärast väärt võivad olla.
Lisaks iga kord kui midagi müüa oli vaja, siis tuli teha otsus, mida võtta, mida jätta ning kas müüa nõrkust või tugevust jne jne. See kõik kestis lihtsalt piisavalt pikalt ja hakkas õõnestama hingerahu ning tekitas tiba ärevust. Hea viis seda hallata oli minu jaoks otsus suurendada portfellis võlakirjade ja võlakirjafondide osakaalu. Õnneks langes see ajastuse mõttes kokku ka suhteliselt kõrge intressimäärade keskkonnaga.
Ega ma tegelikult ei lähtunud siin mingist kindlasti varade jaotuse protsendist. Pigem mõõtsin seda rahanumbri alusel ehk kui suur summa suhteliselt madala riskiga väärtpabereid annaks mulle hingerahu ja lähtusin siis sellest.
Suures plaanis on pilt ikka suhteliselt sama nagu viimased 10+ aastat ehk vähemalt 90% minu portfellist on aktsiates. Vähemalt korra-kaks igal aastal mängin mõttega lisada portfelli ka füüsilist kinnisvara või metsa, aga seni pole see teoks saanud. Ju siis nõnda peabki olema ehk tuleb jääda oma liistude juurde ja keskenduda sellele, mis meeldib ning mis ka hästi välja tuleb.
Speak Your Mind