Seekordse kuukokkuvõtte elu-olu sektsioonis teen juttu tuleviku pärast muretsemisest ja sellest, kuidas juulis sellest lahti püüdsin saada. Investeerimise sektsioonis jagan oma mõtteid lastele investeerimisest. See viimane on kirjatükk, mille hiljuti saatsin nädalase uudiskirja kujul Miljoniklubi liikmetele.
Elu
Olen sellest ka varem korduvalt kirjutanud, et väikeettevõtja elu on selline Hunt Kriimsilma elu. Eriti ühemehe firma puhul, kus täidad ise mitut rolli ja ametit. See tähendab ühtlasi ka seda, et puhkusega, kus lööd sülearvuti kaane kinni ja kaks nädalat seda ei ava – no sellega on veidi keeruline. Vähemalt minul.
Samas olin endale juuli kuusse planeerinud umbes kahe nädala pikkuse puhkuse. Tavaliselt panen sellised asjad Google kalendrisse kirja vähemalt pool aastat ette. Siis on kindel, et need on olemas ja nendesse päevadesse ei hiili mingeid esinemisi, kohtumisi või muid suuremaid projekte.
Sel korral tabasin end ühel puhkusepäeva õhtul Haapsalus Väikese viigi ääres jalutades omapäraselt tundelt. Tundelt, mida polnud tundnud juba aastaid. Tundsin, et tõesti puhkan ja ei mõtle ette tuleviku peale. Sain seal samas aru, et mu vaim või mõistus või kuidas iganes seda määratleda, pole päriselt puhanud juba vähemalt 5-6 aastat. Alati on seal kusagil taustal olnud mingi väike muremõte või küsimus, kas ettevõtetesse tuleb ikka piisavalt tulu, et ära maksta palgad, maksud, autoliising, teenusarved ja kõik muu vajalik.
Tagantjärele mõeldes saan väga hästi aru, kust see konstantne muretsemine alguse sai. Eks ikka sellest hetkest, mil ettevõtete alla tekkisid kohustused. Teisisõnu need samad maksmist vajavad riigimaksud, autoliisingud, teenusarved ja kõik muud kulud. Viimase rohkem kui kahe aasta jooksul oli tegelikult taustal töötamas ka veel täiendav stressiallikas seoses maja ehitamisega ja oma ettevõtetest stabiilse palga maksmisega eesmärgiga saada mõistlikel tingimustel kodulaenu. Tõenäoliselt just see keeras hiljuti kruvi kõige tugevamalt.
Olin küll astunud samme selleks, et alati oleks firmade kontodel vähemalt paari kuu kulude suurune reserv olemas, aga kahtlused ja kõhklused jäid. Ja nagu nüüd avastasin, siis täiesti ootamatult said need osaks minu olemusest, minu karakterist.
Olengi nüüd juulis püüdnud oma mõttemustreid murda ja oma ratsionaalsele minale selgeks teha, et kõik on hästi. Reservid on ettevõtetes olemas, lisaks investeeringud, kust vajadusel rahalisi vahendeid võtta ja katsu nüüd vähemalt üks kuugi mitte mõelda oma firmade finantside tuleviku teemadel 😀
Veider, kuidas see inimmõistus ikkagi töötab ja kuidas mõtetest saavad sõnad, sõnadest tegevused, neist omakorda harjumused, mis kujundavad meie karakteri.
Olen igati rõõmus, et juuli keskpaigas Haapsalus olles seda oma mõttemustrit märkasin ja mõistsin, et polegi päriselt pikalt puhanud paljuski just seetõttu, et ma ise oma peas seda endale ei võimalda. Ikka ja alati mõtlen ette, veidi ka muretsen.
Aitab! Tahan tagasi seda aega, mil ma end asjatult ei stressanud.
Teate, mis on huvitav? Kui lähen ajas tagasi ja meenutan, millal viimati sellist veidi nagu muretut elu elasin, siis see jääb sinna aastatesse 2016, 2017, 2018.
Läksin nüüd oma arvepidamise Exceli tabeli kallale ja vaatasin, kui suur mu varanatuke siis sellel hetkel oli. Tuleb välja, et mu investeerimisportfell oli toona 4-5x väiksem kui täna.
Samas elu oli tunnetuslikult 4-5x muretum 😀
Jah, eks elamiskulud on selle ligikaudu 8 aasta jooksul omajagu tõusnud, aga kindlasti mitte nii palju nagu sissetulekud ja portfelli väärtus.
Milline hea reaalsuskontroll, kas pole?! Kui oled täna samas kohas, kus tunned, et progress pole piisav või portfell on liialt väike, siis mõtle, mis oli sinu seis 8 või ka 10 aastat tagasi ja milline on seis täna.
Mina igatahes sain sellest abi. Oma Exceli tabelit uurides muudkui mõtisklesin ja imestasin, et kuidas ma ometi “nii väikese portfelliga” end toona nii rahulikult tundsin ja julgesin pea 3 aastat lihtsalt mööda ilma ringi reisida ning elu nautida?!
Mäletan hästi, et vastus oli usk iseendasse. Teadsin toona, ja tegelikult tean ka täna, et kui vaja, siis saan kulusid ikka päris palju kokku tõmmata ja kui vaja, siis saan sissetulekute kasvatamise osas ka jalad kõhu alt välja võtta. See sisemine uskumus andis toona hingerahu ja “pisike portfell” toetas reaalsuses igaks juhuks veelgi.
Töised tegemised
Vaatamata paarile puhkusenädalale jagus töisemaid tegemisi ka juulisse. Näiteks astusin Investeerimisfestivalil laupäeval üles koguni kahel korral.
Alustuseks tegime koos Merit Tarkvara finantsjuhi Annika Traksiga töötoa maksu- ja kuluefektiivse investeerimise ja investeeringute raamatupidamise teemadel.
Seejärel astusime lavale koos kaupleja Markusega ning rääkisime sellest, kuidas valida endale sobilik investeerimisstrateegia. Endalegi üllatuseks sai see ettekanne väga palju positiivset tagasisidet. Osalistele oli suureks abiks näha laval korraga kahte väga erinevat strateegiat viljelevat investorit/kauplejat, mis aitas hästi selgust saada, millist tüüpi investor/kaupleja see inimene ise võiks olla.
Loomulikult jätkusid ka juulis 2x kuus toimuvad Miljoniklubi videokõned ja kõnede vahepealsel ajal saatsin alati välja ka uudiskirja.
Juuli viimasel nädalavahetusel sai teoks Miljoniklubi esimene suveüritus. Kaua tehtud kaunikene võib vist küll selle kohta öelda, sest ilm oli super, tegevused ägedad, toit imemaitsev ja inimesed muhedad. Organiseerisin klubilistele Otepää Golfikeskuses golfidemo ja seejärel veetsime mõnusa suveõhtu tõesti väga maitsvate toitudega Otepääl Ugandi restos.
Tore oli see, et õige mitmel klubilisel olid kaasas ka abikaasad/elukaaslased, kes samuti said osa nii golfiõpetusest kui ka heast seltskonnast ja mõnusast õhtusöögist. Vaib oli tõesti lihtsalt super hea ja mõtlen sellele päevale tagantjärele ikka väga mõnusa tundega.
Päris suur hulk osalejaid jäi ka Otepääle ööbima nii, et hotelli hommikusöögilauas saime veel kambaga kokku ja rääkida nii investeerimise kui muid jutte.
Golfiga on lugu selline, et mina tegin omale green card’i mingi 13-14 aastat tagasi, mängisin ühe hooaja ja siis jäi asi soiku. Paar suve tagasi käisin mõned korrad meie Miljoniklubi liikmetega toksimas, aga jällegi, sellega see lõppes. Samas pärast golfidemo, kus sai kätt proovida ka minu abikaasa, tekkis tunne, et golfist võib veidi kaugemas tulevikus saada meie ühine hobi. Eks näis. Igatahes augustikuusse sai kalendrisse ühine harjutamine kirja.
Investeerimine – lapsele tulevikuks kogumine
Lõppu veidi ikka investeerimisjuttu ka. Alustan seda sektsiooni lühikese looga. Juulis pidasime meie lapse esimest sünnipäeva. Peole olid kokku tulnud nii meie mõlema sugulased kui ka naise sõbrannad umbes sama vanade lastega. Ei mäletagi enam kuidas, aga jutt läks ühe paarikesega lapsele raha kogumise teemale. Nemad olid valinud selle tee, et iga kuu kannab ema 50 eurot spetsiaalselt lapse nimel avatud pangakontole, isa vist midagi ka ja kõik vanavanemate poolt tulevad kingirahad lähevad samuti sinna. Seejärel sõlmitakse kogunenud rahasumma ulatuses internetipangas tähtajaline hoius. Hoiuse lõppedes pikendatakse seda edasi.
Tõenäoliselt tekib neid ridu lugedes sinu peas sama mõte, mis tekkis selle vestluse käigus minul – täna on tähtajalise hoiuse intressid 1-aastase hoiuse puhul seal umbes 1,8% kandis, juulikuu inflatsioon ehk tarbijahindade tõus Eestis oli 5,6%.
See tähendab, et iga hoiustatud euro toob küll aastaga veidi alla 2 sendi intressitulu, aga tarbijahinnad kappavad eest ära kiiremini. Selleks, et see hoiustatud raha oma ostujõudu hoiaks, peaks see raha teenima praeguse inflatsiooni taseme puhul vähemalt 5-6 senti iga investeeritud euro pealt.
Seega kuigi hoiustamise näol on selgelt tegu parema lahendusega kui lihtsalt rahatähtede ümbrikusse kogumise puhul, siis ikkagi kaotab see raha oma ostujõudu.
Muide, reaaltootluse (nominaalne tootlus miinus inflatsioon) arvutuste taga peituv matemaatika on ikka väga armutu. Eriti juhul kui räägime regulaarsest igakuisest investeerimisest. Toon siia paar näidet.
Üllatusi pakkuvad arvutused
Oletame, et see mainitud paarike jätkab oma lapsele raha kogumisel valitud teed. Näite lihtsustamiseks ümardame veidi numbreid. Oletame, et nad kannavad lapse hoiusekontole iga kuu 100 eurot, teevad seda 18 aastat järjepanu ehk kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, teenivad hoiuselt 2% aastast intressimäära ja inflatsioon Eestis ongi pikaajaliselt 5%.
Jätame praegu maksustamise poole välja ja eeldame, et neil vanematel on nutikust deklareerida lapsele investeerimiskonto, teavitada panka sellest, et hoiused sõlmitakse läbi investeerimiskonto ja seeläbi pääseda intressitulult kohese tulumaksu maksmisest.
Igatahes ülalkirjeldatud stsenaariumi puhul kannavad nad sinna kogumiskontole 18 aastaga 21 600 eurot, mis teenib selle aja jooksul kokku 4 609 eurot intressitulu. See tähendab, et lapse 18-aastaseks saamise hetkel on selle konto väärtus 26 209 eurot.
Võttes arvesse 5% iga-aastast inflatsiooni, on see raha tulevikus väärt sama palju nagu 16 582 eurot täna.
Päris suured käärid, kas pole?! Lapsevanemad on ise sisse pannud üle 21 tuhande euro ja 18 aasta pärast on kogu nende panus ostujõu mõttes väärt kõigest ligi 16 tuhat eurot. Inflatsioon on “ära söönud” enam kui kolmandiku ise sisse pandud rahast!
Tuletan veel korra meelde, et me ei mänginud siin läbi sukasäärde kogumist, vaid stsenaariumit, mil ikkagi teenime midagigi nende säästude pealt.
Jah, me võime alati neid arvutustes kasutatud eeldusi muuta ja mudida, aga fakt jääb faktiks – tähtajaliste hoiuste intressimäärad on Eestis suure osa ajast madalamad kui jooksev tarbijahindade tõus ehk inflatsioon. See tähendab, et pikaajaliselt hoiustades kaob natukese haaval meie säästude ostujõud.
Parem lahendus – kogumise asemel investeerimine
Eesti keskmine inflatsioon on olnud viimase 25 aasta jooksul ligikaudu 4,1% aastas. Pakun, et umbes sinna kanti jääb see ka edaspidi. Seega tehes tulevikuarvutusi ja soovides kasutada pigem konservatiivseid sisendeid, võikski arvestada, et elukalliduse tõus on edaspidi ca 4,5-5,0% aastas.
See viib meid järgmise küsimuseni – millised varaklassid on suutnud pikaajaliselt pakkuda 5% ületavat nominaaltootlust?
Traditsiooniliste varaklasside poole kiigates teame, et siin on 2 vastust: 1) aktsiad ja 2) laenuga soetatud üürikinnisvara.
Seda teist ehk füüsilist üürikinnisvara on keeruline lapse “portfelli” võtta. Eriti kui räägime igakuistest paarikümne kuni paarisaja euro suurustest panustest lapse portfelli. Tõsi, alati on võimalik siin kiigata kinnisvarafondide ehk REITide poole, aga siis räägime faktiliselt ikkagi justkui aktsiainvesteeringutest.
Traditsioonilistest varaklassidest on episoodiliselt pakkunud 5% ületavat nominaaltootlust ka pikaajalised ettevõtete võlakirjad ja kuld. Samas rõhk on siin sõnal episoodiliselt, sest nii kui oleme võlakirjade puhul läbi käimas maksejõuetuste/pankrottide lainet, siis need hammustavad ikka väga korraliku tüki võlakirjainvestori tootlusest ära.
Ka kuld on selline vara, mis õigel ajal võib pakkuda inflatsiooni ületavat tootlust, kuid siis tuleb 5, 10 või isegi 15 aastat, mil kuld ei suuda pakkuda isegi postiiivset nominaaltootlust, rääkimata siis positiivsest inflatsiooni ületavast tootlusest.
Viimase 200 aasta jooksul on olnud vaid 4 kümnendit, mil kulla tootlus on ületanud 5% aastas. Nendeks kümnenditeks olid 1930-1939, 1970-1979, 2000-2009 ja nüüd alates 2020. aastast.
Veidi uuematest varaklassidest on selgelt inflatsiooni ületavat tootlust näidanud krüptovarad, ennekõike siis Bitcoin kui kõige pikema ajalooga krüptovara.
Seega juhul, kui soovime regulaarselt raha kõrvale panna ja hakata lapse nimel investeerima, peaksime kaaluma ennekõike neid varaklasse, mis pikaajaliselt on näidanud inflatsiooni ületavat tootlust. Nendeks on viimase 100+ aasta perspektiivis stabiilselt olnud aktsiad ja laenuga soetatud üürikinnisvara ning viimase pea 15 aasta valguses ka Bitcoin.
Investeerimine vs säästmine
Teeme kiirelt läbi ka arvutused, mis saab lapse portfellist siis, kui jätkuvalt kanda iga kuu lapse kontole 100 eurot, teha seda järjepanu 18 aastat ja keskkonnas, mil keskmine aastane inflatsioon on 5%, aga hoiustamise asemel paigutada see raha globaalsetesse aktsiatesse ning kasutada arvutustes aktsiaturgude ajaloolise keskmise tootluse alumist äärt ehk 8% aastas.
Sellisel juhul paneme lapsevanemana jätkuvalt ise sisse 21 600 eurot, aga hoiustamise stsenaariumi 26 tuhande asemel kasvaks see portfell 48 tuhande euro suuruseks.
Seega meie enda poolt sisse pandud raha enam kui kahekordistuks ja selle ostujõud 18 aasta pärast oleks üle 28 tuhande euro. See on 32% rohkem kui läbi aastate meie poolt sisse pandud rahasumma ja tähendab seda, et saavutasime positiivse reaaltootluse ning kasvatasime lapse portfelli ostujõudu.
Loomulikult on reaalsus tõenäoliselt midagi muud kui need arvutused, aga mingi pildi see kindlasti annab. Näiteks on suhteliselt vähetõenäoline, et kui täna kanname igakuiselt lapse portfelli 100 eurot, siis ka 10 aasta pärast kanname lapse portfelli jätkuvalt 100 eurot kuus. Inflatsioon ja palgakasv on tõenäoliselt viinud selleni, et 100 euro asemel kanname juba umbes 150 eurot. Seega portfell kasvab tõenäoliselt kiiremini kui ülaltoodud arvutustes näha on.
Kel huvi ise numbritega veidi mängida, siis ülaltoodud arvutusteks kasutatud kalkulaatori leiab sellelt veebilehelt.
Mis on täpsemalt lapsele investeerimise eesmärk?
Alustame paarist maailmavaatelisest küsimusest.
Küsimus number üks puudutab seda, et kas laste jaoks on ikka vaja eraldi säästa/investeerida? Nii mõnigi on seda meelt, et mina suutsin ise end nullist üles ehitada, ma ei soovi kasvatada mingeid lumehelbekesi, kellele kandikul kõik kätte tuuakse, iga mees on oma õnne sepp ja igaüks peab ikkagi ise hakkama saama. See on üks äärmus.
Teine äärmus on näiteks see kui hakkad kohe lapse sündides planeerima tema teekonda miljonäriks, keerad kõvasti kruvi peale säästliku mõttelaadi pealesurumisel, sunnid last kogu kingiks saadud taskuraha investeerimisportfelli kandma jne.
Eks parim on ikka kuldne kesktee ja siia sobib suurepäraselt Warren Buffetti tsitaat, et tema jätab lastele nii palju raha, et nad saaksid teha, mida iganes soovivad, aga mitte nii palju, et nad saaksid teha mitte midagi (niisama logeleda).
Teine nii-öelda ettevalmistav küsimus on veel. Mis on lapsele investeerimise eesmärk?
Kas kokku saada mingi kindel summa kindlaks vanuseks? Sellisel juhul on mõistlik kasutada investeerimiskalkulaatorit (näiteks seda siin) ja läbi arvutada, mida pead igakuiselt tegema, et selle eesmärgini jõuda.
Või on eesmärgiks lihtsalt osa lapsele kingitud rahast investeerida selleks, et tal oleks iseseisvasse ellu astudes väike stardikapital. Mõelda vaid, kui oleksid ise saanud noores täiskasvanueas kätte summa, mida kasutada esimese oma kodu sissemakseks.
Täiesti eraldiseisvaks eesmärgiks võib olla ka rahatarkuse ja ettevõtliku mõttelaadi edendamine, laste kaasamine finantsasjadesse ja muu selline.
Kõik need eesmärgid suunavad pisut erinevale teele.
Kuidas siis ikkagi lapse jaoks investeerida?
Suures plaanis on lapse jaoks portfelli võimalik üles ehitada kolmel moel:
1. Omaenda portfelli osana – investeerin nii nagu ise investeerin, oma peas olen otsustanud, et näiteks lapse 18-aastaseks või 25-aastaseks saamisel eraldan talle 10%, 20% või x% oma portfellist iseseisva elu alustamiseks, haridustee tarbeks või lihtsalt niisama.
Siin tasub meeles hoida “Sure nulliga” raamatu autori Bill Perkinsi tsitaati, et kui nii kui nii tahad midagi lastele pärandada, siis tee seda sel hetkel kui neil seda raha päriselt vaja on (kodulaenu sissemakse, välismaiste õpingute finantseerimine, esimese auto soetamine jms).
Selge pluss omaenda portfelli osana kogumisel on see, et kõik on sinu kontrolli all, raha/investeeringud saad üle anda täpselt siis kui soovid (näiteks mitte 18. sünnipäeval, vaid 22. sünnipäeval vms), haldus ja maksudeklaratsioonide pool on lihtsam.
Eks on ka miinuseid: lapsel puudub otsene omanditunne, rahatarkuse jagamine sellevõrra keerukam kuna räägid enda portfellist ja mitte lapse omast, kui sinu varade/portfelliga midagi juhtub, on ohus ka lapse vara, pärimine võib olla lapse jaoks maksude mõttes kulukas juhul, kui investeerid valdavalt eraisikuna.
2. Eraldi portfellina, aga haldan ise ja hoian oma nimel – eraldi portfellina, aga oma nimel võib lapsele koguda nii eraisikuna (varade üle andmine tulevikus pigem rahas kui väärtpaberites, võib mitme eri stsenaariumi puhul olla üpris ebaefektiivne maksude mõttes) kui ka luues selle tarbeks eraldi OÜ (OÜ omanikuks jääd kuni lapse täisealiseks saamiseni sina, mõistlik on kohe teha ka testament lapse nimele selle OÜ osade pärimiseks).
Enamus eelmises punktis nimetatud plusse jääb kehtima ka siin. Erisusena tuleb veidi juurde halduskoormust. Plussiks on asja juures see, et saad lapsele konkreetsemalt näidata, et see portfell on küll täna minu nimel, aga tulevikus sinu oma või see OÜ ja selle alla olev portfell saab sulle. Maksustamise mõttes on siin taas teatud nüansid. Kui tegu on lapsele tulevikus üle antava OÜ-ga, siis kuidas liigub igakuiselt sinna sisse raha? Kui notar Rainis Intiga tehtud Miljoniklubi videokõnest õigesti mäletan, siis omanikulaen on päritav. Samas, mis saab siis kui anda ise omanikulaenu ettevõttesse, kuid OÜ omand anda üle enda eluajal?
3. Eraldi portfellina lapse enda nimel ehk varade omanik on juba täna laps ja mitte mina – see tähendab, et avad lapse nimel pangakonto, samuti väärtpaberitesse investeerimiseks eraldi investeerimiskonto, kannad ise raha lapse kontole ja teostad lapse nimel väärtpaberitehinguid, deklareerid lapse nimel igal aastal investeerimiskontol toimunu jne.
Kuigi esmapilgul lihtne, siis tegelikkuses on seal palju nüansse. Näiteks ei tohi vanaema/vanaisa/onu/tädi poolt otse lapse kontole ülekantud raha eest soetada väärtpabereid (selleks on vaja kohtu nõusolekut). Seega ülekanne peaks tulema lapsevanema kontole, kes siis kannab selle raha lapse investeerimiskontole ja soetab selle eest väärtpabereid. Meeles tasub hoida ka see, et kui lapsele on tehtud tema nimel olev konto, siis lapsevanem sealt raha välja kanda ei tohi (vaatamata sellele, et ta kandis sinna raha peale).
Siit leiad veel nüannse ja küsimusi-vastuseid lapse nimel investeerimise kohta nii LHV veebilehelt kui ka Swedbanki veebilehelt.
Loomulikult saab siin jällegi kasutada ka ettevõtte kaudu investeerimise lahendust ehk siis luua OÜ, mille osanik on laps. Samas kuna alaealisel on piiratud teovõime, siis juhatuses ta olla ei saa ja juhatuse liige peab olema lapsevanem.
Tean praktikast juhtumit, kus loodigi laste nimel ja laste omandisse OÜ-d ja kogu selle protsessi tarbeks käisid nii lapsed kui lapsevanemad kohtus küsimustele vastamas. Pildile ilmus ka valla sotsiaaltöötaja, kes samuti pidi oma arvamust avaldama. Laste käest küsiti kohtus, kas nad saavad aru ja kas nad selgitaksid, mis toimub, miks isa neile OÜ tegi ja mida nad selle OÜ-ga pihta hakkavad.
Siin tõusetub taas kord ka maksuefektiivsuse teema ehk siis kui OÜ omanik on laps, siis omanikulaen on lapse enda poolt OÜ-le antud laen ehk kõik rahakanded investeerimiseks peavad käima lapse kontode kaudu.
Selge miinus lapse enda nimel investeerimise erinevate lahenduste puhul on suurem halduskoormus ja mõnede jaoks kindlasti ka asjaolu, et lapse täisealiseks saamisel läheb kogu kontroll varade üle automaatselt üle lapsele ja lapsevanemana meil enam sõnaõigust ei ole.
Jällegi, tuleb meelde juhtum oma tutvusringkonnast, kus värskelt täisealiseks saav poeg soovis autot osta ja oli valmis kogu oma investeerimisportfelli tühjaks müüma. Isa pakkus välja, et juhul, kui vähemalt osa portfellist jääb järgmisteks aastateks paika, siis katab ta ise poole auto ostusummast. Ehk siis praktikas on alati ka võimalusi, kuidas pisutki neid asju ka täisealiseks saamisel mõjutada.
Seega võimalusi on erinevaid ja tasub alustuseks lähtuda sellest, kas ja miks sa soovid lapsele portfelli ehitama hakata. Mis on selle tegevuse eesmärk? Samuti tasub iseendalt küsida, kas ma olen reaalselt valmis kandma kõrgemat halduskoormust teatud tüüpi lahenduste puhul (lapse nimel investeerimine, eraldi investeerimisettevõtted lastele jms)?
Üks mõte veel. Juhul, kui sa oled palgatöötaja, mitte eriti aktiivne investor ja ei ole täies ulatuses ära kasutanud III pensionisamba võimalusi, siis tasub kaaluda esmajärjes enda III samba maksusoodustuse ärakasutamist täies ulatuses. Jah, see ei tundu kaugeltki mitte kui investeerimine lapsele ja midagi, mille baasilt oleks hea rahatarkust edendada, aga samas oleks tegu maksuefektiivse ja finantsteadliku käitumisega. Pensionifondide valitseja Tuleva on selle kohta kirjutanud päris hea lühipostituse.
Minu lapse portfelli lugu
Vaatamata sellele, et olen ise investeerimise ja finantsturgudega seotud olnud üle 20 aasta, ei planeerinud ma kuidagi aegsasti ette lapse enda nimel portfelli loomist. See lihtsalt juhtus ja juba sünnitusmajas olles. Nimelt külastas meid siis üks vanaemadest, kes loomulikult andis ümbriku vahel üle ka rahatähe. Mul endal tekkis koheselt mõte, et tõenäoliselt hakkab neid ümbrikuid nüüd liikuma päris sagedasti ja võiks ühiselt välja mõelda, kuidas me seda raha siis kasutame.
Minu ettepanek oli see, et pool rahast läheks alati investeerimisportfelli. Abikaasa oli nõus ja seega avasin juba sealsamas sünnitusmajas lapse nimel LHVs pangakonto ja sinna kõrvale Kasvukonto (vabalt võib kasutada ka näiteks lahendust, kus ise Swedbanki kaudu osta Swedbank Roburi globaalset indeksfondi). Praktikas teen mina ülekande oma kontolt lapse arvelduskontole ja seejärel järgmise sammuna kohe ülekande ka tema arvelduskontolt tema Kasvukontole, mis on deklareeritud kui tema investeerimiskonto.
Vähemalt minu jaoks teenib see Kasvukonto loomine ja selle niinimetatud 50% reegli rakendamine pigem rahatarkuse edendamise kui suure portfelli ülesehitamise eesmärki. Ehk siis justkui kaks kärbest ühe hoobiga – tulevikus hea jagada veidi igapäevaste rahaasjade rusikareegleid (alati läheb midagi investeeringuteks ja vaata, kuidas järjepidevalt väikeseid samme tehes jõuab päris kaugele) pluss kui tõesti peaks tekkima huvi investeerimise vastu, siis on oma nimel olev portfell kohe varnast võtta. Kas ja kui palju sinna lõpuks raha koguneb, see pole kõige olulisem. Pigem püüan mõelda ise nii, et vajadusel saan poja iseseisvasse ellu astumisel teda toetada oma portfellist.
Minu jaoks ühe täiendava Kasvukonto ja tuludeklaratsiooni tegemine 1x aastas tükki küljest ei võta ja saan kenasti selle halduskoormusega hakkama.
Teadupärast tuleb Kasvukonto puhul valida, kuhu see raha regulaarselt investeeritakse. Siin on meil nüüd abikaasaga natuke erinev nägemus, aga püüdsime leida kuldse kesktee. Ma ise tahaks tänini väga, et seal portfellis oleks ka killuke krüptovarasid, näiteks Bitcoini fondi. Samas mu abikaasa sellega ei nõustnud. Seega osutusid valituks seal kaks fondi: 1) 80% ulatuses maailma aktsiad ehk VWRL globaalne ETF ja 2) 20% ulatuses Skandinaavia aktsiad ehk CN1 kauplemissümboli taga peituv Amundi MSCI Nordic UCITS ETF.
Täna tunnen ise, et see jaotus võiks olla vabalt 90% VWRL ja 10% krüptod või ka lihtsalt 100% VWRL, aga nagu öeldud, siis last puudutavate otsuste puhul tundub õige arvestada meie mõlema arvamust.
Milliseid lahendusi kaaluda?
Mõningatest lahendustest sai juba juttu tehtud – LHV Kasvukonto, Swedbanki kaudu ise Swedbank Roburi indeksfondide soetamine. Nende mõlema puhul on suureks plussiks praktiliselt olematud tehingu- ja haldustasud. Tõsi, Kasvukontole ostetud ETFidel on haldustasu ja sama moodi ka Roburi indeksfondidel, aga vähemalt tehingute eest ei pea maksma.
Olenevalt sellest, kas soovid suuremal või vähemal määral automaatset lahendust, siis eks neid võimalikke lahendusi on veel. Näiteks Lightyeari kaudu saab samuti ilma tehingutasudeta ETFe soetada ehk väga kuluefektiivselt fondiportfelli ehitada.
Mõne jaoks võib olla teema geopoliitilise riski haldus ja varade hoidmine Eestist väljaspool. Olen nii mõnelgi lapsevanemal aidanud avada Interactive Brokersi kontosid nende lastele, õigemini nende lastele tehtud OÜ-dele.
Konkreetse lahenduse valimisel soovitan tagasi pöörduda eelpool mainitud küsimuste juurde ehk miks lapsele investeerid ja kui lihtsalt soovid seda kõike teha (halduskoormuse pool).
Milliseid lahendusi tasuks pigem vältida?
Ennekõike sularaha kogumist ümbrikusse aastast aastasse. Samuti pikaajalist hoiustamist. Nägime, et inflatsioon hammustab sellest ära ikka olulise tüki.
Lisaks tasub minu arvates tänaseid muid investeerimisvõimalusi (ja nende madalaid, et mitte öelda olematuid tasusid arvestades) arvesse võttes vaadata mööda igasugu Koolifond+, Kasvuportfell Juunior ja muudest taolistest pankade poolt pakutavatest toodetest.
Miks? Enamasti on tegu kombineeritud toodetega ehk siis elukindlustus pluss investeerimine. Sageli on sinna sisse peidetud päris kõrged tasud. Näiteks investeeringute puhul on enamasti haldustasu 1% aastas ja seal rakendub ka igakuine miinimumtasu. Lisaks on täiendava tasuga nii väärtpaberite vahetamised kui ka väljamaksed. Täiendavalt lisandub veel riskitasu, mis sisuliselt on elukindlustuslepingu kuumakse.
Arvestades seda, et meil on täna päris palju ilma tehingutasude ja haldustasudeta investeerimistooteid ja teenusepakkujaid, siis pigem tasubki minna seda teed.
Speak Your Mind