fbpx

Dividendistrateegiad läbi aegade

Sattusin hiljuti vaatama üht indeksikompanii FTSE Russell veebiseminari, mis keskendus dividendiaktsiate strateegiatele ja vastavatele indeksitele ning ETFidele. Muuhulgas jooksis ettekandest läbi ka see, kuidas dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiad läbi aja muutunud on. Just sellest tahangi pisut põhjalikumalt seekord kirjutada.

Finantseerimisallikate erinevused

Alustan veidi kaugemalt. Lihtsalt selle pärast, et selgitada taustasüsteemi.

Üldistades võib öelda, et Anglo-Ameerika majandusruumis on dividendimaksed olnud aastakümneid, kui mitte aastasadu, olulisemad kui näiteks mandri-Euroopas. Peamiselt seetõttu, et esimese puhul on ettevõtluse finantseerimine kapitaliturgudekeskne, mandri-Euroopa puhul pigem pankadekeskne. See tähendab, et USA, Kanada ja Suurbritannia ettevõtted on läbi aegade pidanud häid suhteid hoidma ennekõike kapitalituru osalistega ehk investoritega. Olgu selleks siis aktsionärid või võlakirjainvestorid. Samas mandri-Euroopas on soodsate finantseerimistingimuste saamiseks tarvilik hoida häid suhteid pankadega.

Sellest justkui väiksest erinevusest tuleneb dividendiaktsiatesse raha paigutava investori jaoks samas päris oluline järeldus – kuna Anglo-Ameerika majandusruumis tähtsustatakse rohkem suhteid investoritega, on sealsed ettevõtted varmamad kord juba alustatud dividendimakseid jätkama. Seega näiteks USAs on kujunenud justkui normiks, et nii aktsionärid kui ka ettevõtte juhtkond eeldavad, et kui dividendimakseid juba tehakse, siis neid peab ka jätkama.

Dividende kärbitakse või dividendimaksed peatatakse valdavalt vaid siis kui ettevõtte majandustulemused (ennekõike kasumlikkus) nõrgenevad ja paranemislootust lähiaastatel ei paista. Väga lihtsustatult öeldes näeb juhtkonna loogika dividendimaksete osas välja järgmine – juhul kui kasumlikkus vähenes, kuid järgmise 1-3 aasta jooksul on ette näha selle paranemist, siis dividendimakseid jätkatakse. Vajadusel finantseeritakse neid makseid varade müügist saadud vahenditest või ka laenu võttes. Kasumlikkuse paranemisel saab laenukoormuse taas alla poole tuua ja kapitaliturgude osalised ehk investorid on tulemusega rahul, sest ettevõte säilitas dividendimaksed ja opereeris oskuslikult oma rahavooge.

Mandri-Euroopa firmad pankade lõa otsas

Mandri-Euroopas, kus finantseerimise poole tüüri hoiavad pangad, tantsivad enamik firmasid pigem pankurite pilli järgi. See tähendab, et esmajoones võetakse rahakasutuse plaane tehes arvesse pankade nõudmisi (laenude teenindamise kattekordajaid, laenukoormuse suhtarve jmt). Juhul kui siinne ettevõte kogeb kasumite langust, on üks esimesi asju, mida kontrollida pangalaenude teenindamise kattekordajad.

See tähendab, et kuigi ka mandri-Euroopa ettevõte võib uskuda, et ühe, kahe või kolme aasta pärast on kasumlikkus taas tõusnud, siis suuresti pankade finantseerimisest sõltuvana peab ta hakkama oma rahavooge juhtima koheselt nii, et prioriteediks on laenukoormuse vähendamine. See tähendab, et nõrgenenud kasumilikkuse ja vaba rahavoo tingimustes ootavad siinsed finantseerijad pigem laenude ennaktempos tagasi maksmist. Selles valguses on selge, et üheks esimeseks kohaks, kust vabu vahendeid pangalaenude tagasi maksmiseks leida, on dividendimaksete vähendamine või peatamine.

Seega mandri-Euroopas kipuvad pangad kui finantseerijad käituma pigem protsükliliselt – annavad heldelt laenu siis kui ajad on head ja nõuavad raha kiiremini tagasi siis kui üldine majandusaktiivsus või ettevõtte tulemused pöörduvad langusele.

Dividendistrateegiate eelne ajastu

Teades nüüd kõike eeltoodut saate ehk ka paremini aru, miks 20. sajandi esimesel poolel ja sellele järgnenud paaril aastakümnel välja antud inglise keelne investeerimiskirjandus räägib aktsiatesse investeerimise puhul nõnda palju dividendimaksetest. Eks ikka selle pärast, et meile teada-tuntud investeerimismaailma suurkujud pärinevadki enamuses Ameerika Ühendriikidest või ka Suurbritanniast. Seal, nagu nüüd teame, mängivad kapitaliturud ettevõtete finantseerimisel olulist rolli ja investoritega tuleb häid suhteid hoida. Üks viis seda teha on vastata ootustele. Ootustele, mis puudutavad jooksva tulu jagamist investoriga ehk aktsiainvesteeringute puhul räägime ses valguses stabiilsetest dividendimaksetest.

Seega lihtsustades võime öelda, et kuni 1970ndate aastate lõpuni omatigi aktsiaid paljuski eesmärgiga teenida dividenditulu. Seepärast leiame 50-100 aasta tagusest investeerimiskirjandusest sageli viiteid selle kohta, kuidas enne investeerimist peaks alati võrdlema ettevõtete dividendimäära ja võlakirjade tulusust tähtajani (tootlust, mida saame võlakirja lõpuni hoides). Ja siis sõltuvalt olukorrast eelistada kord üht, kord teist.

Üldistades võimegi öelda, et kuni 1980ndate alguseni hoiti oma portfellis aktsiaid ennekõike dividenditulu saamise eesmärgil. Mõningast rolli mängis ka aktsiate poolt pakutav inflatsioonikaitse (hinnatõusu potentsiaal), mida võlakirjadel ei ole.

Esimene laine

Ligikaudu 40 aastat tagasi ehk 1980ndatel hakkas dividendiaktsiatesse investeerimise valguses tekkima esimene laiemat populaarsust ja kõlapinda leidnud strateegia. Selleks oli väärtusinvesteerimine (value investing). Loogika oli siin lihtne – osta dividende maksvaid firmasid siis kui nende dividendimäär on ajaloolisest keskmisest tasemest kõrgem ja valuatsioon ajaloolisest keskmisest madalam ning oota. Oota kuni hind jõuab tagasi aktsia õiglase hinna (intrinsic value, fair value) piirimaile.

Teisisõnu osta midagi, mis on väärt 1 euro, aga maksab vähem (näiteks 0,85 eurot) ja oota kuni hind liigub tagasi õiglase väärtuse ehk 1 euro juurde. Otsekui preemiaks oma kannatlikkuse eest saame sel ootamise perioodil regulaarselt dividende. Tegelikult saame neid dividende päris ohtralt, kuna soetasime ju oma investeeringu tema ajaloolise keskmise dividendimääraga võrreldes hoopis kõrgema ostuhetke dividendimääraga.

Seega üheks esimeseks dividendistrateegiaks, võime seda nimetada esimese põlvkonna dividendistrateegiaks, oli dividende maksvate kvaliteetfirmade soetamine õiglasest väärtusest madalama hinnaga. Teisisõnu valiti välja pika dividendimaksete ajalooga ettevõtted, mis kauplesid soodsatel hinnatasemetel.

Teine põlvkond

Väärtusinvesteerimise poole kaldu olev dividendistrateegia oli populaarne ligikaudu 20 aastat. Valdavalt rakendati seda aktiivselt juhitud aktsiafondides, sest see strateegia nõudis omajagu tööd. Esiteks oli vaja välja otsida soodsatel hinnatasemetel kauplevad dividendiaktsiad ja teiseks oli neil pidevalt tarvis silm peal hoida, et mitte maha magada õiget müügihetke. Sellist, kus aktsia hind on jõudnud tagasi õiglase väärtuse tasemele või üle selle.

Alates käesoleva sajandi algusest pöördus tugevalt tõusule passiivselt juhitud fondide ehk indeksfondide populaarsus. Esmalt USAs ja Kanadas, pisut hiljem ka juba Euroopas. Lisaks kogus baby boomer’ite põlvkonna pensionieale lähenemisega üha enam populaarsust üks konkreetne finantsplaneerimise viis. Selleks oli rahavooline lähenemine. Teisisõnu hakati üha enam kõnelema ja kirjutama sellest, et pensionieas kulutuste katmise jaoks peaks investeerimisportfell iga-aastaselt tootma dividendi- ja intressimaksete näol passiivset tulu. Selle lähenemise valguses muutusid kiiresti populaarseks kõik sellised varaklassid ja investeerimisobjektid, mis maksid välja ohtralt rahavoogu. Nendeks olid näiteks kõrge dividendimääraga aktsiad (high dividend yield stocks), kõrge krediidiriskiga ettevõtete võlakirjad (high yield corporate bonds) ja börsil kaubeldavad kinnisvarafondid (Real Estate Investment Trusts ehk REITs).

Nende kahe arengu koosmõjul sündisid esimesed kõrge dividendimääraga aktsiatele keskendunud investeerimisfondid. Seda nii indeksfondide ja ETFide kui ka aktiivselt juhitud aktsiafondide vallas. Seega perioodi ajavahemikul 2000-2010 võimegi kutsuda dividendistrateegiate teiseks põlvkonnaks, mil fookuses olid kõrge dividendimääraga aktsiad. Selle üheks näiteks võib pidada Vanguard FTSE All-World High Dividend Yield UCITS ETFi.

Kolmas laine ehk tähtis on siiski kogutootlus

Dividendistrateegiate kolmandale põlvkonnale pandi alus küll juba aastatel 2005-2006, kuid selle strateegia tugevused tõi hästi välja alles 2008-2009 aasta finantskriis. Sama moodi tulid just mainitud kriisi aastatel selgelt välja kõrget dividendimäära taotleva strateegia miinused.

Selgus, et valides dividendiaktsiaid vaid mineviku dividendimakse ja hetke turuhinna baasilt arvutatud dividendimäära alusel, satub portfelli palju selliseid, mille dividendimaksed ei ole jätkusuutlikud. Samuti valime ainult sellist põhimõtet järgides välja väga palju aeglaselt kasvavaid või stagneeruvaid ettevõtteid ja ka majandusraskustesse sattunud firmasid. Selle kõige tulemusena ei olnud järsu majanduslanguse eest kuigi hästi kaitstud ei selliste aktsiafondide dividendimaksed ega ka osaku hind.

Allikas: FTSE Russell

Lisaks hakkas tasapisi nii fondide tegutsemisajaloo kui ka uute akadeemiliste uurimuste tulemustest selguma, et aktsiaid ainult dividendimäära alusel valides kannatab ka kogutootlus. Teadupärast koosneb aktsiainvesteeringu kogutootlus kahest komponendist: 1) saadud dividendimaksed ja 2) aktsia hinna tõus. Erinevad analüüsid ja ka reaalsed fondide tulemused näitasid, et kuigi kõrge dividendimäära strateegia tootis ühe investeeritud euro/dollari kohta rohkem rahavoogu/dividenditulu, siis kogutootluse mõttes jäid sellised strateegiad turu keskmisele tootlusele alla.

See, pluss tõsiasi, et kõrge dividendimäära strateegia puhul ei olnud dividendimaksed kuigi stabiilsed, viis uute lähenemiste otsimiseni. Fondihaldurid, akadeemikud ja finantsanalüütikud jõudsid välja uue lahenduseni. Selliseni, mille korral dividendimaksed on stabiilsemad kui turul tervikuna (võrreldes laiapõhjaliste indeksite/fondidega) ja lisaks ei kaotata ka tootluses. Pigem vastupidi, ilmnes, et teatud kriteeriumite ja filtrite kasutamisel on võimalik kokku panna selline dividendiaktsiatesse investeerimise strateegia, mis on kogutootluse mõttes turgu edestav. Selle strateegia nimeks sai dividendikasvu strateegia (dividend growth investing).

Dividendikasvu strateegia puhul on esimeseks kriteeriumiks firma dividendimaksete ajalugu. Tingimuseks on enamasti vähemalt 10 aastat kasvavaid või stabiilseid dividendimakseid. Nii mõnedki fondivalitsejad ja indeksipakkujad lisasid siia veel täiendavaid kriteeriume. Näiteks selliseid, mis puudutavad ka firma laenukoormust, dividendide jätkusuutlikkust (dividendide väljamakse määra) ja muud taolist.

Allikas: KFA Funds

Selgus, et nõnda toimides valime me välja kasumlikud, kasvavad ja mõistliku võlakoormusega firmad, mis ajalooliselt on turu keskmist tootlust veidi ületanud. Veelgi enam, majanduslanguse faasides osutusid sellise strateegia alusel kokku pandud fondide/portfellide dividendimaksed hoopis stabiilsemateks. Kui näiteks S&P 500 indeksfondi dividendimaksed kukkusid viimase majanduskriisi ajal -25%, siis dividendikasvu strateegia alusel kokku pandud fondidel vaid -5%.

Käesoleval kümnendil on investorite jaoks taas muutunud oluliseks rahavoog ehk aktsiate puhul dividendimäär. See on viinud selliste indeksfondide ja ETFide turule toomiseni, mis kombineerivad endas dividendikasvu ja kõrge dividendimäära strateegiaid. Seda strateegiat võime nimetada kõrge dividendimääraga dividendikasvu ettevõtetesse investeerimise strateegiaks. Nii selle strateegia kui ka eraldiseisvalt dividendikasvu ja kõrge dividendimäära strateegiat rakendavad ETFid on leitavad näiteks „Dividendifookusega ETFide käsiraamatust“.

Neljas põlvkond ehk 2020 ja edasi

Käesoleval aastal on välja tulnud nii mõnigi selline alusindeks ja seda järgiv ETF, mis kasutavad dividendiaktsiate välja valimiseks suhteliselt uudset lähenemist. Jätkuvalt on põhikriteeriumiks kasvavate dividendimaksete nõue vähemalt viimase 10 aasta jooksul, kuid siia lisatakse nüüd aktsia hinnatõusu potentsiaali suurendavad valikukriteeriumid. Üheks peamiseks, mida käesoleval aastal rakendama on hakatud kannab inglise keeles nime momentum. Eesti keelde võib selle valikufaktori tõlkida kui hinna kasvutempo või hoog.

Lihtsustatult – selle asemel, et praktiseerida väärtusinvesteerimise poole kaldu olevat dividendiaktsiate valikut ja kaasata portfelli justkui tänased mahajääjaid, ehitatakse selle uudse lähenemise abil portfell üles võitjatest. Eeldades siis seda, et eilsed võitjad on ka homsed võitjad. Uurimused on näidanud, et see töötab. Eriti siis kui mõõta seda niinimetatud momentum faktorit, mille abil võitjaid omale välja valida kasutades viimase 6 kuu ja 12 kuu riskiga kohaldatud hinnatõusu.

Allikas: KFA Funds

Strateegia nõuab, et me pidevalt ja regulaarselt oma positsioone haldaks. See tähendab, et üks kord kvartalis tuleb üle kontrollida, kas ettevõte on jätkuvalt dividendikasvu ettevõte ja kas aktsia hind on jätkuvalt tõusujoones üles liikumas. Juhul kui vastus neist vähemalt ühele küsimusele on ei, heidetakse selline firma indeksist ja ka fondi portfellist välja ning asemele astub mõni uus tingimustele vastav aktsia.

Ülalkirjeldatud moel paneb uudseid dividendistrateegia indekseid kokku indeksikompanii FTSE Russell. Russell 1000 Dividend Select Equal Weight Index koondab endas eelkirjeldatud tingimustele vastavaid suurfirmasid ja Russell 2000 Dividend Select Equal Weight Index väikefirmasid.

USA fondivalitseja KFA Funds on suhteliselt värskelt välja tulnud ka kahe neid ülalmainitud indeksit järgiva ETFiga. Nendeks on KFA Large Cap Quality Dividend Index ETF (kauplemissümbol New Yorgi börsil KLCD) ja KFA Small Cap Quality Dividend Index ETF (kauplemissümbol KSCD). Tõsi, need ETFid on registreeritud ja kauplevad USAs, mis tähendab, et Eesti residendist erainvestori/tavainvestoril neile suure tõenäosusega ligipääsu ei ole. Samas vähemalt mina aktiivse dividendiaktsiate valijana oma enda portfelli uurin täitsa uudishimuga, millised dividendikasvu ettevõtted siis nendesse ETFidesse välja on valitud. Näiteks väikefirmade seast leidsin õige mitu potentsiaalset detailsema analüüsi kandidaati – MSA, BCPC, JJSF, CVGW, ATRI.

Kokkuvõtteks

Dividendiaktsiatesse investeerimise strateegia on läbi käinud hea mitu põlvkonda arengut. Tänaseks oleme jõudnud sellise lähenemiseni, mille käigus valitakse välja dividendikasvu ettevõtted ja soetatakse ainult neid, mille osas on nii-öelda turusentiment positiivne ja aktsia hinnatõus hoogne. Juba on välja tulnud ka esimesed sellist metoodikat kasutavad ETFid.

Midagi sarnast saab kokku panna ka ise aktsiaid valides, kuid see nõuab rohkelt tööd ja järjepidevust. Ise oma portfelli dividendiaktsiaid välja valiva investori jaoks on täna ikkagi parim lahendus soetada dividendikasvu ettevõtteid ja teha seda soodsatelt või õiglase väärtuse lähedastelt hinnatasemetelt. See strateegia nõuab oluliselt vähem jooksvat haldamist, kuid toob pikas perspektiivis kasvavate dividendimaksete ja turu keskmisest kiiremini kasvavate aktsia hindade toel kätte ka turuindekseid ületava kogutootluse.

Värsked postitused otse e-mailile

Comments

  1. Venno says

    Tänud, väga hea postitus jällegi ! Avas ja seletas minu jaoks seda fondide maailma jälle natuke. Ma ise loen selliseid asju suure huviga, see kuidas mingid asjad on ajas välja kujunenud ja kuidas ja mis tingimustel ja põhjustel on tehtud muutuseid – usun, et see aitab kogu asja olemust paremini mõista ja ei pea hakkama ise jalgratast leituama ja omal nahal kõike läbi proovima.

    • Dividend Investor says

      Tore, et meeldis! Jah, mul endal on täpselt sama lugu, et tahaks teada seda evolutsiooni ja nii-öelda järgmisele tasemele arenemise põhjuseid. Eks seepärast sai see ajalugu siia ka kirja pandud ja jagatud.

  2. Väga huvitav lugemine!Tänan, et paned inimesed mõtlema!

  3. Ostap says

    Arvestades praegust olukorda maailmas on tõenäoline, et osa dividendimaksjaid, sh ka osa dividendikuningaid on ehk sunnitud ajutiselt väljamaksed peatama. Kuidas Sa hindad erinevate dividendi-ETF-ide käitumist saabuvas olukorras?
    Kas nad jäävad truuks oma lubatud poliitikale, mis tähendab, ettevõtete aktsiate müüki madalatel tasemetel et need siis uuesti mõne aja pärast poole kallimalt tagasi osta või teevad lähtudes olukorrast erandi või …?

    • Dividend Investor says

      Väga hea küsimus! Vanguard just oma värskes uudiskirjas võttis selle teema jutuks ja kirjutas, kuidas tehakse indeksikompaniidega (S&P Dow Jones Indices, FTSE Russell, MSCI jne) koostööd ning juba on paika pandud see, milliste indeksite puhul rebalanseerimise ehk tasakaalustamise kuupäevi edasi lükatakse, üks kvartaalne rebalanseerimine vahele jäetakse vms. FTSE Russell dividendiindeksite kohta oli selline lause: High-dividend yield products will rebalance with adjustments to limit turnover (U.S.-domiciled). Ehk siis rebalanseeritakse tavapärasel ajal, kuid seatud on maksimaalne piir kui palju firmasid indeksis korraga vahetuda võib.

  4. Hea artikkel tõesti!

    Üks asi, mille puhul mind ajas hetkeks segadusse — täie teadmise juures, et Te räägite üldiselt siiski dividendiaktsiatest — oli kommentaaar enamike inimeste ning dividendiaktsiate koha pealt kuni kaheksakümendate aastateni. Arvaks, et dividendiinvestorid on pigem alati vähemuses ning enamik inimesi on turul, et teenida kiire kasum ning siis nende hulka kuuluvad osad hästi planeerivad spekulandid (keda on olnud olemas alates 17. sajandist — kuigi siin on võib-olla “spekulandi” ja “inside trader’i” vahe liiga väikene, et tänapäeval vahet teha).

    Teine asi, mida mainiks, on, et hiljuti nägin just ühte artiklit, mis selgitas keskmisest kõrgema Suurbritannia aktsiate dividenditootluse sellega, et kuna neil on kultuuriliselt erinev saareriik, siis neil pole nii palju võimalik laienemisse panustada kui mandri-Euroopas. Ma arvan, et see tõde on seal vahepealne loomulikult. Seadusandluse ja investorite väärtustamise vahele toodud suhe tundub väga lihtsustatud mõttena. Kas seal on taga mingid kangemat kirjandust kah? Muidu võiks arvata nt et Jaapan, kus maailma vanimad “firmad” paiknevad, peaks olema selle tipus (kuigi Jaapanis on dividendid madalad, sest võib-olla tegu pigem perefirmade kui riikliku/investoreid nõudvate äriühingutega). Alternatiiv oleks ka nt kesk-Euroopa, kus osad firmad (k.a. riigi toetustega) kestnud sadu aastaid aga pigem lähevad sellised halva juhtimise tõttu (Krupp) või kaotavad oma eelised (Rothschild — vaieldav!).

    Siinjuures mainiks vana aga huvitavat artiklit: https://www.bespokepremium.com/think-big-blog/dividend-yields-around-the-world/

    Selle järgi on Austraalia ja Suurbritannia tipus (saareriigid) kuid Venemaa, Hispaania, ja Itaalia neist kõrgemal. Neil kolmel kindlasti kultuuriline pool tähtsam (kuigi hispaania firmadel võimalus laieneda Lõuna-Ameerikasse a la Telefonica). Õigussüsteemi väited see igatahes ei kinnita (täielikult!) minu meelest.

    • Dividend Investor says

      Aitäh põhjaliku mõtteavalduse eest! Oluline on siin eristada kalduvust investoreid nii-öelda regulaarselt premeerida ehk dividende maksta ja dividendimäära taset. Need kaks on täiesti erinevad. Dividendimäära keskmine tase sõltub pigem sellest, kas tegu häid kasvuväljavaateid omavate firmadega või pigem stabiilsete, kohati ka stagneeruvate, firmade/sektoritega. Mida väiksem kasvupotentsiaal, seda kõrgem on tavaliselt dividendimäär. Just see selgitab ka asjaolu, miks Tallinna, Helsingi ja ka Suurbritannia börsil on enamik suuremaid tegijaid kõrgemat dividendimäära pakkuvad ettevõtted – kasvupotentsiaal on lihtsalt suhteliselt tagasihoidlik.

      • Vabandust, tõesti, lugesin mööda selle poole pealt või vähemalt vastasin mööda ja samastasin kaks erinevat teemat. :/

      • Dividend Investor says

        Kõik on hästi! Alati on tore saada tagasisidet mõtlevatelt ja ise asju sünteesivatelt lugejatelt! 🙂

Speak Your Mind

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.