fbpx

Kas spekuleerimisel on kohta pikaajalise investori portfellis?

Olen varem siin samas blogis kirjutanud sellest, kuidas jaotasin kohe alul sihipärase investeerimisega alustades oma varad kolme gruppi – meelerahufond, investeerimisportfell ja kauplemisportfell. Kirjutan seekord pisut pikemalt neist viimasest ehk spekulatiivseteks tehinguteks eraldatud niinimetatud kauplemisportfellist.

Mis on spekuleerimine?

Spekulatiivse rahapaigutuse kategooriasse saab tehinguid liigitada õige mitmel moel. Näiteks juhul kui räägime vaid aktsiainvesteeringutest, siis spekuleerimise alla saame liigitada aktsiate esmastel avalikel pakkumistel ehk IPOdel osalemise eesmärgiga need aktsiad esimesel kauplemispäeval koheselt kõrgema hinnaga maha müüa.

Aktsiaspekulatsioonide alla liigituvad ka mitmesugused ühinemis ja ülevõtmisuudistega seotud tehingud. Samuti võime spekuleerimiseks nimetada näiteks biotehnoloogia aktsiate soetamist lootuses, et mõni arengujärgus olev ravim saab ravimiameti heakskiidu. Või ka maavarade leiukohtade avastamise ja arendamisega tegelevate ettevõtetega seotud aktsiatehinguid.

Vaadates spekuleerimist pisut laiemalt, nii-öelda varaklasside üleselt, võime siia alla liigitada ka krüptovaluutade soetamise eesmärgiga lõigata kasu nende hinnatõusult. Samuti ka erinevate nii-öelda tavaliste valuutade osas positsioonide võtmise sooviga kursside muutusest tulu saada. Ka näiteks kinnisvara soetamine eesmärgiga seda vaid mõned kuud hoida ja üldise positiivse makromajanduse foonil siis kõrgema hinnaga edasi müüa kategoriseerub spekuleerimise alla.

Investeerimine vs kauplemine

Üldistades meeldib mulle endale eristada investeerimist ja kauplemist/spekuleerimist järgmiselt. Juhul kui minu raha teenib mulle tulu kellegi teise püüdluste ja töö arvelt, on tegu investeerimisega. Ehk siis soetades näiteks pikaajalise hoidmise eesmärgiga tervishoiugigandi Johnson & Johnson aktsiaid, panustan sellele, et kõik firma töötajad teevad pingutusi selleks, et ettevõtte käive, kasum ja rahavoog kasvaksid. Nende pingutuste ja töö tulemusena on firma ise tulevikus rohkem väärt kui täna. Seega mina olen pikaajalise aktsionärina justkui kaasreisija. Teised pingutavad ja panustavad ning sellest tehtud tööst tingituna luuakse väärtust, millest saan osa ka mina aktsionärina.

Spekuleerimise ja kauplemise puhul on asjalood veidi teised. Kauplemisel ei huvita mind, mis toimub selle spekuleerimisobjekti sisemise väärtusega (intrinsic value, fair value). Mind huvitab vaid hinnaliikumine. Oluline on osta madalama hinnaga ja müüa kõrgema hinnaga. See, mis antud hinnaliikumise põhjustas, mind spekulandina tegelikult kuigivõrd ei huvita. Välja arvatud juhul kui soovingi panustada teatud tüüpi olukordadele ja seetõttu oma kauplemisstrateegiat kalibreerida. Valdavalt ei ole spekulandi jaoks oluline, kas aktsia hind tõusis positiivsete kvartalinumbrite avaldamise, ühtäkki mingil põhjusel kasvanud nõudluse või hoopis konkurendi positiivsete uudiste toel. Tähtis on vaid see, et hind tõusis.

Kui investeerimise puhul panustan ma pikaajaliselt teiste pingutuste ja püüdluste peale, siis kauplemisel pean pingutama ise. Panustajaks ja töö tegijaks olen mina ise mitte teised. Tõsi, eks aktsiaid oma pikaajalisse portfelli välja valides pean tööd tegema ka mina, aga jõukuse kasv tuleb ikkagi teiste tööst (investeerimisobjekti sisemise väärtuse kasvust) mitte minu enda pidevast panustamisest.

Kui suure osaga oma rahast spekuleerida?

Sellele küsimusele üheselt vastata ei saagi. Elukutselised kauplejad ja hedge fondide juhid näevad asja ühtpidi, valdavalt konservatiivse meelelaadiga akadeemikud teisiti. Kui võtta aluseks pikaajalise suhteliselt passiivset investeerimisstrateegiat viljeleva erainvestori vaatenurk, siis valdavalt kipub investeerimiskirjandusest läbi jooksma piir 10-15%.

Näiteks väärtusinvesteerimise strateegia loojaks peetav Benjamin Graham on oma raamatus “Intelligentne investor” välja toonud, et spekuleerida võib maksimaalselt 10% oma kogu rikkusest. Ta soovitab seda portfelli hoida täielikult lahus oma ülejäänud varadest ja rõhutab, et mitte kunagi ei tohi sellele kontole kanda rohkem kui 10% oma varast.

Ka mulle endale tundub see sama 10-15% osakaal intuitiivselt sobilik. Lisaksin siia vaid kaks lisaklauslit.

Esiteks spekuleerimine tähendab erinevate investorite jaoks eri asja. Valdavalt ei saa seda hinnata vaid varaklassi või investeerimisobjekti tüübi järgi. Näiteks mõne erainvestori jaoks võib läbi ühisrahastusplatvormi idufirmas osaluse ostmine olla spekuleerimine, kuid venture capital fondide jaoks on alustavate ettevõtete finantseerimine nende põhitegevus. Spekuleerimise tahu võib seal päevakorrale tuua hoopis rahapaigutuse ajalise pikkuse faktor ehk mingi osaga portfellist võetakse lühiajalisi vaateid, pakutakse mingit sildfinantseeringut vms.

Teine lisatingimus puudutab nii-öelda investorkarjääri pikkust. Alustava investori puhul võivad summad olla nii väikesed, et selle 10-15% suuruse summaga ei saagi praktiliselt midagi (kuluefektiivselt) ette võtta. Seega pigem seaksin selle maksimaalse 10-15% piiri selliste investorite jaoks, kes on investeerimisega sihipäraselt tegelenud vähemalt 3-4 aastat ja/või kelle säästud ja investeeringud kokku ulatuvad juba sinna paari-kolme aasta elamiskulude tasemeni.

Teisisõnu kui olen alustav investor, kellel kogunenud tänaseks näiteks 6000 eurot kapitali ja kelle igakuine säästmisvõimekus on näiteks 500 eurot kuus, siis tegelikult kannatab võtta ka rohkem riske kui see mainitud 10-15%.

Miks mõelda spekulatiivse tahu kaasamise peale?

Kõige parem on sellele vastata pöördudes tagasi investeerimise suurkujude juurde. Tänaseks juba pea 70 aastat tagasi pani eelnevalt jutuks olnud väärtusinvesteerimise lähenemise looja Benjamin Graham kirja järgmised read.

Mängurivaim on inimloomuse paratamatu osa – seega pole enamikul mõtet üritadagi seda maha suruda. Kuid te peate seda piiritlema ja vaos hoidma. Nii saate kõige paremini tagada, et te ei lollita kunagi iseennast, ajades segi spekulatsiooni ja investeerimise.

– Benjamin Graham

Seega selle asemel, et pidevalt võidelda oma loomusega, on lihtsam sellele järele anda ja teha seda kõike nii-öelda kontrollitud keskkonnas. See tähendab, et jätkame regulaarselt oma plaanipärast, sageli igavat, investeerimistegevust, kuid omame alati soovi korral ka võimalust minna püüdma põnevust. Seda siis selle maksimaalselt 10-15% osakaalu juures piiratud summaga oma varadest.

Kui spekuleerimisega läheb kõik hästi, saame rahuldatud oma mänguriiha ja teenida lisatootlust. Juhul kui asjad ei lähe kõige paremini, siis saame lahti sisemisest kripeldusest proovida midagi põnevat, kuid seda ilma oma rahalist seisu märkimisväärselt halvendamata.

Kasu ka konservatiivse meelelaadiga investoritele

Spekuleerimine ei ole ainult riskialtite investeerimishuviliste jaoks. Kauplemiseks ja spekuleerimiseks vahendite eraldamine on kasulik ka konservatiivsema meelelaadiga investoritele.

Võtame näiteks erainvestori, kes ei julge aktsiaturule (või tervikuna riskantsematesse varaklassidesse) investeerida rohkem kui kolmandiku oma säästudest. Ta juba teab, et millal iganes aktsiaturud pöörduvad langusele ja ajalehtede esiküljed kuvavad negatiivsust külvavaid pealkirju, kipub hirm võtma võimust ning kasvab soov aktsiaturult väljuda. Selline investor saab näiteks kogu oma kauplemisportfelli paigutada täies ulatuses laiapõhjalistesse aktsiafondidesse ja ebakindluse saabudes on siis midagi, mida tükk-tüki haaval maha müüa ilma pikaajalise investeerimisportfelli (ja pikaajalise tootluspotentsiaali) kallale minemata.

Lisaks aitab selline kauplemispuhver ka õppida. Võib-olla õnnestub turgude ajastamine päris hästi, võib-olla õnnestub hästi ainult languse ajastamine ja uuesti tagasiostmisega jäädakse hilja peale. Olgu nii või naa, aga nõnda õpib paljutki nii iseenda kui ka finantsturgude kohta samas ilma oma pikaajalist tootluspotentsiaali märkimisväärselt kahjustamata.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Madis says

    Aitäh, hea lugemise eest!
    Spekulatiivsel portfellil on kindlasti oma koht ning ma ütleks, et see võiks olla isegi kohustuslik. Säärase kompamise kaudu võib väga põnevaid investeerimise kohti leida.
    Ainuke küsimus on, millal oleks mõistlik väljuda? Kas spekuleerimisel on tähtsam ette seada endale ajaline piir või kasumi piir? Või peaks hoopis asjale kuidagi muud moodi lähenema?

    • Dividend Investor says

      Tore, et meeldis!

      See on hea küsimus! Ma ise olen seisukohal, et selle kauplemisportfelliga ongi hea proovida kõike, mis pähe tuleb 🙂 Kui on soov päevakauplemisega kätt proovida, siis teha seda, kui huvitab swing trade’imine, siis katsetada seda ja kui on soov panustada optsioonistrateegiatele, võimendusega ETFidele või mingitele niinimetatud alternatiivsetele varaklassidele, siis testida end ka seal.

      Praktikas ma tunnen ise praegu puudust sellest, et see kauplemiseks mõeldud raha ei asu eraldi kontol ja nii kipuvad piirid pisut häguseks muutuma. Selles valguses plaaningi lähiajal uurida, kas oma tavalisele IB kontole saan ka sub account‘e teha või on see ikkagi seal ainult teatud tüüpi kontode puhul võimalik. Kui kellelgi kogemusi on, siis võib siin julgelt jagada.

  2. IB vist ühele kliendile kahte kontot ei ava?
    Kindlasti anna blogis teada kuidas kontode “harutamine” läks.
    Ise olen mõelnud avada ühe konto IB-s (dividendide saamise ja nende reinvesteerimiseks). IB-s turgude valik ka suurem. Ja teise konto Ameritrades (üksikaktsiatega USA turul spekkamiseks). Mida arvate sellisest plaanist.

    • Dividend Investor says

      Eks esmajoones hakkavad siin rolli mängima tehingu- ja haldustasud. Tasub eri maaklerite puhul neid võrrelda.

      Ise olen mõelnud, et kui IBs on näiteks 2 eraldi kontot (või niinimetatud sub account’i) ja mõlemale rakendub nende hinnakirja alusel minimaalne 10 dollariline kuutasu, siis see justkui seab nende portfellide suurusele teatud mõistlikkuse piirangud. Eks näis ja annan blogi vahendusel teada kui kusagile sellega välja jõuan.

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.