Augusti dividenditulu ja tehingujärgsest analüüsist

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Tehingujärgne analüüs

Seekord tahan veidi arutleda investeerimisotsusele järgneva analüüsi teemadel. Fondijuhtimise maailmas on tavaks, et mõõdetakse praktiliselt kõike, mida on võimalik mõõta. See tähendab, et teatud regulaarsusega võrreldakse fondi tootlust konkurentidega, aga ka fondile seatud võrdlusindeksiga ehk niinimetatud passiivse investeerimisstrateegiaga. Sellega tootlusanalüüs investeerimiskomiteedes tavaliselt siiski ei piirdu. Kaevutakse ikka sügavamale ehk võrreldakse ja analüüsitakse iga varaklassi, regiooni ja üksiku väärtpaberi tootlust üle valitud ajaperioodi.

See tähendab sisuliselt seda, et teatud regulaarsusega on kõik investeerimispositsioonid justkui luubi all – uuritakse-puuritakse küll üht, küll teistpidi. Üksikaktsiaid võrreldakse näiteks sama sektori teiste ettevõtetega, riigi turuindeksiga, globaalse turuindeksiga ja nii edasi ja nii edasi. Kui paljud pühendunud erainvestoritest seda teevad? Mõned ikka. Tõenäoliselt küll mitte väga sageli ja nõnda detailselt, aga aastas korra-paar ikka. Ja enamasti võrdleme siis erainvestorina oma üksikaktsia tootlust laiapõhjalise turuindeksiga.

Kuna dividendiaktsiatesse investeerimine sellisel kujul nagu mina seda teen on niinimetatud väärtusinvesteerimise poole kaldu, siis ma aeg-ajalt küll teostan ülalkirjeldatud mõõtmisi, kuid ülemäära neid tulemusi ei tähtsusta. Vähemalt mitte nädalates, kuudes või kvartalites mõõdetavate analüüsihorisontide puhul. Sellise investeerimisstiili puhul lihtsalt tuleb anda aega selle oodatava, potentsiaalselt turgu ületava tootluse tekkimiseks. Mõnikord piisab paarist kuust, kuid enamasti võtab see aega pigem paar aastat.

Igatahes tehingujärgne analüüs on midagi sellist, mida valdav enamus väike- ja erainvestoritest teeb suhteliselt loomulikult. On ju ometi huvi välja selgitada, kas ise kokku pandud väärtpaberiportfell tõi oodatud turgu ületava tootluse või mitte.

Müügitehingujärgne analüüs

Kui ostutehinguid ja olemasoleva portfelli positsioone jälgivad enamus investeerimishuvilisi, siis müügitehingute järelanalüüsiga tegelevad vaid vähesed. Tavaliselt tundub, et kui sai tehtud kasumiga lõppenud müügitehing, siis selle väärtpaberiga ongi kõik. Kasum on käes ja punkt. Fondijuhina pidasin, ja pean isiklike tehingute tarbeks senini, detailset tehinguotsuste päevikut ehk niinimetatud trade blog’i. Sellise logiraamatu üheks plussiks ongi see, et võin tulevikus igal ajahetkel välja võtta ka oma müügitehingute kuupäevad (ja põhjendused) ning tagantjärele hinnata, kas tegu oli kasumliku otsusega või mitte.

Sellist analüüsi saab teha mitmel moel. Turuajastajad saavad esiteks näiteks uurida, kas kõnealune väärtpaber sai müüdud ehk liialt vara. Kas hind jätkas pärast müügitehingut tõusu või tuli oodatud langus? Teine ja ehk varahalduse maailmas rohkem levinud võrdluse baas on kõrvutamine võrdlusindeksi või turuindeksi arengutega. Teisisõnu, kas müügijärgsel perioodil antud väärtpaber edestas turuindeksi tootlust või jäi sellele alla.

Kolmas võrdlusbaasi kasutamise võimalus on veel. See on asjakohane just erainvestoritele. Investori eesmärk on panna oma kapital tulu teenima. See tähendab, et olles kapitali läbi müügitehingu teostamise mingist väärtpaberist vabastanud, peaksime selle suunama järgmisse tulutoovasse paigutusse. Seega antud juhul on tulemuslikkust üpris lihtne hinnata – peame võrdlema maha müüdud väärtpaberi tootlust müügijärgsel perioodil selle väärtpaberi tootlusega, mida saadud raha eest soetasime. Näiteks juhul kui käesoleva aasta alul müüsin maha Coca Cola aktsiad ja paigutasin kogu raha PepsiCo aktsiatesse, siis peaksingi omavahel võrdlema just nende kahe aktsia kogutootlust (koos saadud dividendidega).

Praktiline näide

Ülaltoodud näitega jätkates – postituse kirjutamise hetkeks on Coca Cola aktsia näidanud käesoleval aastal +11,7% kogutootlust. PepsiCo aktsia kogutootlus üle sama perioodi on aga olnud +13,0%. Seega antud näite puhul saame öelda, et aktsiavahetus õigustas end ära. Vähemalt mõõdetuna üle nõnda lühikese perioodi.

Nagu isegi aru saate, siis selline näide on idealiseeritud – tehingutasusid arvesse võetud ei ole ja samuti toimusid mõlemad tehingud täpselt samal päeval (3. jaanuaril 2017). Reaalsus kipub olema veidi teistsugune. Ennekõike ses osas, mis puudutab viitaega saadud raha uuesti investeerimise osas.

Puhtalt näitlikustamise eesmärgil kujutame ette, et pärast 3. jaanuari müügitehingut läks meil paar kuud aega, et leida Coca Cola aktsiale sobiv aseaine ja/või soodne sisenemishetk. Seepärast jõudsime müügitehingust laekunud kapitali uuesti tööle panemiseni alles näiteks 1. märtsil. Mõõdetuna sellest ostuhetkest on PepsiCo kogutootluseks käesoleval aastal +7,1%. Võrdluseks – juhul kui oleksime jäänud oma Coca Cola aktsiatele truuks, oleks meie tootlus selle aastanumbri sees eelpool leitud +11,7%. Taaskord on tegu idealiseeritud näitega ehk mõlemad need numbrid on leitud tehingutasusid arvesse võtmata.

Loomulikult võivad asjad areneda ka meile soodsas suunas ja ootamine tasub end ära. Ehk tabame mõne hinnakorrektsiooni või leiame eriti hea alternatiivse investeerimisvõimaluse. Üldiselt kipub aga siiski minema sedasi, vähemalt statistiliselt, et raha jääk portfellis tõmbab pikaajaliselt tootlusnumbreid alla.

Müügijärgse analüüsi näide minu portfellist

Järgmiseks ka üks reaaleluline näide. Juunikuises dividenditulu ülevaate postituses kirjutasin järgmist:

Ootamatu müügivajadus

Kui lõppdividendi väljamakse tühistamine oli iseenesest juba piisav põhjus aktsia müügi kaalumiseks, siis selline suur hinnahüpe soosis müügimõtete heietamist veelgi. Töötasin rahulikult veel kord kõik materjalid läbi, teostasin mõned arvutused ja langetasin otsuse, et läheb müügiks.

Nagu ikka, plaanisin müügitehingu teha vähemalt kahes osas eesmärgiga tehinguid ajas hajutada. Pean tunnistama, et seekord olin veidi läbematu ja kahe müügitehingu vahele jäi vaid napp nädal. Peamiselt olin kannatamatu seetõttu, et ei suutnud uskuda nõnda suure hinnahüppe jätkumist. Minu analüüs ja arvutused näitasid, et sellistel hinnatasemetel on ettevõte ülehinnatud, ükskõik, kas mõõta seda ettevõtte enda numbreid aluseks võttes või võrrelda konkurentide valuatsiooniga.

Ülaltoodud tsitaadi allajoonitud osa on justkui loodud tehingujärgse analüüsi tegemiseks. Hindasin toona, et hinnahüpe on ajutine ja muu täiendava info mittesaabumisel pöördub aktsia hind langusele. Tänaseks on ülalkirjeldatud müügitehingutest möödas pea kolm kuud. Kogu selle aja jooksul olen visanud vähemalt korra nädalas pilgu kõnealuse aktsia hinnagraafikule peale. Tänane seis on välja toodud alljärgneval graafikul.

Seega vähemalt tänase seisuga hinnates panin dünaamika osas täppi. Samas rahalised kaotused viimast hetke turuhinda arvestades oleks pea olematud. Kuigi juunikuisest tipust mõõdetuna langes hind vahepeal isegi kuni -17%, siis kuna mul oma müükidega päris tippu ajastada ei õnnestunud, jääb ka rahas mõõdetud potentsiaalne mõju suhteliselt piiratuks.

Vaatamata sellele tunnen, et tegu on olnud vajaliku järelanalüüsiga. Esiteks kasvõi selle pärast, et tegu on olnud esimese ettevõttega mu portfellis, mis täielikult tühistas dividendimaksed. Lisaks ka põhjusel, et kontrollida oma hüpoteesi/müügiotsuse argumentide õigsust.

Veel üks järelanalüüsi liik

Eksisteerib veel üks järelanalüüsi võimalus. Seni ei ole ma kuulnud ega kohanud vähemalt Eestis ühtegi väikeinvestorit, kes sellist analüüsi vaevuks tegema. Mina teen seda vanast fondijuhi töö harjumusest ja ka lihtsalt uudishimust ning soovist õppida. Julgen väita, et see on kõigist käesolevas postituses käsitlust leidnud järelanalüüsi liikidest kõige väärtuslikum. Seda kahest aspektist lähtudes. Esiteks jääb ära rahalise kaotuse võimalus (kuigi võib kogeda tugevalt teatud emotsioone, loe: ahnus, kahetsus). Ja teiseks võimaldab see saada piiramatul arvul õppetunde. Just täpselt nii palju nagu soovi ja ajalist ressurssi jagub. Teisisõnu olen täheldanud, et minul on aidanud paremaks investoriks/fondijuhiks kasvada kõige rohkem just see järelanalüüsi liik.

Selleks on tegemata jäänud tehingute järelanalüüs. Ehk siis ostmata jäänud väärtpaberite arengute jälgimine.

Sellist analüüsi, mida antud juhul saab nimetada investeerimisotsuse- ja mitte tehingujärgseks analüüsiks, saab teha kahel moel. Esiteks saab kontrollida, kas kehvaks peetud ajastus, investeerimistees või väärtpaber ka reaalselt osutus kehvaks investeeringuks. Taas kord saame siin mõõta seda saamata jäänud tootlust nii absoluutsuurusena kui ka võrrelda turuindeksi või mõne alternatiivse (ja võibolla ehk portfelli jõudnud) investeeringuga. Teine viis sellisest analüüsist häid õppetunde saada, on oma kõrvale vistatud investeerimisideede juurde kirja panna ka põhjendus, miks tehing tegemata jäi. Pannes nõnda kirja lühikese põhjenduse, hirmud, häiriva ebamäärasuse või puuduva info, on pärast suurepärane võimalus tagantjärele kontrollida, kas need hirmud/kartused realiseerusid, kas neil oli alust ja kas emotsionaalne meelestatud oli tol hetkel kuidagi kallutatud või millestki ebavajalikust mõjutatud.

Näide ja õppetund reaalsest elust

Fondijuhi ametis toimetatud aega meenutades tuleb mulle kohe meelde üks suur möödalaskmine. Saamata jäänud tootluse mõttes ikka väga suur. Ja seeläbi ka väga oluline õppetund. Selleks oli minu otsus mitte panustada Itaalia (ja ka teiste euroala perifeeriariikide) võlakirjadele.

2011. aastal Euroopa võlakriisi puhkedes kummitas täiesti reaalne doominoefekti võimalus, et pärast Kreeka võlakohustuste ümberkujundamist vajavad sarnast abipaketti ka Itaalia, Hispaania, Portugal, Iirimaa jne. Võlakirjainvestorid (ennekõike algselt võlga ostnud investorid) on tavaliselt võlgade ümberkujundamisel üsna kehvas seisus – tuleb loobuda tükikesest põhiosa tagasimaksest ehk laenu ei saada täies ulatuses tagasi. Mäletan, et tajusin nende riskide aktuaalsust ja suurust päris hästi, kuid unustasin ühe aspekti. Nimelt selle, et ka nii-öelda kehv väärtpaber võib olla hea investeering. Kõik sõltub soetushinnast.

Toona domineerisid mõtteid ja ennekõike tundeid soov vältida võimalikke keerulisi olukordi (nagu näiteks olla kistud kaasa Itaalia võlakohustuste ümberkujundamisse) ja samuti vältida sattumist kohalike ajalehtede esikaanele. Ehk mõned veel mäletavad, et oli periood, mil Äripäev suhteliselt kindla regulaarsusega käis läbi kõik Eesti pensionifondide portfellid ja avaldas koondtabeleid, mis fondidel kui palju niinimetatud rämpsvõlakirju oli. Ka Finantsinspektsioon nõudis fondivalitsejatelt toona suhteliselt sageli detailseid aruandeid küll sellest, kui palju oli investeeritud näiteks Itaalia riigivõlakirjadesse kui ka selle riigi ettevõtetesse tehtud paigutustest nii läbi aktsia- kui võlakirjaturu. Ühesõnaga ostuotsus jäi tegemata osaliselt hirmust halvima ees (võlakohustuste võimalik ümberkujundamine ja osaline põhiosa kaotus) kui ka soovist vältida liigset tähelepanu nii avalikkuse kui regulaatori poolt.

Alates 2012. aasta suvest tootis rahapaigutus Itaalia riigivõlakirjadesse järgmise 4 aasta jooksul ligikaudu +47%. Seda on võlakirjade keskmist pikaajalist tootlust arvestades ikka üpris palju. Saksamaa riigivõlakirjade tootlus üle sama perioodi oli ligikaudu +17%. Ehk sisuliselt võimaldas täiendava riski (Itaalia maksevõimelisuse riski) võtmine teenida üle 4-aastase perioodi keskmiselt ligi +7% aastas täiendavat tootlust.

 

Eks see kõik ole tagantjärele tarkus, aga minu jaoks väga väärtuslik õppetund, sest tean, et tegin oma otsuse tegelikult mitte kõige õigematel alustel ning lasin teatud emotsioonidel võimust võtta.

Järelanalüüsi teema kokkuvõtteks

Seega investeerimishuvilistel, kes soovivad investorina õppida ja areneda, tasub kindlasti kaaluda tehingujärgse analüüsi kaasamist oma investeerimisprotsessi. Veelgi enam, analüüsima ei peaks ainult nii teostatud ostu- kui müügitehinguid, aga ka neid investeerimisideid, mis sai mingil põhjusel kõrvale heidetud. Ka otsus tehingut mitte teha on nii-öelda investeerimisotsus. Ja seda tasub analüüsida nagu iga teistki investeerimisotsust.

Augusti dividenditulu

Nüüd pisut ka möödunud kuu dividendilaekumistest. August oli omanikutulu laekumise osas viimastest kuudest ikka omajagu tagasihoidlikum. Kokku maksid dividenditulu 2 ETF-i ja 5 aktsiat. 2014. aastal näiteks ei laekunud augustis dividende mitte ühestki väärtpaberist. 2015. aastal oli maksjaid kaks – mõlemad sellised dividendifookusega ETF-id. 2016. aastal sain augustis omanikutulu neilt samadelt kahelt ETF-ilt pluss lisaks täiendavalt vahepeal ostetud kahelt aktsialt. Käesoleva aasta augustis olid maksjateks jätkuvalt need samad 2 ETF-i ja kokku juba 5 erinevat aktsiat. Kokku laekus möödunud kuul omanikutuluna kontole ligi 303 euro väärtuses dividende.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu. Augusti lõpu seisuga on kontole laekunud ligikaudu 83% käesolevaks aastaks prognoositud dividenditulust.

Värsked postitused Sinu e-mailile:

Comments

  1. Raiko says:

    Tere,

    Kas kogutootlusest kirjutades lähtud reinvesteeritud dividendidega arvestatud tootlusega? Kogutootluse näitajaid ei paku minu hinnagul just paljud avalikud graafikud/portaalid. Peamiselt pakuvad need ikkagi tootluse näitajaid dividende arvesse võtmata. Milliseid graafikuid/portaale kasutad kogutootlusest ülevaate saamiseks?

    Tervitades

    • Dividend Investor says:

      Kogutootlust saab tõesti mõista kahel viisil. Antud näidete puhul olen kasutanud dividendide reinvesteerimist. USA aktsiate puhul on abiks näiteks see kalkulaator.

Speak Your Mind