Oma elu vormimisest, finantsvabadusest ja tasakaalust

Kirjutan seekord veidi vähem asisel teemal. Või ütleme siis nii, et vähem investeerimisspetsiifilisel teemal. Pigem puudutab alljärgnev üldist elukorraldust. Ja seda, mida olen täheldanud ja märganud pärast hiljutisi suuri tööalaseid muutusi. Impulss nende mõtete kirja panekuks tuli paarist tähelepanekust. Kohe kõigest järgemööda.

9 kuud vabadust

Pärast fondijuhi töö lõppemist otsustasin veidikeseks aja maha võtta. Esmalt selleks, et pisut puhata. Ja siis ka selleks, et jõuda selgusele, mida täpselt edaspidi teha soovin. Suvi ja varasügis möödusid suuresti reisimise, puhkamise ja vabaduse nautimise tähe all. Sügise saabumisega naases ka töö- ja tegutsemistahe. Suunasin rohkem aega ja energiat inimeste koolitamisse, vahepeal võtsin paar nädalat, et kirja panna dividendiaktsiate analüüsimise ja valiku põhitõed ning üllitada tulemus e-raamatuna, sellele järgnes intensiivne oma investeerimisportfelliga tegelemine. Nüüd, käesoleval aastal, olen päris palju keskendunud teadmiste värskendamisele finantsökonomeetria ja üldisemalt ka finantsturge laiemalt käsitlevate teadustööde vallas.

Viimasest ametlikust tööpäevast on peagi möödas juba 9 kuud. See on juba nõnda pikk aeg, et vaikselt on hakanud murduma igasugu seni sisse harjunud mustrid ja mõttemallid. Kõige viimane tähelepanek on seotud puhkusega. Ja just sellest tähelepanekust tuligi käesoleva postituse kirja panekuks vajalik impulss.

Puhkus või lihtsalt elu teises keskkonnas

Nimelt olen paar viimast nädalat veetnud kodumaast kaugemal. Sedakorda peamiselt Indoneesias Bali saarel. Reisi otsus tuli suhteliselt järsku, samuti ka sihtkoha valik. Seega ega just kuigi paljud nende arengutega kursis ei olnud. Kes iganes aga nüüd kontakti juhtus võtma ja kuulis, et olen reisil, soovis head puhkust. Ja sageli ka andis mõista, et antud teemaga kannatab kenasti oodata kuni olen kodumaal tagasi. Pärast juba ei tea mitmendat järjestikust toreda puhkuse veetmise soovi saamist tajusin ühtäkki, et ma ei tunne, et oleksin puhkusel. Ma lihtsalt praegu elan teises keskkonnas. Mõnikord veidi lühemalt, teinekord pisut pikemalt. Ja millest mul üldse puhata olekski, kui traditsioonilises mõttes palgatööl enam ei käi?

Täheldasin tegelikult mõnes mõttes sama asja ka juba augustis-septembris kui sai pea kuu aega Bulgaarias veedetud. Seekord tunnen seda veelgi tugevamalt. Kindlasti tekib nüüd küsimus, et mis seal nii väga vahet on? Tõsi, ringi sooviks vaadata, kultuuriväärtusi ja looduskauneid kohti külastada nii puhkusel olles kui ka lihtsalt teises riigis/linnas elades. Siiski on vahe väga tuntav. Puhkusele minnes tabab meid koheselt justkui mingi surve – vaja oleks nagu kohe-kohe täisväärtuslikult puhkama hakata. Kõigest peaks maksimumi välja pigistama. Olgu selleks pikad päevased ekskursioonid, rannamõnud ja kena jume saavutamine või varavalgeni pidutsemine. Kogu aeg tahaks kõike. Ja palju. Ning nõnda sageli juhtubki, et puhkuse lõpuks oleme mõnes mõttes rohkem väsinud kui puhkusele minnes. Selle asemel, et püüelda tasakaalu poole (pisut liikumist, vaimutööd ja midagi nii hingele kui kehale), vahetame ühe äärmuse (intensiivne töö) teise vastu (intensiivne puhkus).

Teises keskkonnas elamise erinevus seal puhkamisest väljendubki minu jaoks selles, et säilib mingi mõistlik tasakaal lõõgastumise ja asjalik olemise vahel. Mulle näiteks väga meeldib mõned tunnid pärast ärkamist kohe kirjutamise, investeeringute analüüsi, sisuka lugemise või muu vaimse tööga tegeleda. Pärast seda on aeg veidi liikumist eeldavate aktiviteetide jaoks, soovitavalt värskes õhus, ja õhtul on taas tore paariks-kolmeks tunniks arvuti taga koht sisse võtta. Sarnane rütm on viimase rohkem kui poole aasta jooksul paika jäänud vaatamata sellele, kas elan omas kodus, veedan nädalapäevad näiteks Pärnus või hoopis mõnes kaugemas linnas/riigis.

Mõtteainet finantsvabaduse poole püüdlejatele

Seega sisuliselt saan öelda, et olen viimase üheksa kuu jooksul mõnes mõttes nagu simuleerinud finantsvabadust ehk teinud täpselt seda, mida hing on ihanud ilma sissetuleku pärast muretsemata. Ja elu näitas, et üle poole aasta käed rüpes istuda ja lihtsalt olla/reisida/puhata ei suuda. Ikka on vaja midagi ellu, mis hoiab tegevuses, pakub rahuldust ja saavutamisrõõmu ning samas ka hoiab mõtte vahedana ning vaimu värskena. Kogu see eelnev tähendab siis sisuliselt seda, et põhimõtteliselt võib ära unustada kontseptsiooni – töötan meeletult palju ja teenin rohkelt raha, investeerin selle tulemuslikult ning siis X aasta pärast saan jalad seinale visata. Mulle tundub üha enam, et sellise mudeli järgi tegutseda ja nõnda kauge taevase mannana tunduva finantsvabaduse poole püüelda ei pruugi olla kõige mõistlikum.

Mida ettevõtlikum, ambitsioonikam ja sihikindlam sa täna oma tegemistes (ja ka finantsvabaduse poole püüeldes) oled, seda suurema tõenäosusega ei suuda sa oma eesmärgi (finantsvabaduse) saavutades käed rüpes istuda. Me kõik vajame ikkagi ellu tegevusi, mis pakuvad väljakutseid, on huvitavad, arendavad või lihtsalt rahuldust pakkuvad. Ja uskuge mind, kuigi unistuste nimekirjas võivad olla nii langevarjuhüpe, lohesurf, tantsuoskuste arendamine või kasvõi kandlemängu õppimine, siis need on ja jäävad paljude jaoks siiski hobideks. Tegevusteks, mida on tore pisut õppida ja siis harrastada. Aga enamasti ei anna need meie elule mõtet/sisu. Selleks on ja jäävad siiski muud tegevused – erialane areng, õpetamine, kirjutamine,  mõne hingelähedase (heategevus)projekti eestvedamine või ka päris uue ameti/eriala õppimine. Midagi sellist, mida saab nimetada antud ajahetkel kutsumuseks.

Seega kipun üha rohkem olema seda meelt, et vajalikud või soovitud muudatused oma elus võiks ära teha kohe. Selle asemel, et hambad ristis pingutada aastate, sageli isegi aastakümnete, taha jääva helesinise (finantsvabaduse) unistuse nimel, tasub ehk tegeleda nüüd ja praegu oma tänase elu kujundamise ja vormimisega. Nüüdseks juba pea aastajagu tagasi oma rahaasjadele peale vaadates tõdesin, et sisuliselt võiksin edaspidi töötada poole kohaga (sellest saab pikemalt lugeda siin). Tänu toonasele ligikaudu 50% säästmismäärale ja pisukesele passiivsele rahavoole aktsiaportfellist, saaksin nõnda oma finantsilised kohustused täidetud, samas jääks palju rohkem aega iseendale ja lähedastele. Ja elu oleks tõenäoliselt üleüldse rohkem tasakaalus.

Üleüldine tasakaal

Tasakaal tundubki olevat tegelikult see niinimetatud ultimate goal ehk ülim eesmärk, mille poole püüelda. Tasakaal istumise ja liikumise, vaimse ja füüsilise töö vahel. Tasakaal töö ja puhkeaja vahel. Tasakaal suhtlemise ja üksioleku vahel. Ja ka tasakaal eneses. Praegusest peatuspaigast lähtuvalt, ja meie kultuuriruumis ehk veidi raskemini hoomatava kontseptsioonina, saan siia lisada ka näiteks tasakaalu hea ja kurja vahel.

Nimelt on Bali näol tegu Indoneesia rohkem kui 17 000 saarest ainsa saarega, kus religiooniks on hinduism. See tähendab, et jumalaid, keda kummardada ja kellele iga maja juures asuvale altarile andameid tuua on palju. Ja nõnda pannaksegi andameid mõlemale – nii heale kui ka kurjale vaimule. Kõik peab olema kooskõlas ja tasakaalus. Just selle tasakaalu taotluse egiidi all ei juletud täies uhkuses valmis ehitada ka esmalt ligi 120 meetri kõrguseks planeeritud hindu jumala Vishnu kuju. Head oleks saanud lihtsalt liialt palju ja tasakaal oleks olnud häiritud. Seepärast alustati 23 meetri kõrguse kujuga.

Kui nüüd kõrvalepõikena Balil elatud aja muljed kokku võtta, siis on ehk kõige olulisem teada järgmist. Sul võivad Balile tulles olla oma kindlad soovid ja tehtud kuitahes detailsed tegevuskavad, kuid Balil on sinuga omad plaanid. Lihtsam on mitte sellele lõputult vastu punnida, vaid varuda piisavalt aega, mõista vihjeid, olla paindlik ning lasta kõigel minna loomulikult omasoodu. Kõik õiged kohad saavad lõpuks ikkagi külastatud, kõik huvitavad tutvused loodud, kõik vajalikud mõtted mõeldud ja tunded tuntud.

Lõpetuseks

Pärast rohkem kui 13 aastat järjepanu kestnud palgatööd, olen end nüüd tabanud mõttelt (ja tundelt), et küll oleks tore, kui edaspidi ei peakski enam tõmbama nõnda selget piiri töö- ja puhkeaja vahele. Teisisõnu oleks suurepärane kui saaks oma elu korraldada juba nüüd ja praegu nõnda, et päevakava on paindlik ja erinevad tegevused jooksvalt tasakaalus. Nii kaob vajadus traditsioonilises mõttes aktiivse puhkuse, puhkusereisi või töötamisest taastumise järele. Jääb vaid seesama tasakaalus päev, nädal ja elu. Ükskõik, kas oled kodus, peatud pikemalt vanemate/vanavanemate juures maal või oled ajutiseks peatuspaigaks valinud mõne teise riigi. Eks kiiremaid asjatoimetusi ja kriitilisi kohustusi ikka tõusetub, kuid siin päästabki vast paindlikkus. Kas see kõik ka reaalsuses tehtav on? Ei tea! Aga unistada ju ikka võib. Ja järele proovida. Kasvõi natukeseks. 🙂

Värsked postitused Sinu e-mailile:

Comments

  1. urmo says:

    Suurepärased mõtted ja väga hästi kirjutatud. Ma ise olen jõudnud samale järeldusele, finantsvabadus annab võimalused teha kõike seda, milleks hetkel jääb aega väheks! Igatahes edu ja julgeid otsuseid ka edaspidiseks!

  2. Tanel says:

    Aitäh heade mõtete eest!

  3. Taas väga motiveeriv lugemine!

    Üks küsimus ka, äkki kellelgi on kogemust? Lynx internationali lehelt liitudes tahavad residentsuse kinnitamiseks pangadokumenti, kus oleks aadress peal. Oskab keegi öelda, kust sellise internetipangast saaks? Või peaks pangast eraldi võtma mingis formaadis? Tean, et mingid filiaalid tahtsid a’la elektriarvet, aga mul kõik asjad kas vanemate või ettevõtte nimel.

    • Dividend Investor says:

      Sellise kinnituskirja saamiseks tuleb, kas pangakontorisse kohale minna või siis näiteks küsida seda e-maili teel. Ka läbi internetipanga teate saatmine on üks võimalus. Mõned eurod küsitakse teenustasuks ka.

      • Tänud! Super! Mis selle nimi oleks, mida küsida?

      • Dividend Investor says:

        Tõend konto omamise kohta antud pangas ja sellisel kujul, kus on välja toodud ka pangasüsteemides olev kodune aadress.

  4. Janno says:

    Liitun eelkõnelejatega- taaskord suurepärane artikkel. Täpselt see teema mille üle olen isegi juurelnud. Ehk siis enese elu paremaks ümberkorraldamiseks ei olegi kõige olulisem see rahanumber mille suudad regulaarsest sissetulekust säästa ja investeerida (kuigi ka see on oluline), vaid leida endale tegevusala mis ei eelda kindlas asukohas paiknemist. Aastaid tagasi sattusin Tartu-Tallinn bussis kõrvuti istuma ühe itimehega, kes väitis end juba ammu Tais elavat, ning sealt USA firmadele üle võrgu mingit andmebaasitööd tegevat (tol korral Eestis oleku põhjus oli passi uuendamine). Leverage missugune- elamiskulud Tais on madalamad kui Eestis, ning USA firmadelt saadav palk suurem kui Eestis. Lisaks võimalus elada endale meeldivas kliimas. Ehk siis võtmeks on leida endale töö mida saab ka distantsilt teha, ning maailm avaneb.

    • Dividend Investor says:

      Rõõm kuulda, aitäh! Ja eks ta nii on, et lõpuks on jah just see valikuvabadus see kõige suurem väärtus.

Speak Your Mind