2020. aasta maikuu viimasel päeval maabus minu postkasti järgmine e-kiri:
Tere!
Kirjutan, et kandideerida sinu mentorlusele. Tahaksin alustada investeerimisega ja olen end nüüd harinud, aga kuna enne aprilli keskpaika, kui asju lugema hakkasin, ei olnud mul all mingit majandusharidust, siis vahepeal on tekkinud küsimusi ja asju on segaseks jäänud, nii et vaja oleks mõtlemisabi.
Seejärel andis kirjutaja põhjaliku ülevaate sellest, millised raamatud on juba läbi loetud, samuti millised blogid ja podcast’id on igapäevasteks kaaslasteks kujunenud. Kirja oli saanud ka see, et meelerahufond oli kokku kogutud, II ja III samba pensionifondid üle vaadatud ning olemas Exceli tabel tulude-kulude jälgimiseks. Järgmine samm – investeerimine.
Esimesed otsused ja esimesed sammud
See on nüüd see koht, kus sageli on abi oma mõtete kõva häälega välja ütlemisest. Teame ju kõik, et sageli on vastus meie enda sees olemas, aga kui me oma mõttekäiku suusõnaliselt väljendame, siis saabub justkui selgus. Samuti see sisemine veendumus, et jah, nii tõesti on ja see on just täpselt see, mida soovin.
Eks see mentorlus suures plaanis just nimelt midagi sellist ongi. Aidata igaühel jõuda sisemise veendumuse ja otsuseni ning seejärel panna paika tegevusplaan. Tõsi, enamasti tekib sel teel ka küsimusi. Küsimusi, mis on edasiste käikude valguses päris kriitilised. Antud kogemusloo valguses oli selleks näiteks küsimus, milline maakler/pank oma väärtpaberiostudeks valida.
Seda on tegelikult päris lihtne välja selgitada. Veidi ühiselt kalkulaatoril klõbistamist ja arvutamist ning ongi selgus majas. Loomulikult mängib siin rolli ka investeerimisstrateegia. Samuti see, kas investeerida eraisikuna või ettevõtte alt ja muu taoline. Seda kõike tuleb neid kalkulatsioone tehes arvesse võtta.
Kuidas seada sihte?
Enamasti käib esimeste sammude tegemisega kaasas ka sihtide seadmine. Teisisõnu investeerimiseesmärgi püstitamine ja tegevuskava paika panemine.
Laias laastus on kaks viisi, kuidas seda teha. Variant number üks on alustada oma unistusest. Näiteks soovist kokku koguda 25 000, 100 000 või ka 1 000 000 euro suurune investeerimisportfell. Seejärel ei olegi midagi muud kui võtta lahti kalkulaator ja selgitada välja, mida selleks tegema peab, et oma unistuseni jõuda. Sellest kirjutasin pikemalt siin postituses. Nende arvutuste baasilt kujuneb välja tegevuskava. Lihtsustatult öeldes summa, mida on tarvis igakuiselt investeerida, et jõuda oma eesmärgini.
Variant number kaks on alustada oma tänasest säästmise ja investeerimise võimekusest. Näiteks võib selleks olla 25 eurot kuus. Või hoopis 250 eurot kuus. Või ka 2500 eurot kuus. Jah, kõigi nende puhul saab konkreetne tegevusplaan olema erinev, kuid ikkagi saavad paika asjad, mida siis igakuiselt tegema peaks.
Remargi korras olgu öeldud, et kui sinu igakuine aktsiatesse investeerimise võimekus on seal kuni 300 eurot (teatud puhkudel kuni 500 eurot) kuus, siis tõenäoliselt on kõige mugavam ja kuluefektiivsem lahendus LHV Kasvukonto või Swedbank Roburi indeksfond. Kasvukonto kohta leiad siin blogis ilmunud postitused sellelt lingilt (muuhulgas mudelportfellid, tuludeklaratsiooni täitmise juhendi ja palju muud), Swedbank Roburi fondide põhjalikud postitused on leitavad siit ja siit.
Viimane märkus minu poolt
Nüüd aga kogemusloo juurde. Sõna on sellel teekonnal sammujal endal. Olgu veel öeldud, et tegu on naisterahvaga. Tahan selle välja hõigata just nimelt sellepärast, et kummutada müüte sellest, et jutuks tulevaid summasid suudavad teenida ja investeerida vaid mehed.
Kogemuslugu ehk vähem kui 2 aastaga 100 000 eurose portfellini
2020. kevadel maksin kodulaenu jäägi kõik korraga ära (jah, see ei ole majanduslikult ratsionaalne käitumine) ja mõtlesin, et peaks ikka end kokku võtma ja uurima, mis asi see investeerimine on. Kaks aastat hiljem, aprilli alguses 2022. täitus mu investeerimisportfellil 100 000 eurot. Mai alguses, pärast raha juurde ladumist täitus uuesti seesama 100 000 eurot ja võimalik, kui turud samamoodi edasi langevad nagu aprillis, saab seda 100 000 täitumist veel korduvalt tähistada. Aga nüüd sellest teekonnast täpsemalt.
Investeerimisest olin sõbralt kuulnud juba aastaid tagasi ja tema jutu peale isegi püüdnud Kristi Saare ja Tauri Alase Investeerimisraadiot kuulata, aga selle peale asendus arvamus, et investeerimine on ainult majandusharidusega rikkurite teema arvamusega, et investeerimine on majandusharidusega rikkurite JA üliettevõtlike tublide inimeste teema. Nõnda jäi asi sinnapaika, sest ennast ei lugenud ma kumbagi gruppi kuuluvaks. Kui aga muidu hoopis spordikallakuga blogi autor investeerimist, Balti börsi ja eriti müstilist sõna “ETF” mainis, siis otsustasin, et olgu, võib-olla on tavalisel inimesel ka võimalik midagi sellest asjast aru saada ning asusin uurima.
Märten siin. Ma arvan, et Eesti eripalgeliste investeerimis- ja rahablogide kõige suurem väärtus ongi see, et nad on nõnda eriilmelised. Seetõttu on lihtsam samastuda ja saada inspiratsiooni alusamiseks.
Esimese koroonakevade sisustasin Investeerimisraadio ja Investeerimisklubi saadete läbi kuulamise ja blogide (dividendinvestor.ee, kristiinvesteerib.ee, mrmoneymustache.com) ning mõnede raamatute läbi lugemisega. Raamatutest said loetud muidugi Jaak Roosaare, Kristi Saare ja Taavi Pertmanni raamatud ning Ramit Sethi „I Will Teach You to Be Rich”, Vicki Robini „Your Money or Your Life”, Jack Bogle „Little Book of Common Sense Investing”, Thomas Stanley „The Millionaire Next Door”, James Montieri „Behavioural Investing”, JL Collinsi „The Simple Path to Wealth”, Taylor Larymore “The Bogleheads Guide to Investing” raamatud.
Kogu selle uurimise peale sain aru, et ka minusugune täiesti tavaline ilma majandushariduseta mitteettevõtlik mitterikkur saab investeerida ja selgelt kõige sobivamad tundusid mulle indeksfondid. Oli selge, et mul ei ole huvi ega aega õppida piisavalt hästi üksikaktsiaid hindama, rääkimata siis veel ühisrahastuses laenude riski hindamisest või krüptos adekvaatsete valikute tegemisest. Ja paduintroverdina kinnisvara väljaüürimise peale ei tahtnud ma üldse mitte mõeldagi.
Märten siin. Rõhutan nüüd veel kord üle need kaks asja, mida kogemusloo autor eelmises lõigus välja tõi ja mille alla joonisin. Loe neid nüüd 1x veel. Jah, see on tõsi – täiesti tavaline ilma majandushariduseta mitteettevõtlik mitterikkur saab investeerida. Teine oluline asi – tunne enda karakterit, ole iseeneda vastu aus ja ära tee oma elu keeruliseks!
Siis juba võtsin ühendust Märteniga mentorluse jaoks, et ta mu loogikat ja plaani mõistlikkust kontrolliks ja pärast paari kohtumist olidki laiapõhjalised ETFid välja valitud, Interactive Brokersi konto avatud ning investeerimine võis alata.
Jah ma tahan investeerida, aga kust tuleb raha?
Kõigepealt on vaja muidugi raha, mida investeerida ja kuna kõik loetud/kuulatud allikad rõhutasid, kui tähtis on oma tuludest ja kuludest ülevaate omamine, siis alustasin nende tabelisse kandmisest. Selgus, et kuludes oli päris palju õhku, mida sai välja lasta ja koroona tõttu kodus istumine aitas kulude vähenemisele hästi kaasa. Sissetulekutega on mul lihtsalt vedanud, et olen meeldivuse järgi valinud ameti, mis praeguseks on ka üsna hästi makstud. 15 aastat tagasi ülikooli minnes see ala küll hea palga poolest silma ei paistnud. Vedanud on mul ka selles mõttes, et iseloomu poolest pole mul olnud kunagi soovi kogu sissetulekut kuu lõpuks ilmtingimata ära kulutada. Lisaks laste ja auto puudumine tähendab ka madalamaid kulusid. Puhas vedamine on olnud ka see, et mul pole ühtegi väga kulukat hobi. Ultralight matkamine pigem soodustab kulude kokkuhoidmist, sest kõige kergem asi on seljakotis see, mida kaasas ei ole ja siis pole vajadust neid asju ka osta, kui neid nagunii kaasa ei võtaks (elagu 7g kaaluv kassikonservi karbist tehtud matkapliit!). Kõik kulud panen tabelisse kirja siiani.
Alguses tegin plaani, et ehk õnnestub investeerida iga kuu 2500 eurot, tegelikult on selle kahe aasta jooksul läinud investeerimiseks keskmiselt 3700 eurot kuus – osa III samba indeksfondi, enamik Interactive Brokers’is indeksfondidesse. See tähendab, et enamik sellest sajast tuhandest on lihtsalt ise sisse laotud raha, mitte ülikõrge tootlusega geniaalsed investeerimisvalikud minu poolt.
Märten siin. Panen siia nüüd ühe graafiku. Sellise, mis pärineb dividendinvestor.ee blogi järjekorras II blogipostitusest aastast 2015. Need arvutused kehtivadki just täpselt keskmise indeksinvestori jaoks ja näitavad seda, kuidas investeerimise algusaastatel moodustab enamuse meie portfelli turuväärtusest ise sisse pandud raha. Samas, mida aeg edasi, seda suuremaks muutub tootluse osakaal.
Selle kahe aastaga on selgeks saanud, et ülimalt igav ja üksluine indeksinvesteerimine, kus iga kuu alguses panen sama summa samasse ETFi, on minu jaoks kindlalt kõige sobivam investeerimise viis. Üksikaktsiaid, laene või krüptot valides oleks ma kindlasti endale mingi käki juba kokku keeranud valel ajal valet asja ostes või müües, sest isegi laiapõhjaliste indeksite puhul suudab mu aju aasta jooksul sada korda kahelda, kas on ikka hea hetk osta, äkki järgmine nädal on odavam või äkki peaks natuke teistsugust ETFi ostma või äkki oleks parem kahes osas osta jne jne jne. Siis meenutan loetust, et turgude käitumist ennustada nagunii keegi hästi ei oska ja 10+ aasta perspektiivis pole neil väikestel tõmblustel tähtsust ja lasen tuimalt iga kuu oma kahe ETFi ostuga edasi. Põdemine, et äkki peaks midagi teistmoodi tegema, on aja jooksul selgelt ka vähenenud ja kui alguses tundsin vajadust iga päev Interactive Brokers’i kontole sisse logida, et vaadata, mis toimub, siis nüüd logingi sisse enamasti kord kuus, et teha plaaniline ETFide ost.
Märten siin. Kas panite tähele? Selles lõigus on nii palju kuldaväärt mõtteid ja tõdemusi. Esiteks – ma tean, milline investeerimise viis mulle sobib, ma tunnen enda karakterit.
Teiseks – isegi kui ma midagi tean ja olen teinud plaani, siis emotsioonid, segavad mõtted ja ahvatlused tulevad üha uuesti ja uuesti. Nendega lihtsalt peab õppima toime tulema ja olema distsiplineeritud.
Kolmandaks – raha on emotsionaalne valdkond, see on okei kui me alul põeme ja pabistame veidi rohkem või oleme õhinas. Investornärv kasvabki vaid aja ja kogemusega. Seda lihtsalt ei saa kasvatada nii, et ma jälgin 5 aastat aktsiaturgu ja kogun raha ning siis ühekorraga ostan end sisse lootuses, et olen nüüd küps ja karastunud investor. Ei, see ei käi nii. See teekond tuleb läbi teha ikka päris rahaga.
Väga palju on mul abi olnud dividendinvestor.ee postitusest 3 tähelepanekut ajaloost, mida alustav aktsiainvestor peaks teadma, kus on graafik selle kohta, millised on olnud aktsiate ja võlakirjade aastatootlused ajaloos. Et väga harva on aastatootlus olnud see kuulus keskmine 8-12%, vaid on kõikunud vahemikus -45% kuni +55%, nii et ei tasu ühe aasta tootlusegi pealt oma otsuseid teha, rääkimata siis lühemate perioodide kõikumiste pealt. Selle graafiku võiks küll iga investor endale seina peale kleepida.
Lõppsõna ja palve sinule
Märten taas siin. Kas pole mitte inspireeriv lugemine? Jah, ma tean, et nii mõnegi jaoks võivad need numbrid tunduda ulmelised, mõne teise jaoks jällegi mitte. Oluline on siin ju tegelikult midagi muud. Oluline on see, kuidas täiesti tavaline ilma majandushariduseta mitteettevõtlik mitterikkur saab investeerida, tehes seda lihtsalt ja kuluefektiivselt ning jõuda vaid paari aastaga päris kaugele.
Olen juba korduvalt selle kogemusloo autorile öelnud, et temast saab Eesti indeksinvesteerimise musternäide. Selline, kes siiralt usub vanguardilikku regulaarsesse indeksinvesteerimisse ja kel on distsipliini kursil püsida. Need kaks komponenti ongi pikaajalise investori tööriistakastis need kõige olulisemad – usk ja järjepidevus.
Nüüd ka minu palve sinule. Kui sinu tutvusringkonnas on keegi, kes on investeerimisele veidi viltu vaadanud, just nimelt selle sama olen-ilma-majandushariduseta-mitteettevõtlik-mitterikkur nurga alt, siis saada see postitus talle edasi. Nõnda aitame üheskoos rohkem inimesi investeerimise teekonnale, mis sisuliselt tähendab ju omale turvavõrgu loomist ja tulevast vabaduse ostmist. Aitäh!
PS! Täna pole ju ka teps mitte halb aeg investeerimisega alustamiseks. Aktsiad on ikka omajagu odavamad kui aasta alul 😉
Aitäh selle loo eest! Mõjub inspireerivalt küll 🙂 väike remark aga “mitterikkuri” osas – inimene, kes suudab 3700 euro iga kuu keskmiselt investeerida, päris “keskmine” ikka vist ka ei ole 🙂
Võta heaks, rõõm kuulda! Eks see rikkur ja mitterikkur on väga suhteline. Tõsi ta on, et tegu on keskmisest oluliselt kõrgemat palka teeniva inimesega, kuid ikka väga suurt rolli mängib antud juhul ka mõtteviis ja elustiil. Need, kes ka kogemusloost läbi jooksnud Mr. Money Mustache maailmavaatega veidigi tuttavad, saavad aru, millele vihjan.
Teine aspekt on muidugi ka see, et kuidas defineerida rikkurit ja mitterikkurit. Kogemusloo autor lähtus tõenäoliselt sellest, et head palka oli ta teeninud juba mõnda aega, kuid vara kogunud/portfelli ehitanud ei olnud. Ma ise kaldun ka sinna leeri, et rikkus on pigem (tulu tootvad) varad kui keskmisest kõrgem igakuine töötasu ja suhteliselt tühjad pangakontod.
No inimesi raha (palga) järgi on palju lihtsam ju määratleda. Keskmine mediaanpalk on ca 1000 euri kuus kätte. Kui arvestame, et 1 toalise korteri ost/üür on mingi ligi 400 euri kuus, kui räägime Eesti suurlinnadest. Sinna lisanduvad kommunaalid ja söök. Kokku vähemalt 800 euri. Kui natuke transpordile kulutada ja muule ja lubad kuus korra endale ühe jäätise ka, siis pmts ei ole võimalik investeerimisega tegeleda vähemalt 50% elanikest.
3500+ euri kuus teenivad omale 5% ühiskonnast, mitte oluliselt rohkem. Reeglina kõik sellised siiski investeerivad. On selliseid inimesi üldse olemas, kes teenib 3500 pluss euri kuus ja pole ostnud omale kodu/kinnisvara või siis laenu võtnud. Laen on ju ka invsteering. 20-30 aastaga on kinnisvara ju sinu. Päriselt on selliseid inimesi Eestis olemas, kes teenivad 3500 euri ja rohkem ja elavad üürikas või siis ema juures 🙂 ?
Lugu oli iseenesest insipireeriv muidugi, aga kui juba mainitakse sellist numbrit meie ühiskonnas, et 3500 ja rohkem. Siis see teema läheb korda vaid väga vähestele. Palju sütitavamad lood oleks need, kes teenivad vähemalt mediaanpalka ja aritmeetilise keskmise palga vahele. See on ju niigi parem Eesti. Aga kui 100% on padurikkur. Siis antud grupp on vahemikus 50-75%. Sellest segmendist tahaks edulugusid kuulda 🙂
3500 palgaga ei peagi vara olema. Võid surmani üürida ja reisida ja on tore elu. Kui nii palju pappi saab, siis peab ju spetsialist olema ja pole nii, et töökaotuse korral peab 1200 teenima minema. Kui kukubki 30% palgast – ja siis… ikka elab võrreldes muu elanikkonnaga nagu kuningakass.
Ülaltoodud üks tabel oli ka põnev. Et kui 15 aastat oled investeerinud, siis oma säästude panus on 58%. Arvestama peame inflatsiooni ju ka. Ehk siis. Kui 15 aasta pärast portfell kukub 30%, siis oled nullis tagasi 🙂 Sa pole investeerimisega mitte midagi teeninud, vaid oled säästnud. 3500 pluss palgaga elab säästmata ka 100 korda paremini kui see, kes teenib tänases Eestis keskmiselt 1300 kätte ja loobub igasugustest väljasöömistest ja meelelahutusest, et kuus 200 euri säästa ja kõrvale panna. Investeerimise mõte on ju ikka see, et kulutada kogu raha elu jooksul ära. Mis selle asja point on, kui terve elu elad peost suhu ja siis hiljem pärandad kõik maha? Või mis selle mõte on kui kuni 60 aastani investeerin sellise hinnaga, et pmts reisida ei saagi ja meelelahutust tarbid vaid telekast. Ja siis 65 pluss hakkan pensionipõlve nautima ja meeste oodatav eluiga liiga palju seda numbrit ei ületa ka :).
Jutt pikk, aga see rikkuri ja mitterikkuri teema nüüd nii suhteline ka pole. Investeerimine on ikka mõeldud 1. Eesti jaoks. Olgu see nüüd välja öeldud. Kui just pole päris noor ja tudeng. Aga kui 30+ alustad. Siis alla Eesti keskmist brutopalka teenivad sellega pmts tegeleda ei saa. Alla keskmise teenib 2/3 ühiskonnast.
0-20% ühiskonnast – paduvaesed (ei tegele investeerimisega)
21-50% – hea kui söönuks saavad (ei tegele investeeirmisega)
51-70% – keskklass, 95% nendest kindlasti ei tegele investeerimisega
71-80% – Kui üksi elab, siis pigem keskklass, kui õnnelikus suhtes samaväärse partenriga, siis pole viga :). Mõtlevad investeeriimsest ja käivad seda blogi lugemas (neil on investeerimisvõimalus olemas). Investeerivad pigem need, kes samaväärse parteneriga elavad. Üksi lihtsalt ei majanda ära, kui just kuni pensionpõlveni ei loobu meelelahutusest.
81-90% – pigem rikkad. Enamuste intelligents on juba selline ja ka vastav haridus, et iga normaalne leiab varem või hiljem soovi korral tee investeerimise juurde ise üles.
91-95% – Rikkad. Seal on ilmselt blogiperemees ise ka. Loos olnud naisterahvas kuulub ka siia gruppi
96-100% – Rikkurid.
50-70% – selle klassi edulood oleks väga inspireerivad ja vanuses 30+ alustajad.
Investeerijad ju kogu aeg räägivad, et saad investeerida seda raha, millest sul kahju pole. Jutt jumala õige. Aga need, kellel kahju pole, need kuuluvad pigem TOP 20% sisse.
Natukene on selle teemaga ülivõlli pandud, et investeerimine sobib kõigile. Kui seda reklaami veelgi edukamalt teha, siis saab turule päris palju neid 50% tegelasi, kelle haridustase ja peaehitus ei võimlda reeglina asjale pihta saada (erandeid alati), siis need reklaamiohvrid reeglina kaotavad oma raha ja selle arvelt esimene ots veelgi enam rikastub. Sellest mõttest ma saan aru, miks on vaja alati uusi investeerijaid värvata.
Selleks, et iga kuu 3700 investeerida. Selleks on eeldatavalt ema palk vähemalt 6000 euri neto. Panna 3700 kõrvale ja süüa odavaid nuudleid, see pole usutav :).
6000 eurise netopalgaga inimene investeeris juba koolis endasse ja/või aitasid omal ajal kaasa vanemad. Ehk siis, see kes investeerimisega alustas, siis tegelikult ta ei alustanud täna, vaid juba lapsepõlves.
Punased numbrid pole inspireerivad. Ehk varsti näeme jälle rohelist 🙂
Palju mõtteid ja tahke, aitäh jagamast!
Ma kommenteeriks ehk neist vaid üht ehk seda, kas üldse on olemas 3500 eurose palgaga inimesi, kes elavad üürikas ja ei investeeri. Saage tuttavaks, Märten aastatel 2010-2014 🙂 Siis just täpselt nõnda oligi.
Üks täpsustus veel selle tabeli kohta, matemaatika töötab seal ikka pisut teisiti ehk miks peaksid turgude langusfaasis pärast -30% hinnalangust kõik maha müüma ja nii-öelda nullis lõpetama. Investeerimine ja investeerimisportfellist elamine käib siiski veidi teistel alustel. Pealegi raha välja võtmise faasi liikudes kujundatakse investeerimisportfell sageli ümber, et end selliste suuremate languste vastu kaitsta.
Tervist! Nõustun Mõtiskleja arutluskäiguga. 2017 (40a) kolisin mehe juurest ära (koos lapsega), kaks kätt taskus. 20a kooselu (eluasemelaen endiselt peal, õnneks mina ei maksa).
Alustasin investeerimisega 2020, 43 aastaselt. Elan üürikas (keskmine kulu 500€/kuus). Elatisraha 250€/kuus. Töötan ilusalongis, endale palka ei maksa (optimeerin nii palju, kui võimalik) väljas ei käi, ei reisi, meelelahutust ei tarbi (väga minimaalselt). Investeerin peamiselt teadmistesse (raamatud, podcastid, blogid), koolitustesse (erialane/müük/turundus). Laps ütleb, et ma kassin alati ära, kui mingitest väljaminekutest juttu tuleb. Olemas II ja III sammas, Kasvukonto ja Investeerimiskonto (kokku nende väärtus ca 18k). Pean samuti tulu/kulu tabelit ja selle järgi on tänaseks minu hinnanguline netoväärtus 58k (kui palju see paika peab, ei tea, aga tore vaadata ikka).
Seni, kui tervis korras, tööd on ja jaksan teha, on kõik korras, aga kui miski võrrandis muutub, ei tea. Elame lapsega kahekesi (2a pärast saab täisealiseks). Investeerin sellepärast, et äkki on sellest tulevikus kasu – kas ka mulle, eks näis.
Aitäh, et jagasid! Suur rõõm lugeda, et toimetad nõnda sihipäraselt – ülevaade rahaasjadest olemas, pensionisambad olemas ja lisaks veel ise ka investeerid. Ikka väga tore on lugeda selliseid kommentaare. Eriti veel kui avasid veidi tausta ja jagasid, et alles hiljuti oli suur eraeluline kannapööre. Väga tubli ikka, et enda rahaasjade üle sellises olukorras nõnda tugeva kontrolli oled haaranud. Eks see tasakaalu leidmine kulutamise ja säästmise vahel on selline peen kunst, vajab veidi harjutamist. Samuti eneseusku ja sisemist veendumust, et tegelikult on soovi korral võimalik sellest tsüklist pääseda püüdes suurendada oma sissetulekuid.
Tead, mulle tundub, et sellest investeerimisest on kasu sulle juba täna, kas pole nii?! Sul on olemas mingisugune turvapuhver või finantsiline turvavõrk. Kujuta nüüd korraks ette olukorda, kus sinu pensionivarade jääk oleks 0 eurot ja investeerimiskontodest ei teaks sa midagi. Mida tunneksid siis? Kui suur oleks ebakindlus tuleviku osas sellisel juhul?
Tänud pika kokkuvõtte ja arutelu eest. Väga meeldis lugeda. See 3500€ kuus kuulub täielikult minu meelest rikkurite klassi.
Tegelikult ootaks lugusi just tavainimeste elust , kes teenivad eesti keskmist nt 1200-1300 netto ja nende teekonnast invist. masilmas.
Võta heaks! Nõus, et huvitav oleks kuulda ka Eesti keskmist teenivate investorite lugusid. Hoian meeles ja võimalusel proovin mõne loo ka kirja saada.
Miljonit on ülilihtne kokku säästa.
Teenid 3500 euri kuus neto. 2500 euri säästad kuus. Elad 1000 euriga neto nagu mediaaneestlane. Elad nii 33 aastat. 12x2500x33=990 000. Pensionit hakkab saama 65 aastaselt. Alustad 32selt säästmist ja ongi olemas.
Kas sellist statistikat uurimust pole, et mis on keskmine aktsiatega investeerija aastatootlus? Profid panevad taskusse 20% aastas. Läbi aegade keskmine on ca 10% aastas. Mõned kindlasti miinuses ka. Kui mitu protsenti investeerijatest suudavad nii investeerida, et ületavad vähemalt inflatsiooni?
10-15 aasta ajahorisont.
20% + aastatootlus – Mitu % investeerimisturul olevates tegelastest?
15-19% – ?
10-14% – ?
5-10% – ?
0-5% – ?
Kaotajad – ?
Märtenile ja loos olnud naisterahvale väike kiitus ka. Investeerimisega saab tegeleda ikka see inimene, kes eelnevalt on investeerinud haridusse. Niisama kõrgepalgalise töö sülle ei kuku kellelegi. Investeeirmine sobib kõikidele haritud inimestele. 30+ vanuses hakkavad investeeirmisega tegelema enamasti vaid kõrgepalgalised, mille tõestuseks on Märten isiklikult :).
Analüüsimaja Dalbar on uurinud keskmise investori aastatootlust üle 20-aastase perioodi (2001-2020). Analüüs tehti uurides tuhandete investorite tehinguid aktsiafondidega, tõenäoliselt neil niinimetatud USA pensionikontodel. Tulemused: sel perioodil pakkus USA S&P 500 indeks keskmiseks aastaseks tootluseks +7,5%, 60/40 portfell (60 aktsiad/40 võlakirjad) tootis aastas keskmiselt +6,4%, eluasemete hinnad kasvasid keskmiselt +3,7% ja keskmine investor teenis +2,9% aastas. Inflatsioon oli sel perioodil USAs +2,1% aastas.
See on nüüd tegelikult see koht, kus sobib suurepäraselt üle rõhutada, et kui sa oled palgatöötaja (ja mitte eriline investeerimishuviline), siis II samba indeksfond + ka III samba indeksfond on kohustuslik komponent isiklikus rahahügieenis.
Mida Sa lahmid. Alati saab, kui soovi on. Mina alustasin investeerimisega 2016 detsembris, 46 aastaselt, 500€ netopalgaga, ilma igasuguse hariduse, rikaste vanemate või hea töökohata. Minu netoväärtus on hetkel ca 30000€.
Jah, korteriüüri ma maksma ei pea, aga kõik inimesed ei pea ka pealinnas elama.
Oh, kui hea meel mul on, et siin käivad lugemas väga erinevad inimesed ja ka jätavad kommentaaridesse jälje maha! Aitäh selle kommentaari eest! Me kõik oleme ju erinevad, meie olukorrad on erinevad ja väga tore on selliseid eriilmelisi kommentaare lugeda.
Tõsi ta on, et investeerimisest ja säästmisest on kasu juba täna. Vaesust ja peost suhu elamist on nähtud juba lapsepõlvest alates. Lisaks pikaaegne kooselu kaaslasega, kelle vaated, elustiil ja arusaamine/suhtumine rahasse olid minu omadest lausa vastupidised….
Ma olen nö töörügaja ja selleks, et oleks ressurssi, mida investeerida, on vähemasti andnud mulle sihikindluse tööd teha (ka targemalt töötada), õppida, areneda ja motivatsiooni kasinalt elada.
See võib kõlada üsna õnnetu eluna, aga ma olen rahu teinud ja pean ennast üle keskmise õnnelikuks inimeseks. On nagu on. Mulle meeldib mu töö. Mul on omad viisid lõbutsemiseks ja meelelahutuseks, lisaks pean ka raha ja ettevõttlikkuse blogi – kuidas siis muidu😂, ei saa ka mina oma andeid vaka all hoitud😎
Väga lahe, jõudu ka edaspidiseks!
Tere! Tänud inspireeriva loo eest. Kuna lisaks põhitöö kõrvalt on ajapikku ka ettevõttesse kogunenud omajagu kapitali, siis on kihk aina suurem seda järk järgult investeerima hakata. Tegin ära IB konto ja nüüd olen valiku ees, kuhu raha paigutama hakata. Ettevõttega on eesmärk olla küllalt passiivne ja investeerida igakuiselt ca 500-2000 euri indeksitesse. Nüüd olen justkui keerulise valiku ees, ETFe on meeletult palju ja tahaks ju teha endale sobivaima valiku. Laias laastus oleks eesmärk valida laiapõhjaline dividende reinvesteeriv ETF, mis oleks võimalikult väikeste kuludega. Millised ETFid valis postituse kirjutaja? Kas IBs peaks ostud tegema pigem USDis või EURis?
Rõõm kuulda, et lugu meeldis!
Väga konkreetne küsimus, kuid ma ei tunne end mugavalt teise inimese valikuid/portfelli ilma loata kommenteerida. Seega vastan veidi üldisemalt. Sellelt lingilt avanevad 4 esimest ETFi lähevad kõik kenasti laiapõhjaliste aktsiafondide kategooriasse. Veidi on erisusi alusindeksis ja see on juba puhtalt maitseasi. Ehk siis suuresti küsimus, kas soovid arenevate riikide aktsiaid oma ETFi sisse või mitte.
Üldiselt on rusikareegel see, et kui kontol on eurod, siis osta eurodes, kui dollarid, siis dollaris. Siis pääsed valuutavahetuse kuludest. Samas sinu nimetatud summasid arvesse võttes ei ole ka valuuta konverteerimise kulud kuigi olulised (ca 2 USD per tehing). Pigem püüaks ise valida võimalikult likviidse börsi ja versiooni. Ehk siis välja valitud ETF kaupleb eri börsidel ja eri valuutades, ise eelistaks peamist ja kõige suurema kauplemisaktiivsusega börsi. Seda statistikat saad vaadata näiteks Yahoo!Finance lehelt.
Tänud suunamast! Nagu paljude asjadega ikka, tundus ka ETFi valimine alguses üsna lihtne – SP500 või mõni maailma aktsiad hõlmav indeks ja asi korras. Kui natuke süvitsi hakkasin minema, lõi pildi kirjuks 😀 Valiku kriteeriumeid on ju veel. Tundub, et laias laastus sain kondikava paika – laiapõhjaline dividende akumuleeriv ETF, mis kaupleb EURis, mille kulukusemäär madal. Saan esimesed ostud ära teha ja järk järgult edasi uurida, mis ja kuidas portfellis tulevikus muuta.
Võta heaks ja edu ning järjekindlust sihipäraseks investeerimiseks!
Huvitavad mõtted ja vaatenurgad! Olen ka järjest rohkem sinna poole kaldunud, et laiapõhjaline ETF (reinvesteeriv) on minu tee. Hoian silma peal investeerimisblogidel, elan kaasa teiste mõttekäikudele ja analüüsidele, aga minus ikka ei ole seda tahtmist ja huvi analüüsida, osta-müüa-kahetseda.
Vastupidiselt neile, kes II pensionisambast esimesel võimalusel raha välja võtsid, juhatas mulle just kohustuslik II sammas teed passiivse investeerimise juurde. Mul oli mingi suvaline fond, ma ei pööranud sellele aastaid tähelepanu ja ei ole tundud, et ma sinna midagi paneksin, ometigi on mul seal nüüd 20 000 eurot, mille nimel ma pole pidanud millestki loobuma ja mille kogumiseks ega kasvatamiseks ma ei ole midagi teinud.
Börsil investeerimiseni jõudsin ca 2 aastat tagasi, investeerin ettevõtlusega teenitavat raha OÜ alt, peamiselt IB kaudu, peamiselt indeksfondidesse, ca 500-2000 eurot kuus. Mul on ka üksikaktsiaid, aga need on rohkem emotsiooni pealt tehtud ostud, mingit põhjalikku analüüsi ei tee ja kindlat strateegiat ei ole. Tunnen, et rahalises mõttes tahan aega ja energiat panustada oma erialasele tööle, mis mulle investeerimiseks raha sisse toob, ja mitte liiga palju tegeleda investeerimisotsuste tegemise ja teemasse süvitsi minemisega.
Nii tore on lugeda selliseid mõnes mõttes ju alles värske investori (2a), kuid samas küpse investori (teab ja tunneb ennast ning oma karakterit) mõtteid! Aitäh, et jagasid!
Sinu II samba kogemus ongi suurepärane näide sellest, miks võimalikult suur osa investeerimisest peaks olema automatiseeritud. Siis juhtub 2 asja: 1) me ei pane tähele ja ei oska kulutamise mõttes arvestada selle rahaga, mis automaatselt kohe investeerimiskontodele läheb ja 2) väikesed sammud + järjepidevus viivad tegelikult päris kaugele, eks ole?!
Täpselt nii. Passiivsema stiiliga investorite häält ei ole kuulda ja nii kipub mulje jääma, et investeerimine on keeruline, tuleb ennast pidevalt kursis hoida, õigeid otsuseid teha. See postitus ja kommentaarid toovad minu arust hästi välja ka selle, et vähene aja panustamine ja passiivne investorlus sobib väga väikeste summade (nagu II sammas, millessse panustamist enamus inimesi ei märka) kui ka suuremate summade (3700 eur kuus on selle investori enda jaoks suur osa tema sissetulekust ja kogunenud 100 000 oluline osa tema varast) investeerimiseks.
Polegi siin vist varem kommenteerinud. Küll aga pikaajaline lugeja olnud.
Enda taustast niipalju, et olen 30.aastatesse jõudmas. Eesti mõistes pigem keskklassi alumise otsa perest pärit. Eelmise aasta kevadest alustasin investeerimisega teadlikult, enne seda passiivselt sambad, säästud. Alustasin pigem sõprade mahhinatsioonil väga ettevaatlikult. Kuna palk on 2000 bruto keskmiselt siis nagu blogipostituses mainitud on 200-500 kuus + 3.sammas+ iga lapse kasvukontole 50euri keskmiselt investeeritav summa. Netoväärtus on abikaasaga kahasse ~150-200k vahele. Oleme laenuvabad sisuliselt väljaarvatud autoliising millest samuti plaan vabaneda.
Täidame pere eelarvet(kulud ja tulud on vägagi kontrolli all), nuudleid ei söö aga kulud on tänu abikaasa taustale vägagi kontrolli all.
Aitäh, et jagasid! Ikka väga huvitav on lugeda erinevaid lugusid ja näha erinevaid olukordi. Jõudu ja jaksu ning edu investeerimisel. Mõnes mõttes maru hea, et investorkarjääri esimene langus nõnda kiirelt kätte tuleb. Alul tundub see heidutav (a la, ahh, ikka suutsin tipu lähedal alustada), kuid teisalt laob just see hea vundamendi pikaajalise ja jätkusuutlikku investeerimisportfelli üles ehitamisesks (ootused realistlikumad, turu tunnetus adekvaatsem jne).
Olen ise samuti sellega rahul, et langus kiirelt kätte tuleb. Suurespildis pean end pigem konservatiivseks investoriks mingisugust müstilist finantsvabadust taga ei aja vaid pigem enda pensioniks lisa niiöelda allikas + lastele midagi .
Portfell on sisuliselt 1 üürikorter väikelinnas , Aktsiad peamiselt balti börsil väljaarvatud V3AA ETF, ning puhtalt spekulatiivselt krüptos 5-10 % ulatuses. Rohepöörde, tehnoloogia aktsiatega pole kaasa jooksnud. Ostude kohapealt ma ei saaks öelda, et mingit meeletut analüüsi teen aga pigem otsin endajaoks paikapandud kriteeriumitele vastavate P/E, P/B, EBIDTA näitajatega ettevõtteid ja ostan neid siis väljakujunenud graafiku alusel üks kuu ühte , teine kuu teist jne. Kuna poliitika käib käsikäes majandusega siis mõlemi osas püüan end nii kursis hoida kui võimalik .
No kui sinu jutust jooksevad läbi juba P/E ja EBITDA ning lisaks oma investeerimiskriteeriumid, siis oled juba täitsa teadalik investor ja investeerimishuviline. Tore lugeda!
Start: 2015 ja tonnine netopalk;
Joogipaus: 2022 palgatöötu ja ca 550k net worth;
Finiš: 2035 isemaksvad Lõuna-Euroopa villa ja Tallinna suvituskorter.
Plaan ja unistus peavad olema. Lihtne (aga lihtne ehk simple, mitte lihtne ehk easy).
7 aastaga jõuab ikka päris kaugele kui ajada oma jonni ja oma rida, eks ole?! 💪
Jah. See mu eelmine kommentaar ei olnud tõesti just kurtval noodil kirjutatud.